Filmi "Mina enne sind" reklaamplakat (fragment)

Äsja välja tulnud ja Eesti kinodeski jooksev film “Mina enne sind” jutustab päraturikkast ja päratuisekast naistemehest, kes jääb õnnetuse tagajärjel halvatuks, ning vaatamata teda ümbritsevale armastavale perekonnale ja ilusale ja ustavale tüdruksõbrale tapab end ühes Šveitsi eutanaasiakliinikus.

Lugu põhineb samanimelisel romaanil, mille autoriks on Briti kirjanik Jojo Moyes. Raamatule sai osaks nii suur populaarsus, et Moyes on kirjutanud ka järje ning juhul, kui hetkel kinodes olev film on edukas, on tõenäoliselt peagi oodata ka järje ekraniseeringut.

Ei Moyes ise ega näitleja, kes halvatud meest mängib ega filmi lavastaja ega üldse keegi filmi tegijatest pole puudega inimene. Enamgi veel, kirjanik Moyes tunnistab, et enne raamatu kirjutamist polnud ta kunagi ühegi kõigi jäsemete halvatusega inimesega isegi kohtunud.

Filmis viidatakse Francesco Clarki autobiograafiale “Walking Papers”, mis jutustab õnnetusest, mille tagajärjel Clark jäi kaelast allpool halvatuks. Clark ise on aga asunud filmi kriitikute hulka – koos arvukate teiste puudega inimeste eest kõnelejatega, keda solvab filmis nähtud kõigi jäsemete halvatusega inimeste väär kujutamine ning loost lähtuv ohtlik järeldus, et hoolivaim asi, mida halvatud inimene saab teha, on end ära tappa.

“Olen teinud väsimatult tööd, et näidata inimestele, et jääda kõigist jäsemetest halvatuks pole elu lõpp, vaid uus algus,” ütles Clark, kes on ühtlasi Christopher ja Dana Reeve’i sihtasutuse esindaja. “Ma ei saa jätta ütlemata, et olen vihane, et mind minu teadmata seostatakse jutustusega, milles leitakse, et ainus variant inimeste jaoks, kes saavad vigastusi, nagu minu puhul, on surm.”

Clark väidab, et tema autobiograafiale viidati filmis tema teadmise ja loata.

Eutanaasia ennetamise koalitsiooni tegevjuht Alex Schadenberg, kelle organisatsioon kutsub inimesi üles filmi boikottima, kutsub seda “puuete surmapornograafiaks”.

“”Mina enne sind” on kantud ideest, et surm on parem kui puudega elamine,” kirjutas Schadenberg oma veebilehel.

Alex Zielinski portaalist Think Progress võttis filmi ümber lahvatanud poleemika kokku järgnevalt: “Puuetega inimeste jaoks saadab filmi süžee selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt.”

Telefoniintervjuus portaalile LifeSiteNews selgitas Schadenberg, et kõnealune film “tahab muuta viisi, kuidas me inimestesse suhtume ning propageerib arusaama, et oleks parem, kui puuetega inimesed oleks hoopis surnud. See on ohtlik sõnum.”

Ta selgitas, et filmis kujutatakse enesetappu armastava teona ning elust loobumist üllana. Ta lisas, et tema korraldatud boikott on lihtsalt üleskutse filmi tegijatele mitte raha anda. “Filmile tuleb järg,” ennustas ta ning lisas, et ainus viis peatada filmi tegijate poolt levitatavaid pahatahtlikke stereotüüpe on mitte neid rahaliselt toetada.

“Mina enne sind” tuli USAs kinodesse 3. juunil ning oli avanädalavahetusel vaadatavuselt kolmandal kohal. Ülemaailmselt on film sisse toonud juba üle 60 miljoni dollari.

Ka puuetega inimeste eest kõnelejate organisatsioon Not Dead Yet (“Veel mitte surnud”) kritiseerib filmis esinevat enesetapu ülistamist. Grupi veebilehel selgitatakse: “Not Dead Yet on üleriigiline rohujuure tasandi puuetega inimeste õiguste eest võitlev ühendus, mis on vastu assisteeritud enesetapu ja eutanaasia kui tapvate diskrimineerimisvormide seadustamisele.”

Organisatsiooni Uus-Inglismaa piirkonna juht John Kelly, kes elab sama ränkade vigastuste tagajärgedega, kui “Mina enne sind” peategelane, täheldas, et raamatu ja stsenaariumi autori Jojo Moyes tunnistab, et ei tea kõigi jäsemete halvatusega inimestest mitte midagi. “Sellegipoolest lubatakse tal tema võhiklikkuses propageerida arusaama, et minusugustel inimestel oleks parem olla surnud.”

“Me ei ole “koorem”, kelle parim väljavaade oleks teha enesetapp,” kirjutas Kelly. “Mitte ühegi inimese enesetappu ei tohiks käsitleda ülla ja inspireerivana. Me lükkame tagasi sellise diskrimineerimise – meie enesetapud peaksid olema tragöödiad nagu kõigi teistegi omad.”

Cara Liebowitz, puuetega inimeste eestkostja internetis, kes ise kannatab peaajuhalvatuse all, ütleb, et kõige hullem asi filmi juures pole mitte suitsidaalne lõpp, vaid viis, kuidas puudega tegelast kujutatakse. “Kõige häirivam on, et sellel tegelasel puudub autonoomia,” selgitas Liebowitz. “Puudega tegelase vanemad, kes teevad tema eest kõik otsused, ning ka ühiskond üldiselt, kohtlevad teda imikuna. See on ebarealistlik kujutamine.”

Liebowitz ütles, et viis, kuidas puuetega inimesi kujutatakse televisoonis ja filmides, peab muutuma. “Viis, kuidas ühiskond meid vaatleb, peab muutuma,” lisas ta.

Ainuüksi USA-s saab igal aastal kaksteist tuhat inimest mingit laadi seljaaju vigastuse.

Tõlkinud Maria Vooglaid