Aivar Mäe. Ekraanitõmmis ERRi saatest.

Kui Aivar Mäe on teinud naistele liiga ja rikkunud seadust ning see on ka tõestatud, siis väärib ta kindlasti hukkamõistu ja karistust. Aga mitte enne, kui oma sõna on öelnud politseiuurijad ja kohtunikud. Praegu toimub aga nõukogudeaegne seltsimehelik kohus grupiviisilise lintšimisega pooleks, märgib Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.

Ma ei saa aru, mida kurja on teinud eestlastele meie rahvusooper. Nimelt vasakliberaalse maailmavaatega aktivistidele ja nende meediale. Võibolla on see viha kõige traditsioonilise vastu – perekonna, rahvuskultuuri, klassikalise kunsti vastu.

Estonia laval on tõesti nähtud blackface’i ja seal ei ole urineeritud inimese peale ega pekstud jalgadega naisi, nagu mõnes teises „teatris“, ja see ilmselt ärritabki.

Kusjuures juba ammusest ajast. Palju aastaid tagasi läksin ma oma noorukese kaasaga Estoniasse ja fuajees pakkus mingi naisaktivist meile tasuta kondoome. Ma ütlesin naeratades, et tänan, aga me tulime siia hoopis teisel eesmärgil – ja olin lausa rabatud aktivisti ootamatult vihasest reageeringust.

2017. aastal, kui riigikogu hakkas nimetama rahvusooperi nõukogu liikmeks Martin Repinskit, oli see veelgi selgem sümptom. Mis sest, et 1888. aastal kirjutas ukraina helilooja Nikolai Lõssenko klassikaks saanud lasteooperi „Коза-дереза“ (kunstipäraselt tõlgituna „Kits-kibuvits“), mis oli loodud ukraina, valgevene ja vene muinasjuttude motiividel. Ja nüüd siis Estonia kõrvale kavandatud Konstantin Pätsi mälestusmärk „Riigipea“, mis meenutab kangesti hiiglaslikku pead Aleksander Puškini poeemist „Ruslan ja Ljudmilla“, kelle sõõrmeid vägilane odaga kõditas ja kellega pidas maha raske lahingu. Kui pea aevastas, tõusis stepis kohutav torm, mis pühkis kõik oma teelt. Õnneks saab meie „Riigipea“ pööratud rahvusooperi poole kuklaga.

Aga veel tollelsamal 2017. aastal avaldas Laine Randjärv lootust, et Repinski toetab nõukogu liikmena ka Estonia peadirektori Aivar Mäe kirglikke püüdlusi rahvusooperit arendada. Nüüd tuleb sellele kriips peale tõmmata, kuigi ka Estonia nõukogu esimehe kohalt end taandanud Arne Mikk ütles hüvastijätuks, et on seal töötanud alates 1952. aastast „ja saanud jälgida nimetatud perioodi vältel tegutsemas kümmet direktorit, kellest Aivar Mäe on olnud oma haardega kindlasti kõige tegusam.“

Kirglikud püüdlused, tegus haare – kõik need kokkusattumised meenutavad selle skandaali kontekstis Freudi fataalset parapraxis’t, mis ei tõesta tegelikult mitte kui midagi, nagu ka kogu see paar nädalat kestnud roosa kankaan Estonia ümber.

Aivar Mäele pühendatud meediamöll meenutab teatud mõttes juba kogunisti nõukogude estraadilegendi Sergei Zahharovi lugu. Ukrainas sündinud tulevane romantiline bariton, kena välimusega lokkis peaga naiste lemmik oli 5-aastasena võlutud ühes telesaates Mister X-i aariaga esinenud Georg Otsa häälest. See laul saigi tulevikus Zahharovi repertuaari võtmelooks. Kui Leonid Utjossov kuulis noormeest laulmas, kutsus ta Sergei kohe oma legendaarsesse orkestrisse. Sergei Zahharov võitis ka mõned rahvusvahelised konkursid, sai N. Liidus uskumatult populaarseks, üksteise järel ilmusid tema plaadid, teda kiideti taevani. Ja siis juhtus kohutav asi: 1977. aastal saadeti ta aastaks vanglasse traagiliselt lõppenud kakluse eest Leningradi music halli administraatoriga.

