Mida mu isa, kes oli aus ja mittevägivaldne aadliku tütrest õpetaja ja endise tsaari ohvitseri poeg, küll tunneks, kui ta näeks praegu Ukrainas toimuvat? Ma ei tea, mida ta oleks teinud, kui oleks kuulnud Butša naiste loost. Ma ei oska isegi oletada, kirjutab Ivan Makarov.
„Venemaa on mõistuse üle võidu saavutanud riik" – Mihhail Zadornov
Iga päev on mul venelasena aina halvem tunne. Kõik need õudused, mida saadetakse korda Ukrainas, ei toimu ju esimest korda, kuigi, jah, imikute vägistamisest pole ma varem kuulnud. Vägistatud, seejärel põlema pandud ja igaks juhuks ka tankiga üle sõidetud ukrainlannad… See pole ju meie stiil, neid metsikusi saatsid korda hoopis saksa fašistid Teise maailmasõja ajal, seni kuni punaarmee vabastas Berliini natsidest ja kaks miljonit saksa naist süütuse presumptsioonist.
Kohutav tunne. Mu isa, kes oli aus ja mittevägivaldne aadliku tütrest õpetaja ja endise tsaari ohvitseri poeg, läks Eesti laskurkorpuse koosseisus Velikije Luki all lahingusse ja sai kohe nii pihta, et oli pärast seda hospitalides mitu korda surma lävel. See tekitab kõhedustunde, aga hakkad nüüd vahel mõtlema, et kui hästi tal tegelikult läks – jäi siiski ellu ja ei olnud seotud vabastajate armee poolt Euroopas teostatud asjadega. Kuigi Venemaa sõjalis-ajaloolistel saitidel võib leida „andmeid" selle kohta, et ta osales Stalingradi lahingus. Aga ei osalenud ikka küll. Kellele on seda valet vaja ja palju selliseid valesid on tootnud maailma üks jõhkramaid propagandamasinaid?
Mida isa küll tunneks, kui oleks praegu elus ja näeks, mis toimub Ukrainas? Aga ta ju ei näeks midagi, sest oli juba mitu aastat enne surma pime. Ja keeldus kategooriliselt talle pakutud tasuta silmaoperatsioonist, kuigi meie head arstid garanteerisid talle, et see õnnestub ja ta saab taas nägijaks. Ta oli elu lõpusirgel ka peaaegu kurt. Isa hea sõbra ja kolleegi poeg, kogenud kiirabiarst, käis Eestis pidevalt Iron man'i võistlustel ja tõi isale Sankt-Peterburgist eriti hea kuuldeaparaadi. Isa keeldus seda kasutamast. Talle toodi raadio, kuid ta keeldus seda kuulamast.
Ta oli tark inimene ja tõenäoliselt sai aru, mis toimub, kuhu asjad liiguvad, kuivõrd petlikeks osutusid paljud tema lootused ja ideaalid, ja olles täiesti abitu selleks, et kuidagigi mõjutada toimuvat, ei tahtnud sellest enam kuulda ega seda näha. Nii läkski, ja ta elas minevikus.
Ta ei sallinud rockmuusikat silmaotsaski, aga see olukord oli ju Jethro Tull'i „Living in the past". Ta ei elanud Ukraina ründamiseni kogu Venemaa julma sõjamasinaga, ei elanud selle hetkeni, kui Venemaad hakati otseselt võrdlema natsi Saksamaaga, kelle vastu ta sõdis. Ma ei tea, mida ta oleks teinud, kui oleks kuulnud Butša naiste loost. Ma ei oska isegi oletada. Aga ta suri enne seda kõike ja seepärast teatud mõttes õnnelikuna, olles koos heade mälestustega ja oma vananenud lastega…
Ta ei saanud tunda, kui kohutav tunne on praegu olla venelane. Kuigi seal Ukrainas möllavad ju kunagi loodud „uue ajaloolise inimkoosluse" ehk nõukogude rahva esindajad. Venelased, burjaadid, tšetšeenid, valgevenelased ja paljud teised, kes ei teagi, mis tunne see on, kui sul on olemas oma riik. Mida sa pole reetnud, nagu tegid seda kadõrovlased, või lasknud üle võtta, nagu lubasid teha venelased, kelle eliidi, valitsejate ja rikkurite seas venelasi ju ei ole.
