Kas sina hakkasid juba koputajaks? Illustratsioon: eesti rahva meemivaramu

Lugedes, mida justiitsminister Maris Lauri räägib vilepuhumise seadusest, hakkavad viirastuma mingid koletuslikud kohtuveskid, terve kohtuveskite mets – nagu mingi Sõnajalgade tuulepark, ainult et tervel Eestimaa pinnal ja tuulikute asemel on kolossaalsed hakklihamasinad, kirjutab Ivan Makarov Objektiivile.

„Kop-kop lahti tee! Siin on kuri kapomees! Kohe tuppa tuleb ta, annab käpaga!" – Ivanhoe

Viimastel päevadel on aina süvenenud selline tunne, et praegune Eesti valitsus, olles pandeemia, energiakriisi ja äreva julgeolekuolukorra ning rahva ilmselge rahulolematuse tõttu jäänud maha repressiivseaduste ettevalmistamise ja läbisurumise graafikust, üritab ohjata eestimaalaste protestivaimu, kasutades provokatsioone, ähvardusi ja rahvast põlgava peavoolumeedia verbaalset survet.

Kuna ei eksisteeri veel kauaoodatud seaduslikku alust rahumeelsete meeleavaldajate peksmiseks nuiadega, nende veekahuritest kastmiseks ja politseikoertel suukorvide eest võtmiseks, mistõttu süütuid inimesi ei saa veel niisama arreteerida, murda sisse nende kodudesse, nagu Venemaal (kuigi ka Eestis selliseid pretsedente juba oli), laostada neid trahvidega, survestada nende tööandjaid ja karistada vabadusekaotusega, tegelevad Kaja Kallase pereklanni võimurid korrakaitsesüsteemi abil praegu ilmselgelt andmete kogumisega inimeste kohta: neid pildistatakse, filmitakse, kontrollitakse dokumente ja avatakse toimikuid, mida saab nende isikute hilisemal represseerimisel käiku lasta. Ka okupatsioonivõimu ajal ei olnud ju arreteerimised ja küüditamised enamasti stiihilised, tšekistidel olid olemas põhjalikud „rahvavaenlaste" nimekirjad ja nende kohta käivate igatsorti andmete kaustad. 

Kõige pahaendelisem on siin mitte isa poolt ärahellitatud tütre moodi rahvasaadikutega „hallootav" peaminister, vaid üks vanem daam, mis väliselt assotsieerub mul millegipärast KGB keldrites kuid järjepanu stenografeerinud Võšinski kahvatu näoga sekretäriga, kellest isegi Beria hoidis instinktiivselt eemale. See on väga tõsine figuur, mis tekitab judinaid oma külmaverelise järjekindlusega. Peaaegu sama verd tarretama paneva olekuga on ka Kristina Kallas, mis on ka arusaadav, sest provokatsioonierakonna nimigi assotsieerub laibaveoga. 

Maris Lauri intervjuu ERR-ile maagilisel 2.02.2022 kuupäeval „Vilepuhumise seadus aitaks rikkumisi kiiremini avastada" oli nagu mingi intervjuu vampiiriga. Seda lugedes hakkavad viirastuma mingid koletuslikud kohtuveskid, terve kohtuveskite mets, nagu mingi Sõnajalgade tuulepark, ainult et tervel Eestimaa pinnal ja tuulikute asemel on kolossaalsed hakklihamasinad. Ja nad jahvatavad inimeste luid, hingesid ja saatusi – nii nende omi, kelle peale kaevati, kui ka pealekaebajate kolpasid. Kohutava keisside hulga läbivaatamiseks ei jätku kohtunikke ja vastavat tööjõudu tuleb importida Afganistanist ja Pakistanist, käiku läheb šariaat ja kaebealuste käte ning kaebajate keelte maharaiumised. 

Kõige hullem on aga see, et justiitsminister räägib võimatult igavalt. Nii igavalt, et lõuad kisuvad krampi. Ja see ongi õõvastav, sest sellises kiretus koputajate ühiskonna messia vestmises on midagi teispoolsusest, mis on täiesti tundetu ja asub hea ning kurja piiri taga. Sest lugedes nendest inimeste ülesandmise üksikasjadest ja järgnevatest protseduuridest tunned, nagu oleks sul käes Hexenhammer või siis lühidalt öeldes Malleus Maleficarum, Maleficas, & earum hæresim, ut phramea potentissima conterens. Mis on tõenäoliselt üks vilepuhumise seaduse üks algallikatest.

