Ma ei mäletagi, millal meie meedia muutus nii ebaeetiliseks ja ebaesteetiliseks. Isegi ilma reegliteta võitlustel juhinduvad löömamehed mingist aukoodeksist, sest publik ei salli alatust ja eriti räpaseid võtteid. Seda, kui minnakse kümnekesi ühe vastu ja pekstakse jalgadega kaks nädalat järjest. Aga Eesti meedial seda kirjutamata aukoodeksit ammu enam ei ole, kirjutab Ivan Makarov.
Üks ajakirjandusliku edu saladusi on isiklik suhtumine. Mitte nendesse, kellest kirjutad, vaid sellesse, mida nendest kirjutad. Mida kirjutad toimuvast. Kui sul endal ei ole igav seda teha, siis ka teistel ei ole igav lugeda. Loomulikult on olemas žanriseadused – uudis ei tohi olla kommenteeritud. Sellest oli raadios kerge mööda hiilida intoneerides või kasvõi sõnu järjestades. Või uudiseid reastades.
Aga kõiges muus võib alati lasta sündmused läbi oma isiksuse prisma. Kui muidugi inimene on isiksus. Me tihti loeme lugude alguses või lõpus raskesti meelde jäävate nooremapoolsete kirjutajate nimesid, seda enam et need nimed on sageli mitmekordsed. Aga mida hallim hiireke, seda tigedamalt ta piiksub. Helmed, Vooglaid, valged keskealised mehed, rahvuslased, neetud eesti maamatsidest rassistid. Laseks kõigile augud kuklasse, nagu üks kohtute lävepaku kulutajast peksupoiss lubas. Mudime nad surnuks…
Kõik need kirjutajad on niivõrd üksluised, et vahel ei tule meelde isegi see, kas autor on mees või naine. Aga äkki see ongi taotlus.
Mulle aga pole kunagi olnud paljud seadused kirjutatud, olgu siis nõukogude või Eesti ajal. Suhtun isiklikult, sest et oskan. Neid pahatahtlikke puslesid, mida avaldatakse peavoolumeedias nii noorurite kui ka vanade kommunistide poolt, ma võiksin kirjutada umbes 20-30 päevas. Aga see oleks ju nii meeletult igav. Ja nagu kurtsid mulle isegi mõned tuntud poliitikud, nende lugusid toimetatakse vastavalt liberaalse väljaande ettekujutusega tõest. Seepärast töötasingi Eesti Raadios 30 aastat eranditult otse-eetris, olles ise puldis.
Aga nüüd hästi isiklikku: mulle on alati olnud väga südamelähedased Eesti naised. Ja kindlasti ei muutu see minu elu lõpuni. Arukad, töökad, kannatlikud, maailma parimad emad, emakeele ja kodu hoidjad, võrratud abikaasad. Ja kõige ilusamad maailmas. Võib-olla loeb ka see, et minu ema oli samasugune – ka väga ilus, blond, aga slaavi temperamendiga.
Ma alati naeran, kui kuulen mingit järjekordset nalja blondide tarkuse kohta: mu ema oli esimene Eesti naine-filosoofiadoktor. Tehke järgi! Loomulikult võib praegu iga sots kirjutada oma teadustöö maha internetist ja pärast vahelejäämist teha karjääri edasi, nagu midagi poleks olnud, aga siis olid ju hoopis teised ajad…
Minu lugupidamine Eesti naiste vastu algas veel siis, kui ma tegin oma elu esimesi samme Elva lähedal kahe eaka õe talu endises sulase toakeses. Olen sellest kirjutanud nii Postimehes kui ka oma raamatus, nii et korrata ei olegi mõtet. Aga iga kord, kui mõni sallivusest nõretav isik kirjutab peavoolumeedias midagi põlglikku tädi Maali kohta, tahaks küsida – aga kes sinu ema on, noor meediamaja teenistuja, et sa oled nii põlglik Eesti naise vastu? Ja ma tean, et ka tema ema on tädi Maali, ainult et teise nimega. Ajad olid keerulised, aga see Maali sünnitas, kasvatas, hellitas, kaitses, armastas, andis alati andeks ja üritas mõista. Ja nüüd siis sai…
Kuidagi märkamatult sirgus meil terve põlvkond juurteta inimesi, keda meil oli kombeks põlata okupatsiooni ajal. Kelle jaoks on nüüd avatud terve maailm, ja mida rohkem nad reisivad, seda rohkem põlgavad Eestit, eestlasi, Eesti kultuuri. Nad põlgavad „keskealist valget Eesti meest", kurikuulsat „onu Heinot", otsivad igasuguseid „süütõendeid" omaenda rahva vastu, kes olevat ksenofoobne, vägivaldne ja harimatu. Kes – mõelda vaid – ei tahagi siia eksootilisi muidusööjaid, kuna meil endilgi on selliseid küll. Iga põllumehe kohta on Eestis tuhatkond suure lusikaga suhtekorraldajat, suunamudijat, arendajat, blogijat, soovähemlast, süvariiklast ja teisigi mittetootva töö kangelasi.