Kusagil salasopis keeb nendes täiesti siiras viha ukrainlaste vastu, kes on nii ülbed, et kaitsevad oma riiki ja nendel on oma rahvas. Ja nad hävitavad haiglaid, koole ja inimesi, tapavad, vägistavad, piinavad, põletavad elusalt. Niivõrd suur vihkamine on nende hinges, keda alandati ja kellelt võeti sõna- ja igasugune muu vabadus nende enda kodumaal.
Aga kõik läheb justnimelt venelaste kraesse, mis on muidugi teatud mõttes ka õige. Ja ongi häbi. Eriti siis, kui siin Eestis aastakümneid elavad inimesed elavad sotsmeedias „Z"-armaada röövvallutamistele ja jõhkratele sõjakuritegudele kaasa ja väidavad, et kõik tapetud polegi inimesed. Nad on kas „banderovlased" või kogunisti ukrainlaste valmistatud mannekeenid. Et Ukraina on Venemaa ja et ukrainlasi pole olemas, vaid on olemas natsimehed, natsinaised, natsivanaemad, natsivanaisad, natsilapsed. Kellest tuleb puhastada see põline venelaste maa. Nagu ütles Yana Toom, vägistamine Ukrainas on loogiline ja vältimatu.
Issand, kui häbi võib olla venelane. Toom pole küll mingi venelane, aga ikka häbi.
Maria Jufereva-Skuratovski pole ka venelane, aga kui häbi on iga jumala kord, kui ta jälle võtab kusagil sõna. Stalnuhhin, Kravtšenko, Repinski, Korb – no mis venelased nad on? Aga kui palju piinlikkust valmistavad nad vene inimestele: ahned, nahaalsed, küünilised ja valelikud, kes näevad Eestis vaid lüpsilehma, ja selleks, et see olukord nende jaoks säiliks, töötavad vastu Eesti riigile, keelele ja kodurahule. Peaasi et oleks sügav lõhe, kus nad saaksid nagu prussakad seinapraos turvaliselt soojas olla.
Aga sellel seisis ja seisabki ka kogu keskerakond, nii et tõenäoliselt on seda vaadates piinlik olla ka eestlane. Eriti Mailis Repsi ja Edgar Savisaart silmas pidades. Aga eestlaste häbitundest rääkimine ei kuulu minu iseendale antud volituste hulka. Eestlased on vähemalt oma kodus.
Mõni aeg tagasi kirjutas meie hea režissöör Aljona Suržikova:
„Mis on nende inimeste peades, kes lähevad ründama Kiievit? Mul on häbi kirjutada vene keeles. Keel on süüdi. See on ju vene keel. Häbi ja valus. Ja veel palju põlvkondi saab olema süüdi. Nagu ma vastutan 1941/1949. aasta deporteerimiste ees ja 1968. aasta sissetungi eest Tšehhoslovakkiasse, nii ka minu lapselapsed hakkavad vastutama Ukraina eest."
Kohalikus venekeelses meedias tekkis selline vimm, et Aljona on nüüd tühistatud, tema nimegi enam ei mainita, kuigi nii mõnigi väljaanne on tsiteerinud tema sõnu anonüümselt – no et „mõnel on häbi", meil aga küll ei ole… Aga nad polegi venelased ja nende vene keelgi on primitiivne ja „pidžin".
Eile vaatasin ETVst Tallinnas toimuvaid iluuisutamise juunioride maailmameistrivõistlusi ja oleksin äärepealt nutma hakanud. Meie jäätantsupaar Tatjana Bunina – Ivan Kuznetsov esinesid väga köitvalt ja andsid siis intervjuud. Armsad ja andekad noored inimesed rääkisid isuga naeratades suurepärast eesti keelt, see oli nagu muusika. Mõtlesin, et mingu nendel elus võimalikult hästi, et ei oleks vigastusi ega pettumust, meie kallid lapsed… Saalis oli toetajatest vene noori Eesti lipuga. Ja ei olnud häbi olla venelane.