Väike justiitsministri stiilinäide: „Kui inimene esitab teate, siis seitsme päeva jooksul tuleb teade, et me alustasime nüüd uurimist ja siis on kuni kolm kuud ja erilistel juhtudel ka kuus kuud, et vaadata, kas tõesti on midagi toimunud. Siis tuleb kindlasti teavitada teavitajat, et me vaatasime seda asja ja selgus, et siin probleeme ei ole." 

Täiesti uskumatu stiil, nagu mõne Kultuurkapitali stipendiaadi vabavärss. Kui esitad teate, siis tuleb teade ja tuleb teavitada teavitajat. Loogikat siin on. Aga isegi SS-lastel oli vähemalt huumorimeelt, sest nad karjusid mõnuga, arusaadavalt ja lõbusalt: "Guten tag, russische schweine! Mi budem vas seitšas nemnožko streljat i nemnožko vešat!" 

Mis aga juhtub, kui eesti rahvas ei võtagi vedu ja ei hakka „vilet puhuma" oma ligimeste peale? See pole nüüd meie nutika repressiivvõimu jaoks mingi probleem: ükskõik mis ametnik üüratust ametnike armeest võib fabritseerida kaebuse ligimese peale, ja kaebaja enda privaatsust kaitseb seadus, mida ei saa küll öelda inimese kohta, kelle peale koputati. Marislauridel on kindlasti vähe Marti Kuusikust, Aivar Mäest ja teistestki väärikatest inimestest, kelle kallal vilet juba pruugiti. Lõpuks selgus kohtus, et Aivar Mäe oli täiesti süütu, aga tema koha peale – hopsti – ammu maandus teine inimene. Ja Kuusiku üle mõistetakse juba mitu aastat kohut, kuigi tema „juhtumis" puudub kannatanu. Ja seesama Maris Lauri, kes lubab justiitsministrina kahel pisikeste laste vägistajal ja tapjal inimeste ja nende laste vahel vabalt jalutada, ei lõpeta inimese tagakiusamist, kelle karjäär ja elu olid ära rikutud, sest tema süütuse presumptsioon oli avalikult tallatud Kersti Kaljulaidi tugeva jalgratturi jalaga, kuna mees on konservatiiv ja KK „hate them". 

Kui ETV jälle truualamlikult näitab Teid, Maris Lauri, askeldamas ja vilejuttu puhumas, Te isegi ei tea, milliseid tundeid te paljudes inimestes tekitate, kuid õnneks ei saa isegi meil „vihamõtlemise" eest vanglasse visata. Kuigi ka selles varsti ei saa kindel olla. Mulle tundub, et koputajate kopitanud viled on teil kaelakeena ümber kaela, neid on kasutatud ka lokirullide asemel. Nendega on läbistatud nina, huuled ja põsed, nagu Mikluhho-Maklai esimesel naispatsiendil, ja neid on topitud lisaks veel ka igasse kohta, kus nad häält teevad. 

EPL+ avaldas äsja loo „Maris Lauri: räuskajate eesmärk on lõhkuda olemasolev ja rajada selle asemele mingi teine Eesti, olgu või kubermang." Seal koputab kõrge ametiisik täiesti konkreetsete inimeste peale, sest ministri üllitise räuskava, lahmiva ja laimava pealkirja all asub foto, kus võib ära tunda Martin Helme, Markus Järvi, Varro Vooglaiu ja veel kaks inimest. Ja Lauri tsiteerib siin tahtmatult ilmselt tema alateadvuses igavesti kõlava „Internatsionaali" laulurida. Freud oli kahtlemata tark inimene.

Mitte et tahaks siin pahatahtlikku rumalust kuidagi kommenteerida, aga sõnad „igal inimesel on ühed ja samad õigused ja vabadused. Ei ole nii, et kellelgi on neid õigusi ja vabadusi rohkem kui teisel!" panevad kahtlema justiitsministri pädevuses. Kui ta just ei kirjutanud neid sõnu irvega, aga seda me ju ei näe. Et tavalisel perel on samad õigused Toompeale autoga minna, nagu ka autopätil Kravtšenkol, kes seal inimest meelega oma autoga rammis? Et pangale võlgu jäänud vanuril on õigused sama sõbralikule kohtumõistmisele, nagu Edgar Savisaarel ja Siim Kallasel? Et invaliid saab Tallinna kesklinnas parkida oma käula tervest linnast takistustega ekstreemliuvälja teinud Vladimir Sveti uhke auto kohale? Et Vooglaiul on sama sõnaõigus kui Kiisleril? Et teiste linnade ja maakondade inimesed saavad oma kallis Eesti Vabariigi pealinnas sõita bussiga tasuta, nagu tallinlasedki? Et vaktsineerimata patsientide elusid päästetakse sama võitluslikult, nagu ka vaktsineeritud inimeste omi? Et Tallinna linna saavad juhtida ka eestlased? Et esimesed defitsiitsed vaktsiinisüstid tehti Marika Priskele üldjärjekorras? Et Jüri Ratas ostis oma autobaari jooke nii, nagu kõik ausad kodanikud, ehk oma palga eest? Et töörügajate ja süvariigi parasiitametnike palgad on võrreldavad? Et õigusemõistmine kohtus oma tohutute riigilõivudega on võrdselt kättesaadav pööblile ja siinsetele patriitsidele? Tõsiselt? 

