Nikolai Kopeikini maal (kaifolog.ru)

Kümned tuhanded andekad eestlased on siit minema kolinud, meile muigavad aga rahulolevat vastu võimu külge klammerdunud ebaausad tegelased, kes on kas praegu kriminaaluurimise all või olid lähiminevikus, kes on pannud pihta miljoneid eurosid ja salastanud aastakümneteks nende varguste kohta käivad andmed. Nad nurjasid äsja katse lasta Eesti rahval hääletada referendumil ning anda rahvale õigus valida endale president, kes ei vihkaks siinseid elanikke, kirjutab Ivan Makarov.

„Vahel lõppeb uppuva laeva vajumine kohe, kui temalt lahkuvad rotid“ – Aleksander (Leszek) Kumor

Mulle helistas mõni päev tagasi hea eestlasest sõber, päris tuntud inimene, kes elab juba aastaid Rootsis. Ta rääkis, et käis just sellel päeval poes, kus kehtib meilegi tuttav reegel – on vaja hoida kahemeetrist vahemaad ja kassa lähistel on põrandale kleebitud ka vastavad ribad.

Sõber kurtis, et tal jälle tekkis konflikt Aafrikast pärit ostjaga. „Kui keegi kohalikest tuleb sulle kogemata liiga lähedale, piisab paluda tal taganeda, ja ta teeb seda kohe ega pane pahaks. Aga seekord tuli mulle selga elama araablane, kellel ma palusin rootsi keeles taganeda märgistatud kohale. Ta sai vihaseks ja hakkas minuga inglise keeles riidlema, kasutades vahetpidamata sõna „respect“. Korjasin oma ostud kokku ja panin nad teisele lindile. Ta järgnes mulle sinna ja muudkui riidles. Kui väljusin kauplusest, ootas ta mind seal ja hakkas jälle õiendama. Ma läksin minema, aga tema järgnes mulle autoga, sõitis mu kõrvale, keeras klaasi alla ja kukkus jälle sõimama. Ilmselt ei tasu mul lähiajal seda poodi külastada, sest mine tea, mis juhtub järgmisena,“ kurtis mu sõber.

Mõtlesin selle peale, et eesti vasakliberaalsed poliitikud, kes tahaksid lubada Eestisse nii palju majanduspõgenikke, kui Merkelil üle jääb, on tegelikult provokaatorid ja äraandjad, nagu olid äraandjad nende nõukogudeaegsed eelkäijad, kes tervitasid Eestisse rohkete teistest „vennasvabariikidest“ elanike toomist, mis soodustas venestamist ja kinnistas okupatsiooni, mitte et siia tulnud inimesed oleksid kuidagi eriti pahatahtlikud: nad juhindusid ju ühest põhilisest nõukogude laulust „On lai mu kodumaa“, mis kinnitas: „inimene kõnnib nagu peremees mööda oma hoomamatut kodumaad.“

Nüüd on Euroopagi muudetud „hoomamatuks kodumaaks“, kus iga eurooplastele kaela istuv võõramaalane „kõnnib nagu peremees.“ Meil veel ei ülistata toda nõukogude aega ja Eesti NSV üleujutamist võõrkeelse elanikkonnaga, aga Eesti Vabariigis veel hullemagi olukorra saavutamist taotlevad poliitikud sooritavad nii eestlaste kui juba ka kohalike venekeelsete elanike suhtes kuriteo. Olen juba tõdenud, et erinevalt siia ammusel ajal tulnud venelastest ei kavatse uusimmigrandid siin ehitada uusi kortermaju, vaid nõuavad toetusi. Ega boltimine ja voltimine pole ju tegelikult mingi töö. 