Aga hiljuti kukutas Tallinna linnavolikogu läbi seaduseelnõu eesti keele kaitsest Tallinnas. Mõni ütles pärast, et jah, mida oligi oodata, venelased on ikka eesti keele vastu. Vale! Kus te olete Tallinna võimu sees näinud venelasi? Aga häbi on sellegipoolest.
Postimees „juba jälle" upitab Julia Augi: „NÄDALA PERSOON ⟩ Julia Aug: Meie, venelased, kanname kõik vastutust, et oleme kasvatanud sellise diktaatori nagu Putin." Venemaa kultusfilmis „Vend 2" ütleb peakangelasele talle New Yorgis katkist autot suure raha eest müüv Moskvast pärit juut: „Meie, venelased ei tüssa teineteist!" Tuleb tuttav ette küll.
„Näitleja ja lavastaja Julia Aug tunnistab, et tal on hirm Eestist Venemaale naasta, kuid 18.–19. aprillil peab ta olema Moskvas, sest tal on seal lavastused," kirjutab leht. Ärgu Aug kartku, sest äsja andis ta Novaja Gazetale suure intervjuu, kus ei kasutanud sõna „sõda" Ukraina kohta, aga rääkis see-eest pikalt ja üksikasjalikult sellest, kuidas eestlased kõik juudid ära tapsid ja „judenfrei" kehtestasid. Idel Jakobson jäi küll ellu, aga teda seal mõistagi ei mainitud. Mine või Eestit „denatsifitseerima", mida muide pakkuski mõne päeva pärast üks riigiduuma saadik. Hea sööt, pole midagi öelda! Ja nendel kultuuriinimestel, kes on kasvõi paar sõna öelnud sõja vastu, pole Venemaal ammu mitte mingeid lavastusi, nad kõik on ammu pagenud välismaale, isegi Pugatšova Galkiniga. Aga Augil – näe imet – on seal lavastused.
„Venemaal ja ka Eestis väga tuntud teatri- ja filminäitleja ning lavastaja Julia Aug võib end päritolult pidada nii eestlaseks, juudiks, rootslaseks kui ka poolakaks, kuid olles õppinud ja üles kasvanud venekeelses keskkonnas Narvas ja Peterburis, esindab ta eelkõige vene kultuuri ja venelasi, kes on nüüd Venemaa agressiooni tõttu sattunud põlu alla kogu maailmas," kirjutab Postimees ja jätkab: „Kuigi kõik venelased ei vastuta otseselt Vladimir Putini kuritegude eest, mõjub neist suurema osa toetus sõjale Ukrainas teistele rahvustele hirmutavalt. Julia Aug on tundliku sotsiaalse närviga kunstniku ja julge inimesena väljendanud avalikult oma täielikku vastuseisu sõjale Ukrainas ja ka oma värskeimas lavastuses Tallinna Vabal Laval käsitleb ta selle õudusi ja absoluutset sobimatust 21. sajandi maailma."
Vaadake, venelastel on juba nii palju „esindajaid", et neid „esindajaid" on juba rohkem, kui venelasi endid. Ja kuidas siis ikkagi on – „meie, venelased, kanname kõik vastutust!" või „kõik venelased ei vastuta otseselt"? Mis jama te siin ajate – et mööda teed kõndis kõrget kasvu lühike mees? Enne avaldamist võiks loo ka läbi lugeda.
Ja see, et Aug „on tundliku sotsiaalse närviga kunstniku ja julge inimesena väljendanud avalikult oma täielikku vastuseisu sõjale Ukrainas", on eriti naljakas: esiteks ei ole teostatava võika genotsiidi hukkamõistmiseks vaja mitte mingit eriti tundlikku sotsiaalset närvi, piisab hea ja adekvaatne inimene olemisest. Teiseks pole „täielikku vastuseisu sõjale" avaldamiseks demokraatlikus Eestis julgust vaja, tehku seda Venemaal. Aga Novaja Gazeta suur intervjuu on silme ees – ei midagi sellist.