Ma ei mäletagi, millal meie meedia muutus nii ebaeetiliseks ja ebaesteetiliseks. Isegi ilma reegliteta võitlustel juhinduvad löömamehed mingist aukoodeksist, sest publik ei salli alatust ja eriti räpaseid võtteid. Seda, kui minnakse kümnekesi ühe vastu ja pekstakse jalgadega kaks nädalat järjest. Aga Eesti meedial seda kirjutamata aukoodeksit ammu enam ei ole.
Eesti peavoolumeedia õhutab vaenu teist maailmavaadet ehk Eestit kui eestlaste kodu pooldavate inimeste vastu, võltsib valitud sihtmärkide sõnu ja tegusid, valetab, ässitab, solvab ja korraldab ajujahti. Ja kui järjekordse sihtmärgiga on asjad ühel pool, kasutatakse edaspidigi tema vastu tsitaate. Tsitaate „ajakirjanike" poolt väljamõeldud ja sellele inimesele omistatud mõtetest.
Ma tunnen isiklikult vaid mõnda meie poliitikut, ja nende hulgas selliseid Eesti naisi nagu Riina Solman ja Helle-Moonika Helme. Mõlemad targad ja kenad inimesed – ja mõlemad meedia poolt kõvasti haiget saanud. Olin aasta aega olnud rahvastikuministri nõunik ja mäletan väga hästi, millise kire ja armastusega seisis ta paljulapseliste perede, emade, laste huvide eest. Kuidas ta armastab eestlasi, aga ka teisi häid inimesi. Ega ta muidu mind enda juurde tööle ei kutsuks.
Kui vahel tulen Toompea lossi, siis minust kaks korda noorem Ingrid on nagu hoolitsev ema. Kui tulen Tallinna volikokku, siis nooruke EKRE fraktsiooni sekretär Kadri on nagu veel üks hoolitsev ema. Kuigi tal endal lapsi küll. Nad näevad, et sellel depressiivsel venelasel ei ole kerge olla. Ja nad kõik on eestimeelsed inimesed, et mitte öelda rahvuslased. Tegin enda jaoks avastuse, et Eesti rahvuslased ongi kõige sallivamad inimesed, kes tänu oma rahvuslikule väärikusele oskavad lugu pidada ka teistest. Rääkisin hiljuti rongis Ahto-Lembit Lehtmetsaga. No et Lembetuga. Ei tule tuttav ette? Ansambli Loits solist. Laulud Eesti Leegioni võitlejate sõnadele. Kogu maailm läbi rännatud, fännid igal pool. Nii raju, nagu oleks laval kitarriga Pikker. Metsatöll on armsad poisikesed…
Ta rääkis venelasega 40 minutit igasuguseid inimlikke, ka maa-asju. Nagu ei lasuks mul mingit kollektiivset süüd. Mu naine on samast kandist pärit. Tema vanavanemate juures käisid punased, ähvardasid lapsed maha lasta, võtsid hobuse ära, varastasid kotitäie omakeedetud seepi, arvates, et see on pekk. Aga tüdruk abiellus minuga ja meil on poeg. Kuidas ma peaksingi eestlastesse suhtuma?
Ja iga kord, kui üritatakse rünnata ja alandada meie häid naisi, tekkib minus protest. Nende nimel räägivad rumalusi aktivistid-feministid ja sooõiguslased, kes üritavad kaotada isegi mõistet „ema". Viimasel ajal üritatakse lavastada eestlasi lausa kolonialismis süüdi, kusjuures teevad seda teise nahavärviga „eesti naiskunstnikud". Ja EV president sõidab Veneetsiasse, et avada „Eesti" paviljoni, kus toimub mingi Eestit esindav aafrika trall. Siis tuleb koju ja paneb selga pusa kirjaga „KARISmaatiline VPK". Tahaks näha ikka toda riigimehelikkust, mitte Kadriorust alles nõnda suure vaevaga välja juuritud aktivismi.