Kui Rootsis nõuavad mõned immigrantide kogukondade liidrid juba nende rootslaste riigist väljasaatmist, kes ei toeta EL-i immigratsioonipoliitikat („teie Rootsi on läinud jäädavalt“), siis annab see tugevad trumbid Venemaa propagandale. Samal päeval nägin ma vene politseisarja seeriat, kus peategelased sattuvad tööasjus endistele soomlaste aladele – imelised maastikud, metsad ja järved, kristlikud kirikud ja peaaegu eranditult rahumeelsed kohalikud elanikud. Ja tekkis kiuslik mõte, et jah, need alad on Soomelt ära võetud, aga nende ja Soome vahele tõmmatud piiri vene poolel peetakse kinni kõik illegaalid ja saadetakse enamasti nende poolt hüljatud kodumaale tagasi – ülesehitustööd tegema ja oma mahajäetud omakseid toetama.

Ja väga võimalik, et mõnekümne aasta pärast ei olegi sealpool piiri enam soomlaste riiki, nagu varsti pole ka Rootsit, ja soomlased hakkavad käima venelastele kuuluvas Karjala osas selleks, et tunda seal nostalgiat ja nutta taga „Soomes“ kunstlikult tekitatud võõras agressiivses keskkonnas hääbuvaid Soome traditsioone ja kultuuri. Ja mingil hetkel võivad soomlasedki küsida – aga mille nimel võitlesid nende „vanavanemad number…“ ehk inimkeeli vanaisad Talvesõjas ja tapsid venelasi, kui nende isamaa läheb lõpuks ikkagi võõrastesse kätesse, muutudes kordumatust põhjamaisest riigist mingi enklaavide kasvajatest ärapuretud Euroopa Liidu ääremaaks, kus kassa juures selga ronimine on ikka põliselanike kõige väiksem mure? 

Sakslased on juba nii allasurutud, et on unustanud sõja lõpus miljonid vägistatud saksa naised ning aastakümneid poolitatud riigi. Sakslaste kirg gaasi vastu aga ei näi vaibuvat – kunagi olid koonduslaagrite gaasikambrid, nüüd aga vajavad merkelistid-steinmeierastid just venelastelt gaasi, sest see on mõnevõrra odavam. Venemaa võibki katkestada Euroliiduga suhted, nagu ähvardas Lavrov, aga Merkel gaasitoru pealt ikka maha ei roni. Venemaa võimud võivad määrida novitšokiga kokku kasvõi kõik teisitimõtlejad ja anastada Kiievi ja Thbilisi, heita mõnele pähe pisemat sorti tuumapommigi, aga Nord Stream 2 tuleb sellegipoolest välja ehitada ja järjekordne Borrell sõidab Moskvasse, et suudelda seal meie kõigi nimel raudset saabast ja levitada kogu Euroopas vaimset borrelioosi. Isegi meie kohalikud võimule trüginud poliitilised kääbused on tõstnud Borrelli vastu kisa, sealjuures kartmata „rikkuda liitlassuhteid“, mida ise inkrimineerisid kogu aeg Mart ja Martin Helmele nende esinemise eest väikse raadiojaama saates.

Aga Angela Merkeli peibutushäälitsemise tagajärjel poolokupeeritud Saksamaa tunnebki võib-olla aina rohkem tõmmet Venemaa poole, mis on juba psühholoogilist laadi: jalge alla tallatud uhked „aarialased“ näevad, kuidas lahustub nende ajalugu ja rahvas võimsates migratsioonilainetes, ja nii mõnigi sakslasest rahvuslane vaatab igatsusega maatasa tehtud Berliini müüri poole, mõistes, et kui see müür oleks praegugi alles, elaksid sealpool müüri inimesed, kelle rahvuslikku identiteeti ja usku ei oleks nõnda barbaarsel moel ohustatud. Sest endine Ida-Preisimaa ehk Venemaa Kaliningradi oblast ei oiga praegu sissesõitnute vaimse ja füüsilise ikke all – mitte selleks ei vabastanud venelased neid alasid julmalt etnilistest sakslastest, et hiljem anda need maad kellelegi kolmandale, veel võõrama usu ja vastuvõetavama kombestikuga tulijatele. Varsti vaatavad samasuguste segaste tunnetega nendelt anastatud alasid ka soomlased. 

