Viru Keemia Grupp. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Nüüd hullutatakse rahvast fosforiidijuttudega, kuigi keegi ei oska mustvalgel näidata, mida oleks kasulik sellest fosforiidist toota, millise tehnoloogiaga seda üldse teha saab ja mis see kõik maksma läheb, kirjutab Roheliste esimees Aleksander Laane vastuseks Aleksandr Apolinsky artiklile.

Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. Albert Einstein

Aleksandr Apolinsky kirjatükki lugedes meenuvad minule kompartei loosungid, tossavate vabrikukorstnate ülistamine ja spioonide otsimise maania. Inimene elab minevikus – endale ise sellest aru andmata.

Ehk meenub teile, miks Nõukogude Liit kokku varises? Sest ta sõltus ainult fossiilkütuste, eriti nafta hinnast ja komparteilastel polnud õrna aimugi, mida ökonoomika tegelikult tähendab. Praegu näeme me sarnast pilti – kommunistidest on saanud reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid, aga “majandus” ja ajud ripuvad ikka fossiilisüstla küljes.

Nüüd ökonoomika juurde. Nagu te teate, pole olemas mingit tõelist ökonoomikat, mis poleks ökoloogiline. See on ka ülimalt loogiline, sest inimene on keskkonna osa – keskkonna hävitamine on kui inimese hävitamine. Ja ka rikkuse hävitamine.

Aga räägime puidust ja metsadest. Kõik teadlased ja ka praktikud mõistavad – põletatavat puitu on ökonoomne kasutada eelkõige jaamades, mis toodavad koos elektrit ja sooja nii, et ka viimane saab säästlikult ära kasutatud. Isegi siis on muuks sobimatu puidu veokauguseks kuni 50 kilomeetrit. See majandamisskeem sobib suurepäraselt väiksematele kogukondadele, kui seda tehakse tarbijate ning metsaomanike tulundusühistu vormis. Auvere jaam, millele raisati 640 miljonit eurot, pole mõeldud koostootmiseks ja sobivat võsa mahtu põletamiseks läheduseks sisuliselt pole. Seda tunnistab isegi RMK. Palgipõletamine on primitiivne tegevus primitiivsele inimesele – majanduslikult aga kuritegu. Sest puitu tuleb väärindada, et müüa seda tootena ja saada head hinda. Tooteks saamist peab toetama, mitte põletamist!

Nii kurb kui see põlevkivipressijatele ka pole, on see kaduv majandusharu. See oli teada juba aastal 2007, kui Rohelised selle eest hoiatasid ja pakkusid välja oma majandusprogrammi. Varsti alanud majanduskriis kinnitas Roheliste prognoosi ja ettepanekute õigsust. Need riigid, kes hakkasid tegelema kogu tootmise ja elamute energiamahukuse vähendamisega, taastuvenergia soodustamisega jne, elavad praegused ja tulevikukriisid igal juhul valutumalt läbi.

Deutsche Bank, IMF, Stanfordi ülikool (vt siit) ja sajad teised pädevad organisatsioonid kinnitavad – juba praegu on paljudes maailma piirkondades isegi päikeseenergia hinnalt võrdne (või ka odavam) söest saadava elektriga, aastaks 2017 kehtib see 80% maailma kohta. Tuletan meelde – söes on mitu korda rohkem energiat kui põlevkivis. Just seepärast viivad investorid fossiilenergiast raha välja – kogu maailmas, isegi naftariikides. Saksamaal eraldasid suured energiafirmad oma “söemajanduse” ja jätsid need “kehad” sisuliselt surema.

Apolinsky ja valitsuse muinasjutud, kuidas kõik probleemid on lahendatavad, on lihtsalt naeruväärsed. Põlevkivi on kaevandatud sada aastat, probleeme ei suudeta lahendada ka täna. Vahepeal lollitati rahvast tuumajaamaga, mis pidi meid rikkaks tegema. Siis jõuti vaikselt järeldusele, et see teeks puhta vaeseks. Nüüd hullutatakse rahvast veel fosforiidijuttudega, kuigi keegi ei oska mustvalgel näidata, mida oleks kasulik sellest fosforiidist toota, millise tehnoloogiaga seda üldse teha saab ja mis see kõik maksma läheb. Aga võib suure tõenäosusega ennustada, mis saab. Naurus kaevandati fosforiit ära, tekitati ökokatastroof, millest pole siiani toibutud ja raha varastati ära. Nüüd toidavad seda saareriiki Austraalia almused ja Vene maffia rahapesust saadavad sendid. Eesti traditsiooni arvestades tegeleb asjaga hulk “eimäleta-mehi” ja tulemus on sama.

Teadmised fosforiringest on aga juba praeguseks niipalju täienenud, et üsna lihtsate võtetega saab põllumajanduse vajaduse rahuldada senisest NELI korda väiksema fosforikogusega.

Kui kahjurlusest rääkida, siis on suurimad kahjurid need, kes tahavad pool Eestit puhta veeta jätta, sest ainuüksi fosforiidikaevandamise protsess on nii paar korda vettraiskavam põlevkivikaevandamisest. Hilisemad tagajärjed on aga mõõtmatud.

Töökohad? Nendega küll probleemi pole. Kui valitsus lõpetaks kodumaise tuulegeneraatorite ja tuuleenergia saboteerimise riigikaitse ettekäändel, siis see ekspordivõimeline ja hästitasustatud tootmine tuleks Ida-Virumaale. Kõik analüüsid näitavad ka, et taastuvenergiasektor tervikuna on kõige kiiremini kasvav majandusharu ning tekitab rohkem hästitasustatud töökohti, kui fossiilenergia seda suudab. Kaevandamise spetsialiste läheb aga vaja Tallinn-Helsingi raudteetunneli rajamisel. See oleks juba ammu töös, kui Rohelised oleks parlamendis, sest valitsuserakonnad on asja vaatamata soomlaste pealekäimisele pidurdanud.

Seega – lahendused on olemas. Aga selleks tuleb rakendada parimaid teadmisi kogu maailmast, mitte valitsuse tallalakkumist harrastada.