Väidetavasti oli see partei oblastikomitee Grigori Romanovi armukadeduse ajendil organiseeritud provokatsioon – mõjukas kommunist lõi külge Zahharovi koostööpartnerile ja enam kui heale sõbrale, kenale lauljatarile Ljudmilla Sentšinale. Aga kohtumõistmisele eelnes massiivne rünnak ajakirjanduses, mis kangesti meenutas praeguses demokraatlikus Eesti Vabariigis juurdunud praktikat.

Mäletan kümneid artikleid ajalehes Sovetskaja Kultura ja teistes parteiväljaannetes (teisi siis ei olnudki), kus Sergei Zahharovi mõisteti resoluutselt hukka, tõrvati ja häbistati. Mingil hetkel oli see juba hullumeelsuse piiril – eriti kui ilmus põlu alla sattunud lauljale pühendatud artiklite sari „Talent kuulub rahvale“.

See, mis sünnib praegu Eesti meedias seoses Aivar Mäe üleastumisega, kes oli ju samuti kunagi tuntud estraadisolist, meenutab oma halastamatuses ja fanatismis Zahharovile korraldatud avalikku parteilist ajujahti. Praegune juhtum oleks nagu tolle ammuse juhtumi suust kukkunud, kuna jääb selline mulje, et nagu siis, nii ka nüüd suunatakse seda kampaaniat ühest ideoloogilisest juhtimiskeskusest.

Ma ei õigusta mitukümmend aastat tagasi toimunud kakluse vene estraaditähest osalejat ega meie rahvusooperi direktorit, seda enam et nii nagu tollal Sergei Zahharovi, nii praegu ka Aivar Mäe puhul ei ole ju päris selge, palju oli seal muusiku enda süüd ja palju ideoloogilist tahet teda eos süüdi mõista.

Süütuse presumptsioonile Eesti Vabariigis andis tugeva hoobi president Kersti Kaljulaidi käitumine Marti Kuusiku suhtes. Meie õigusriigis on võimalik hävitada inimese maine, karjäär ja isiklik elu enne tema süü tõendamist ja kohtumõistmist.

Lühikese ajaga oligi avaldatud mitukümmend filipikat Aivar Mäe aadressil inimeste sulest, kes nende väljendusstiili järgi otsustades pole rahvusooperis võib-olla üldse käinudki, aga on tõsiselt mures „töökultuuri üle Estonia teatris“. Kõik nad said oma kuulsuse hetke suurt meest rünnates ja oluline osa on siin kindlasti ka edevusel. 

Mul oli kunagi endisest koolivennast kolleeg, kes niivõrd ihaldas nõukogude ajal kuulsust, et rääkis päris tõsiselt: tahan lugeda oma nime ajalehest, kasvõi rubriigist „sellistel pole meie seas kohta“. Ta saigi kuulsaks, kuid oma 35 aastat hiljem, juba Eesti Vabariigis, kui jäi keskkonnainspektorina vahele korduva altkäemaksu võtmisega ja tema kui kohtualuse pilt sattuski paar korda lehte. Nii mees ise kui ka koos temaga pildil olnud kass saidki kuulsaks.

Venemaal peab selleks mõnevõrra rohkem pingutama: mõne telekanali vahendusel saab hetkeks kuulsaks siis, kui tuled näiteks vildid jalas Suurde Teatrisse, naelutad oma munandid Punase väljaku sillutise külge, sööd viie minutiga ära kolm ämbritäit pelmeene, väänad mõlemad jalad kaela taha ning teed sellises olekus kniksu või viskad suurt staari mädamunaga, jäädes pärast kuulsuse turvameeste sekkumist ellu. Novaja Gazeta ajakirjanik Julia Latõnina kallati raadiojaama Ehho Moskvõ lähedal üle fekaalidega, meie meedia tegi sedasama ülekantud tähenduses Aivar Mäega.