Saksa Demokraatlik Vabariik oli ikka sakslaste maa, kuigi Kremli kontrolli all. Kui nüüd öelda, et sakslastele suruti tollal peale ka võõras ideoloogia, siis esiteks tehakse seda nendega praegugi, ja teiseks ulatuvad marksismi-leninismi-kommunismi juured justnimelt Saksamaale. Igasuguseid Rosa Luxemburge, Klara Zetkineid (Eißner) ja Karl Paul Friedrich August Liebknechteid oli sealmail ühe elaniku kohta rohkem, kui meie kandis Lauristine koos Allikutega. Emamaast äralõigatud sakslased suutsid arendada oma idaaladel korralikku tööstust ja meelelahutusäri, seal oli isegi rock rahvuslikum, kui vabal Lääne-Saksamaal – samal ajal kui Scorpions laulis oma igati mõnusaid ingliskeelseid ballaade, tootsid SDV bändid Amiga plaadifirma all muudkui üllatavalt häid saksakeelseid plaate – Karat, Puhdys, Lift, Stern Combo Meissen, NO55, Karussell, City, Berluc, Prinzip, Petra Zieger & Smoking’s jpt. Saksa DV suurepärast posteritega muusikaajakirja Melodie und Rhythmus sain ma Moskvas õppides ajalehekioskitest ainult „tutvuste“ kaudu, Nõukogude Liidus peeti ida-saksa rockansamblite plaatidele tõelist jahti. Puhdyse plaadi lasi küll välja üleliiduline Meloodia, aga „firmaplaadid“ olid ülim defitsiit: sain Arbatil asunud Raamatu Majas pikas järjekorras seistes ansambli Renft imelise kauamängiva, mis kaalub praegugi muusikaliselt ja tehniliselt üle poole Eestis toodetavast ametlikust popsüldist (ja loomulikult ka sedalaadi haledat muusikat, mida on Saksamaa ise juba aastaid saatnud Eurovisioonile). Käisin kunagi Tallinna Linnahallis SDV bändi Electra-Combo kontserdil ja see oli võimas elamus. 

Elektra-Combo Tallinna Linnahallis. Ivan Makarovi foto

Sotsriikidest olid veel Ungari ja Poola, kus tehti punase okupatsiooni ajal maailmatasemel intellektuaalrocki (Omega, Czeslav Niemen), ka tänu sellele on nendes riikides praegu säilinud rahvuslik eneseväärikus ja vastupanuvõime keskusest pealesurutavatele poliitilistele ja eluviisilistele perverssustele. 

Kui vanad koloniaalriigid vedasid Aafrikast välja mustanahalisi orje, tekitasid nad sellega hilisematele arengumaadele tohutut kahju: röövitud inimesed ei saanud töötada oma kodukoha heaks, arendada keelt ja kultuuri, kaitsta oma rahvast sissetungijate eest. Praegu jätkub „põgenike abistamise“ sildi all samasugune kuritegu teiste rahvaste suhtes: Euroopas võetakse vastu sinna tagakiusamise ettekäändel tungivaid põhiliselt noori mehi, keda küll ei panda orjadena tööle, vaid vastupidi – nende heaks töötavad teised. Aga mahajäetud riikide suhtes on see sama, kui kunagine orjade püüdmine ja saatmine ookeani taha puuvillaväljadele, sest hüljatud kodumaale jäävad vanurid, väetid, naised ja lapsed, keda need mehepojad peaksid ju aitama ja kaitsma ohu eest, mille eest nad väidetavasti ise plehku panevad.