Selleks, et õigustada pealekaebamise riigitellimust Eestis, hakatakse Eesti meedias seda igati populariseerima. Kuna fašistlik äravoolumeedia on juba pikemat aega kujutanud eestlasi väikse, õela, sallimatu, ksenofoobse, homofoobse, rassistliku, ahne, vägivaldse ja rumala rahvana, siis pole ju mingi kunst visata selle multikultisolgi sisse veel ka selline omadus, nagu pealekaebamise himu. Nagu ikka, leiduvad ka kodukootud teoreetikud, kes kasutavad meie vasakliberaalses meedias Hitleri natside poolt edukalt katsetatud „alaväärsete" rahvaste ja rasside mudeleid. 

Nagu näiteks „pensionär Hillar Padu", kelle rahvuspõhise vihakõne „Kaebamine pole sotsialismi pärand, vaid hoopis Ida-Euroopa pisiriikide rahvusepideemia" avaldas 30. jaanuaril Maaleht. Mis sorti pensionär on Padu, võib igaüks soovi korral ise välja guugeldada, mul aga on oluline pigem see, mida ta õigupoolest väitis. Pangem tähele: isegi mitte väike-, vaid lausa pisiriigid. „Rahvusepideemia" on aga vanainimesel kusagil mälusoppides mõttetult kopitanud globalist Emmanuel Macroni poolt rahvuste ja rahvusriikide aadressil puhtprantslasliku kergemeelsusega väljaöeldud mõtte anaeroobse lagunemise produkt. Et Euroopa identiteeti kaitsvad rahvusmeelsed ja migratsioonivastased meeleolud on pidalitõbi. Sealt ka Padu poolt väljutatud luulud „rahvusepideemiast", kuigi Macroni poolt kujundatud leepra vastu on ju 95% inimestest immuunsed, epideemia aga eeldab piirkonna rahvastiku suure osa nakatumist. Aga keegi ei saagi nõuda gerontofiilist printsilt ja pensionil nõukogude majandusmehelt nende poolt kasutatavate terminite mõistmist.

Maaleht on Delfi+ osana aina järjekindlamalt muutumas maaelu sõbralikust ja asjalikust kajastajast tühistamiskultuuri lillade roomikutega traktoriks, kusjuures sellele külge haagitud külvikus on teretulnud nii sotsialismuse „härra Mauruse sõnnikukasti" kui ka kaasaegse eurosodomismi seeme. Ja nüüd on seal jõutud lausa Gustav Naanini.

Hillar Padu: „Akadeemik Gustav Naan oli üks vastuoluline mees. Kuid Madis Kõiv mäletab seoses laulva revolutsiooni ja erastamistega Naani suust tapvat hinnangut, millega ta võrdles eestlase saama- ja kaebehimu viiekümnendail ning pool sajandit hiljem. Naan tunnistas: „…kui Venemaa eestlasi poleks peale sõda eestlase saamahimu jahutama toodud, oleks te kõik üksteisel kõri läbi närinud." Ja tal oli mõneti õigus – rahvas sõi kartulikoori, aga kellele jäid kooritud kartulid? Seda esiteks. Ja teiseks, kaebamine pole sotsialismi pärand, vaid hoopis Ida-Euroopa pisiriikide rahvusepideemia: neljakümnendatest üle küüditamiste ja laulva revolutsiooni … kuni, nagu selgus, koroonapandeemiani välja. Saamahimust või kadedusest tingitud kaebamiste abil valitsesid meid nii sakslased kui venelased."

Ega pikemalt peatuda Padu kirjutisel ei olegi mõtet. Edaspidi kirjutagu oma lugudele alla „neonaanist", ja küsimusi ei tekki. 