Eriti pahaendeline on aga see, kuidas rahvusooperi nõukogu muutis mõne päevaga oma esialgse mõistliku otsuse ja peatas puhkusele läinud mehe töölepingu. Võib ainult oletada, kui tohutu oli nõukogu liikmetele avaldatud mitteametlik surve, kui isegi avalik materdamine jõudis kogunisti rahvusooperi juhi terroristiks nimetamiseni pealkirjas. Millised on need nähtamatud käsuliinid, sõltuvusahelad ja kuidas võivad nad ruineerida igaühe saatuse, eriti nende oma, kel pole vahendeid selleks, et palgata kaitsjaks Paul Keres? Mis õigusriigi mudeliga on meil hetkel tegemist? 

Võib-olla tõesti on Aivar Mäe tüütu inimene. Kui ta on teinud naistele liiga ja rikkunud seadust ning see asi on ka tõestatud, siis väärib ta kindlasti hukkamõistu ja karistust. Aga mitte enne, kui oma sõna on öelnud selleks volitatud ja ka asjakohast kvalifikatsiooni omavad professionaalid – politseiuurijad ja kohtunikud.

See, mis praegu korraldati, on aga nõukogudeaegne seltsimehelik kohus pooleks grupiviisilise lintšimisega. Väidetavad kannatanud, kes pole ei lapsed ega süüdimatud, on ahistamist nõnda kaua talunud ega jaganudki muret või siis sedavõrd pikantset kuulujuttu teistega, mis ei ole intriigiderohke kulissidetaguse puhul lihtsalt võimalik.

„Šovinistliku huumori“ alla võib mahutada mida iganes, näiteks saab šovinistlikuks irvitamiseks naise üle pidada ka filmi „Siin me oleme!“, mille peategelane isegi tõdeb: „õrna naisterahva soovidest nad aru ei saa“.

Mehed viskasid naist elusa angerjaga, ässitasid mesilased kallale, lõid leivalabidaga tagumikku, laulsid akna all teda mõnitanud laulu ja ei lasknud magada. Kasimata välimusega hulluarst ajas seal Pätsi-aegset prouat taga nagu maniakk ja tegi nilbeid vihjeid, üks heeringalaeva madrus lähenes intiimselt algkooli lapse välimusega tüdrukule, teine merekaru üritas sama ja nad läksid saagi pärast kaklema. Kas keelame ära? Hakake siis jälle korjama allkirju. 

Inimesi tuleb hoida. See avalik ajujaht kuulsustele, olgu nendeks Zahharov või Mäe, ei tee ühiskonda õiglasemaks ja selle liikmeid õnnelikuks. Sellega ei peaks tegelema isegi ühegi patuta „moraalsed prillikivid“. Praegune aga meenutab munakividega surnuks loopimist. 

Kuid ei tahaks lõpetada nii traagilise noodiga, seda enam et see hull lugu lõppeb niikuinii farsiga. Juba ilmuski artikkel „tagatoa teatrist“ ja Kriimsilma seitset ametit üsnagi vahelduva eduga pidanud mitmekülgse eksprokuröri Steven-Hristo Evestuse võimalikust määramisest Aivar Mäe asemele, ja kohe tuli meelde nõukogude komöödia „Kaukaasia vang“, kus peategelane satub hullumajja ja nõuab, endal seotud varrukatega hullusärk seljas: „Kas ma võin näha prokuröri?“ „Võite. Kus on meil prokurör,“ küsib arst medõelt. „Kuuendas palatis, kus enne oli Napoleon“, – vastab õde.