Jah, Julia Aug võib end pidada kelleks iganes, ka eestlaseks, aga sellest on vähe: vaja on, et ka eestlased peaksid teda eestlaseks. Kuid selline kirg Eesti vastu ja 7 aastat kohtuskäimist EV kodakondsuse pärast ei pannud geniaalset Augi eesti keelt natukenegi ära õppima? Miks siis trügib siia nii võimsalt umbkeelne tegelane, kel Venemaa kahes pealinnas on praegugi lavastusi? Miks teda nii promotakse peavoolumeedias? Miks toetas teda Siim Kallase fond? See on hea küsimus.
Ja mul on tunne, et sellele saaksid vastata, aga vaevalt et vastavad meie kommunistid lambanahas, kes pöörasid omal ajal Eesti Vabariiki ja siis valitsesid Eestit pool sajandit koos okupantidega, jäädes pukile ka pärast taasiseseisvumist.
12. aprillil ilmus EPLis lugu „Narvasse vene teater, Julia Aug teatrijuhiks?", mis algab selliste sõnadega: „Narva Vaba lava ruumides võiks tegutseda hoopis riigi rahastatud kutseline teater, arvab teatrikriitik Jaak Allik." Geniaalne! Niigi üdini venekeelsesse piirilinna loome veel ühe vene teatri, kelle juhiks paneme eestlaste antisemitismist ja kuritegudest kõikjal pasundavat Venemaalt toodud umbkeelset persooni, kellega seoses on sealkandis juba ka tüli tõusnud. Kes püüab sogases vees sealset vapiharjust?
Aga äkki on see revolutsionääride ja riigipöörajate järglaste, punaprofessorite lauristinide-allikute-anveltite nostalgia ja revanšism? Et oli Narvas Eestimaa Töörahva Kommuun (29. november 1918 – 18. jaanuar 1919), nõukogude vabariigi nimeline administratiivüksus, Nõukogude Venemaa „ripatsriik", nagu praegu okupeeritud Lõuna-Ossetia, LNR ja DNR. Ja Julia Augi isapoolne vanaisa oli selle moodustise üks juhte. Kommuuni lühikese eksistentsi jooksul jõuti hävitada palju eestlasi, Narvas on seni ajani olemas timukate Tiimani ja Daumani tänavad. Kommuuni langemise järel põgenes Augi vanaisa koos perega Venemaale, Petrogradi, kus oli parteitöötaja ja seejärel NKVD agent.
Jaak Alliku ettepanekul on head separatistlikku potentsiaali, sest kui EV kodakondsusega on Augil probleeme, kuna ta ei tahtnud loobuda Venemaa kodakondsusest, siis vanaisa poolt on ta ju „õigusjärgne" Narva Eestimaa Töörahva Kommuuni kodanik. Naljakas? Te ei kujuta ettegi, missuguseid mongolite-eelseid ja –järgseid põhjendusi kasutas Putin, et kuulutada Ukraina vene põliseks territooriumiks.
Mul on häbi olla venelane, kui oma nelja juurt kogu aeg rõhutav Julia Haug lausub „meie, venelased". Ju ma siis ei ole.
Aga nii mõnigi kord on siinseid venelasi nähes ka päris hea tunne. Neid sõbralikke ja töökaid noori Lasnamäe venelasi, kes meid eesti keeles suurepäraselt aitavad ja teenindavad. Nendel on tõesti keeruline läbi lüüa ametkondades ja meedias, sest vaadake kasvõi Stolitsa töötajate nimekirja…
On jah olemas vene noorte pea kohal karjääri „klaaslagi", millest armastavad pajatada venekeelsed meediasse ja poliitikasse tõusnud mittevenelased, kes süüdistavad selle takistuse olemasolus eestlasi. Tean seda süsteemi seestpoolt väga hästi ja tean, et eestlasel pole sellega mitte midagi pistmist.
Olgu venelane ükskõik kui andekas ja töökas – on alati olemas üks teatud-tuntud kaasasündinud omadus, mis on andekusest ja aususest otsustavam. Mina seda konkretiseerima ei hakka, seda enam et tegemist on avaliku saladusega. Ja nendele inimestele on täiesti võõras igasugune häbitunne.
Pole häbi olla venelane. Kuid äärmiselt häbiväärne on olla „vene maailma" osa.