Teise rahva alistamiseks ja orjastamiseks kasutatakse läbi ajaloo ka võigast vägivalda selle rahva naiste vastu, nagu teevad praegu rašistid Ukrainas. Eestis tehakse seda teistmoodi: laimatakse traditsioonilist perekonda, alandatakse Eesti naist kui rahvuse hälli, esinetakse kõige räpasemate solvangute ja ähvardustega tuntud naiskirjanike aadressil, nagu tegi seda Kersti Kaljulaidi käest selle eest medali saanud seelikus rõvelõug. Ja meie rahvusreeturlik peavoolumeedia on alati Eesti naiste ja „keskealiste valgete Eesti meeste" ründajate, ebamäärase sooga inimeste poolt – utsitab, avaldab ja irvitab.
Delfi avaldas 20. mail loo „Helle-Moonika Helme nõuab teda solvanud mehelt kopsakat valuraha ja on valmis ka kohtusse minema", mille autoriks on Anna Teele Orav. See on algusest peale nii erapoolik ja pahatahtlik, et tulebki kohe mõte Eesti naiste kahest põlvkonnast. Mitte et uus põlvkond oleks tervenisti selline, ei – mitte kõik ei ole seal oravad, aga nagu ei mäletagi, et varem oleks olnud ikka nii palju otsest valskust ja vaenulikkust. Mis algab antud juhul juba pildiallkirjast: „Helle-Moonika Helmele sobis, et tema abikaasa Mart Helme solvas Ukraina naisi prostituutideks, aga talle ei sobi, et üks mees viitas, et sel juhul võiks ka Helle-Moonika olla sõjapõgenikust prostituut."
Esiteks ei solvanud Mart Helme ukraina naisi, teiseks – kuidas sai proua Helmele sobida see, mida ei ole olnud? Aga kui juba Orav võtab nõuks teatada, kellele mis asi sobib, siis tunnistagu juba üles, et talle endale sobib valetamine.
Ta kirjutab: „Riigikogu liige Mart Helme (EKRE) suutis Eesti avalikkust taaskord jahmatada, kui ta tõi riigikogu kõnepuldis Ukraina sõjapõgenikest rääkides kuuldavale järgmise sisuga laused: "Need naised, noored naised, me ei tea, mida nad siin tegema hakkavad," ütles Helme. "Võib-olla sajad tuhanded naised nendest hakkavad prostitutsiooniga tegelema. Kes võtab mürki ja ütleb, et see nii ei lähe?"
Esiteks on jälle korratud vale, mille kohaselt olevat härra Helme öelnud „sajad tuhanded naised". Olen seda esinemist mitu korda kuulanud ja Helme intoneeris seal väga täpselt: „sajad, tuhanded". Oli ju kuuldav paus, aga eks see eesti keele kultuur Delfis on äärmiselt madal, mis torkab silma isegi mulle, haritud eestlastest rääkimata.
Arv „sajad tuhanded" on Delfi enda väljamõeldis, mida see väljaanne laseb kõigil tsiteerida ja teeb seda ka ise. Ja ilmselt jääb juba ise ka uskuma, et Helme nii ütles. Aga ei, valetate. Ta ei öelnud nii. Ja milles seisneb siis solvang, kui rahvasaadik küsib, mis vahendite eest hakkavad siia põgenenud naised ennast ja oma lapsi toitma, kui nendel pole tööd?
Konkreetne ja tõesti kurvastav vastus kõlas korduvalt näiteks Rootsi ja mõne teise riigi ajakirjanduses politseiaruannete näol. Jah, töötud põgenikud sattuvad inimkaubitsejate kätte ja on sunnitud tegelema ka prostitutsiooniga. On selles midagi uut? Kas sellest ei tohi rääkida demokraatlikus riigis, kus Kersti Kaljulaid käis parlamendis särgis kirjaga „Sõna on vaba"? Rahvasaadik peabki muretsema selle eest, et nii meie Eesti elanikel oleks hea kui ka põgenikud hätta ei sattuks. Sest kui valitsus jätkab siia odavama tööjõu importimist kolmandatest riikidest, paneelile võivad minna juba ka põliselanikud. Meil on, kujutage ette, lapsed, kes tahavad süüa ja õppida. Aga peaminister Kaja Kallas hoiatab: talv tuleb eelmisest veel raskem, aga te hoidke kokku. See meenutab nõukogudeaegset vene ütlust „Есть надо в меру, ütles Jawaharlal Nehru". No et sööge mõõdukalt. Nagu näiteks peaministri isa Siim Kallas. No tuleb ju toime!