Aga nad ei kaitse, ei tööta, ei arenda oma mahajäetud kodu, sest tuli ilma püssi ja ahelateta frau Merkel ja kutsus: poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja nääriks uude koju ning Kölni väljakule (sõnad „jõuluks koju“ võiksid riivata nende tundeid ja provotseerida rahutusi). See on kohutav kuritegu mitte ainult Euroopa põliselanike, vaid eeskätt veretustatud arengumaade suhtes, inimressursi varastamine – vanasti ahvatleti pärismaalasi klaasist kaelakee ja tuliveega, nüüd aga aifoonide ja prii ülalpidamisega. Ja mahajäetud alad vajuvad aina rohkem usuhullude ja patoloogiliselt verejanuliste jõukude meelevalda. Õigustuseks kõlab kuulus EL-i juhtide ja vasallvabariikide kohapealsete residentide fašistlik „demograafiline“ argument, nagu oleks sotsist füürer oma rahvaste ümberasustamise programmidega surnuist üles tõusnud. Too tahtis puhast aaria rassi, teie tahate rassid omavahel sunniviisiliselt ära paaritada – ühed mengelistidest aretajad mõlemad, globaalsete inimkatsete läbiviijad ja rahvuste timukad. 

See südantlõhestav pilt, mida maalib meile liberaalne propaganda, sarnaneb totalitaarrežiimide propagandaga, olgu tegemist Hitleri või Stalini aegse kihutustööga. 6. jaanuaril 2021. aastal ütles raadiojaama Ehho Moskvõ eetris intellektuaal ja ajakirjanik Aleksandr Nevzorov, kommenteerides Putini heldekäelist abi Aafrikale, mis oli eraldatud ka selleks, et „musta kontinendi“ elanikud tarbiksid hüvesid ikka elukohajärgselt: „Ma kahtlustan, et see putinlik abi Aafrikale ruineerib oluliselt Aafrika bisnist, sest aafriklased enamasti ei taha ju mitte midagi teha. Nendel on üks tegevusala: demonstratiivselt nälgida ja postitada raha eest kõikjal oma nälgivate laste pilte. Nad hoiavad oma hõimutraditsioone ja säilitavad oma õigust olla nälgijad. Ja nad ei oska rohkem mitte midagi, kui et ainult teostada oma õigust olla nälgijad. Ja see amet toidab neid päris hästi. Nad näljutavad oma lapsi viimse piirini, lausa luukere seisundini, ja pakuvad neid misjonäridele, südantvalutavatele turistidele, et nendega koos pilte teha. Ja kelle lapsed on rohkem skeleti moodi, see võtab foto eest rohkem raha. Ja loomulikult tekitavad kõik need dotatsioonid, toiduabi ja üleüldse igasugune abi Aafrika riikidele ainult kahju.“

Mõni meie kohalik Indiana-Bondiana läheks selle peale hormonaalsesse pöördesse, aga keda huvitab selles globaalses mängus mingi nullilähedase teadmiste pagasiga aktivistikese kitukiri kaasaegsele eurokgb-le? Venemaal on sõnavabadus reaalselt olemas, kuigi selle õiguse kasutamisega rikkaks ei saa ja võib ka peksa saada. Aga mitte midagi ligilähedastki sellele kriitikale, mis kostab Ehho Moskvõ ja TV Doždj eetris ja saitidel presidendi, valitsuse ja ühiskonna aadressil, ei ole võimalik lausuda ühtsele ideoloogiakeskusele allutatud Eesti peavoolumeedias – ainult paari väikse meediakanali saitidel internetis, kuid nendegi jaoks on korruptiivsetes valitsevates istmikes küpsemas mädapaisena „vihakõneseadus.“  

Vahetevahel ikka küsitakse, et miks Aafrika riikides tulevad kogu aeg võimule igasugused aferistid, maniakid, lollid ja vahel kogunisti kannibalid. Aga seal, kus lüüakse mättasse töökad inimesed, võetakse nendelt maid ja võimaldatakse teiste maade Merkelitel elanikkonna noorema osa väljavedu, ei saagi midagi muud juhtuda.