Aga miks äkki just „Ida-Euroopa" pisiriigid? Hitleri Saksamaal oli pealekaebamine auasi, Hispaanias kohustas inkvisitsioon kaebama ka ketseritest pereliikmete peale, Rootsi nõiaprotsessides kaevati nii et tolmas, Venemaal on oma lihase isa peale koputanud rahvuskangelane Paavo Pakane (Pavlik Morozov) praegugi eeskujuks ja vastava riigipoliitika maskotiks. Eestlased on minu teada piisavalt informeeritud pealekaebamistavadest Lääne-Euroopas, aga Venemaa osas esineb meil muidugi lünki.

Pealekaebamise kirg on Venemaa iidne traditsioon. Ajalookroonikates, memuaarides ja välismaa rändajate päevikutes mainitakse sageli „kohaliku rahva kahetsusväärset pealekaebamise kalduvust". Tuntud ajaloolane, duellist ja sõjasangar, Pihkva kubermangu aadlisoost pärit Pjotr Karlovitš Štšebalski märkis 1861. aastal oma töös „XVIII sajandi rahva elu iseloomulikud jooned", et „pealekaebamiskirg või harjumus peale kaevata on meie eellaste üks väljapaistvamaid iseloomujooni." 

Mongoli-tatari ikke ajal kaebasid vene vürstid pidevalt teineteise peale anastajatele ja mongolid hukkasid venelasi kaebuste alusel massiliselt. „Vene maade koguja" ehk röövvallutaja suurvürst Ivan Kalita oli üks aktiivsemaid pealekaebajaid ja kandis alalõpmata Hordi valitsejatele ette, hukutades palju oma sugulasi ja teisi vürste. 

Venemaa riigi alustesse oli pealekaebamine müüritud Ivan Julma ajal. Üks tolle aja Moskvat külastanud välismaalane kirjutas: „Just moskoviitidele on omane mingi kaasasündinud kuritahtlikkus, mistõttu on nendel kombeks vastastikune süüdistamine ja laimamine türanni palge ees ja teineteise nii põletav vihkamine, et nad tapavad teineteist vastastiku laimuga."  Hukatute nimekiri on üüratu ja nimed suured.

Boriss Godunovi aegade kroonik tunnistab: „Kaebasid teineteise peale papid, mungad, kirikuteenrid, kirikuleibade küpsetajad, naised kaebasid meeste peale, lapsed vanemate peale. Sellise õuduse tõttu salatsesid mehed oma naiste ees. Ja nende neetud pealekaebamiste tõttu valati palju süütute verd, paljud surid piinamise käigus, teised hukati. Süüdistatutel lõigati keeled ära, aeti teibasse, põletati aeglasel tulel tuhaks."

1711. aastal lõi Peeter Esimene koosseisuliste pealekaebajate (fiskaalide) ametkonna ober-fiskaaliga eesotsas. Koosseisulisi fiskaale oli kõigis kesk- ja kohalikes ametites, k.a kirikutes. Tulemusliku pealekaebuse eest sai fiskaal endale poole „kurjategija" maisest varast. Valekaebuse eest ei karistatud. 

Venemaa suurimaid ajaloolasi Vassili Kjutševski (1841-1911), kelle auks on nimetatud 1991. aastal avastatud planeet nr. 4560, kirjutas: „Pealekaebamine sai riikliku kontrolli peamiseks instrumendiks… Pealekaebamisest sai riigiasi ja see oli täiesti riskivaba. See tõi juhtimisse ja ühiskonda kõlbeliselt pahaloomulise motiivi".

Häda on selles, et eestlastele pakutakse ajaloofaktide pähe neonaanistide pahatahtlikke väljamõeldisi väiksemate rahvaste kohta, kes on alati olnud suurte natsioonidega kokku puutudes kaotajad. Nendelt on võetud maid, elusid, keeli, võltsitud nende ajalugu, laimatud ja lavastatud neid süüdlasteks. Sama tehakse praegu uuesti ka eestlastega. 

Kuid pole halba heata, sest meie naljavaesel ajal hakkavad jälle sündima uued eesti rahva naljad. Koputajad isegi oma saatuse üle ei kurda, vaid koputavad. Ja kui Paavo Pakane isaga kooli jõudis, oli troika istung juba alanud. 

Ja kui Lauri Leesi läheks Maris Laurile mehele, oleks ta isikliku kongi ukse peal kirjas „Lauri Lauri."