Aga Anna Teele Orav jätkab vastukajadega: „Disainer Tõnu Runnel… jättis Facebooki järgmise tsitaadi: "Kui sõda peaks siia jõudma, siis Helle Moonika läheb koos suguhaigustega Rootsi prostituudiks või mis plaan on?"
Tegemist on konkreetse inimese ründamise, tuntud naispoliitiku eriti räpase solvamisega. Mindi isiku kallale, kusjuures rünnati oma poliitilise oponendi abikaasat. Mart Helme ei solvanud ei inimest ega rahvust (meile tulevad mitte ainult ukrainlased, vaid ka näiteks ukraina passidega venelased ja muudki rahvused), vaid küsis, mis saab siia toodud põgenikest ja millest nad elama hakkavad. Kuna öeldu ei olnud seadusevastane, korraldati Helme lintšimine ehk massiivne mustamine meedias. Kuid Tõnu Runnel, keda antud Orava artikkel toetab, solvas inimest nimeliselt, sidudes naise nime veel ka suguhaigustega, mis on täiesti ootamatu, aga Runneli enda jaoks ehk tõesti aktuaalne. Loodetavasti hindab kohus vääriliselt tema kirjutatut.
Ja veel üks alatus Delfi poolt: oli jäetud avatuks selle kallutatud artikli anonüümne kommentaarium, kus proua Helmet solvati nii sallivalt, et lausa kirjeldamatult. Vaid mitme tunni pärast suleti see kloaak.
Mind küll ei köitnud loo autori nimi „Anna Teele", mis on antud kontekstis kuidagi freudilik, aga disaineri perekonnanimi tundus kuidagi tuttav. Olin kindel, et tegemist on kokkusattumusega, sest see oli ikka liiga madal räpakas kõnepruuk väärika eesti naise suhtes, aga pole midagi parata: kontrollisin ja sain teada, et tegemist on eesti rahvuspoeedi Hando Runneli pojaga.
Mina ei ole nõus sellega, et naine vastutab oma mehe ja isa oma poja sõnade eest, kuid tekkis selline tunne, et Ukraina naised olid lihtsalt ettekääne ja reformierakondlased, minnes rünnakule, lükkasid põgenikud lihtsalt ette, nagu rašistlikud okupandid ajavad ukraina lapsi, vanureid ja naisi miiniväljale ja peidavad ennast nende selja taha ukraina meeste kuulide eest. Valitsusmeelsed toimetajad lükkasid ette nii kirju karjääriga „rohelisest teadlasest" Strandbergi kui Runneli poja. Ja vastasteks on Eesti rahvusriik ja Põhiseadusega tagatud eesti rahvuse ning keele säilimine, mille eest seisab praegu vaid EKRE ja jõudumööda ka Isamaa.
Lugesin natuke allikaid – ja mida ma leidsin: veel 26. augustil 2014. aastal avaldas Postimees ettevõtja Tõnu Runneli loo „Kõige õigem eestlane", kus on ka sellised read: „Juba "rahvus" kõlab sõnana õõnsalt. "Rahvuslase" ees haigutab tänaseks "maru"-kujuline tühimik ning kui seda sõna kasutada, hakkab toas levima halba lõhna, sellist, mida interneti kommentaarium ja sotsiaalmeedia radikaalide töötundidel välja õhkavad. Rahvuslus kipub olema radikaalne. Radikaalsus on aga iga riigi ja ühiskonna suurim sisevaenlane, peletades eemale võimekaid ja väärtuslikke inimesi, laastates kultuuri."
„Väärtuslikud inimesed" – kas need on siis need, kelle kohta Jürgen Ligi ei ütle „ühiskonnaheidikud" ja Valdo Randpere ei nähva „las kärvavad"? Nii et Põhiseaduse preambula on meie riigi ja ühiskonna suurim radikaalne sisevaenlane? Eestlased on siis sisevaenlased? Aga seda ju väitis veel Stalin: „vragi naroda". Miljonid läksid selle sildiga mullatoiduks.