Pärast 1917. aastat hakati paljaks röövima, näljutama ja tapma kulakuid ja üleüldse talupoegi, kes toitsid kogu revolutsioonilist mansat – ja pärast imestati, miks riigis on „razruha“, nälg, haigused, paha hais ja sarimõrvarid võimul. Ja me veel ei tea, kes olid suuremad kannibalid – N. Liidu sõber ja Krimmiski käinud Jean-Bedel Bokassa või Stalin, sest Stalin tappis ikka kordades rohkem oma alamaid. Kusjuures Eestiski on olukord mõnevõrra nostalgiline – kümned tuhanded energilised ja andekad eestlased on lääneriikide poolt kõrgema palgaga ahvatlemise tagajärjel kolinud siit minema, meile muigavad rahulolevat vastu võimu külge klammerdunud ebaausad ja amoraalsed tegelased, kes on kas praegu kriminaaluurimise all või olid lähiminevikus, kes on pannud pihta miljoneid eurosid, mida pole leitud, nagu see oleks nüüd nende jaoks mingi õigustus, ja salastanud aastakümneteks nende varguste kohta käivad andmed. Nad äsja nurjasid katse lasta Eesti rahval hääletada referendumil, nad just nurjasid katse anda rahvale õigus valida endale president, kes ei vihkaks siinseid elanikke, ei eiraks kõigile teistele kehtivaid hügieeninõudeid ja kannaks maski, et mitte levitada siin haigusi.

Mašina Vremenil on üks juba putiniaegne laul „Rotid“, kus on sõnad: „Rotid mõtlesid välja rottidele mõeldud maailma. Ela oma rotiseaduste järgi – ja elad, nagu jumal. Oma urus on nad jumalad, ülejäänud maailma jaoks rotid.“

Tegemist on vihalauluga, muusikasse talletatud vihakõnega, aga isegi Venemaal ei antud Andrei Makarevitšit selle eest kohtu alla. Eestis on selline looming ammu välja suretatud liberaalokupatsiooniliste kanalite poolt, mis suruvad meile peale räpitšastuškade deklameerijaid, tüütuid regilaulu solkijaid, sootuid magamistoa ööbikuid ja köögis diskokulbi liigutajaid, edutavad kasvõi kultuuriministriks. 

Seadusanastajate jõuk on juba valmis vastu võtma ka „vihakõneseadust“, et ahistada ja represseerida endast paremaid, ausamaid ja ilusamaid inimesi. Nad ei kavatse saata kohtupinki Kersti Kaljulaidi, kelle vihakõne „I hate them“ on rahvusvaheliselt kuulus ja see kuritegu on aegumatu. Maris Laur, kes nii väliselt, maailmavaateliselt kui ka isegi nime poolest meenutab veidi kärbitud Marju Lauristini, peaks lähetama Roskomnadzori praktikale lootuses, et talle meeldib seal rohkem, kui Eestis, kuna „vihakõnelejate“ taltsutamiseks on seal OMON ja Rosgvardija juba olemas ja on kohe käepärast võtta.

Eestis võimule tulnud hämaratest aegadest pärit tegelased ei saa küüditada meid Stalini kombel Siberisse eranditult seetõttu, et Eesti on väike. Nad ei saa meiega keha kinnitada Bokassa kombel ainult sellepärast, et see oleks toitlustusalaste euronormide rikkumine. Kõik, milleks on võimeline nende fantaasia – laimata meid, saata meie laste juurde Rita Holmi, määrata teineteisele ulmelisi eluaegseid palkasid, süstida teineteist vanuritelt varastatud vaktsiiniga ja irvitada seejärel näkku kõigile, kes ütlevad, et see on väär käitumine. Ja kohtus võtta krediitkaarte täistopitud taskust välja tõend ihuendokrinoloogilt ja helistada oma ihuprokurörile. 

Võtkem siis ennast kokku ja hääletagem nad minevikku, kus ongi nende koht. Andkem neile kinga. Suure ja võimsa rahvalt lunitud annetuste eest soetatud bioonilise jalaga.