Ja „halb lõhn" pole kõrge väitluskultuuri tundemärk, seda enam et Runnel ise käitus tema enda poolt põlatud kommentaariumis Helle-Moonika Helme suhtes nagu ärritunud skunk. Aga see selleks. Nimi ei riku meest, aga mees võib küll rikkuda nime.
Nimest: 2019. aastal andis Tartu ülikool Rahvusmõtte auhinna luuletajale, kirjastajale, esseistile ja rahvuslikule mõtlejale Hando Runnelile.
"Hando Runnel on väsimatu hoole ja armastusega erakordselt viljakalt edendanud Eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust. Tema loomingu keskmes on luuletaja suhe kodumaa ja rahvaga ning elu ja ühiskonna suurte probleemidega. Omariikluse taastamise otsustavatel hetkedel oli ta üks neist vabaduse ideoloogidest, kes sõnastas Eestit ja eestlasi ning meie olemise mõtet, määrates nende sõnadega riigi tulevikku. Rasketel surveaegadel aitasid tema üldtuntud laulud ja luuletused hoida usku eestluse püsimisse ning lootust iseolemise võimalikkusesse," öeldi tollal ülikooli edastatud pressiteates..
Nagu kirjutas siis ERR, „Rõhuga rahvuse ja rahvuslike teemade mõtestamisel on ka Runneli missioonitundest, laialdastest teadmistest ja intellektuaalsest uudishimust kantud töö tulemusel loodud rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu". Raamatusari, mida on nimetatud rahvuslikuks essee-eeposeks ja eesti vaimuelu entsüklopeediaks, koondab ja avaldab kõige väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade, korjates ja väärindades juba ilmunut ning võimaldades sel viisil lugejal rännata meie suurmeeste ja naiste loomingu radadel.
Rahvusmeelsust on Runnel suunda andvalt mõjutanud veel nii Tartu ülikooli esimese kutsutud vabade kunstide professorina kui ka ajakirja Akadeemia taastajana. Uue rahvusliku ärkamise harjal oli ta üks Tartu ülikooli usuteaduskonna taasavamise eestvedajaid, kes oli veendunud, et ühe universitas'e juurde peab kindlasti kuuluma usuteaduskond ja seega tuleb nõukogude võimu poolt 1940. aastal suletud teaduskond taastada.
Viljaka esseisti, publitsisti ja kriitikuna juhib Runnel oma kirjutistes tähelepanu nii ühiskonna proovikividele ja valupunktidele kui ka nendele väärtustele, mille poole tuleks püüelda, mida peaksime hoidma, armsaks pidama ja hindama, et säilitada kõrget vaimu ja kultuurset iseolemist.
Eestlastele eelkõige armastatud poeedina südamesse pugenud Runneli luulelooming on kantud armastusest oma maa ja laste vastu.
Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri sõnul oli auhinnakomisjoni valik üksmeelne. "Rahvusmõtte auhinna andmine Hando Runnelile on kõnekas kokkuvõte rahvusülikooli esimesest sajandist. Selle auhinnaga kinnitab rahvusülikool, et eesti rahvas ning tema keel, kultuur ja mõte on vabad. Hando Runnel on oma eeskuju ja erilise panusega aidanud meil meeles pidada, et rahva suuruse mõõdupuu on meie kõigi sisemine väärikus ja väärtused," ütles rektor."
Ma spetsiaalselt toonitasin rasvase kirjaga mõned kohad, kus räägitakse Eesti rahvast, rahvusest ja rahvuslikkusest. Päris palju tuli teisi. Nii et „halb lõhn"?
Kunagi sügaval stagnaajal kuulsin Vikerraadio keskööprogrammis Ruja vähemtuntud lugu „Perekondlik". Hiljem selgus, et tegemist on Hando Runneli sõnadega:
Kuni elab ema veel,
kestab ikka emakeel.
Kellel veel on isa ka
hoitud on ta isamaa.
Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid ema keel.
Ema, kauaks teda veel?
Riina ja Helle-Moonika, aitäh teile teie laste eest. Tänu nendele olen oma lapselaste tuleviku suhtes kindlam.