Kaader nõukogude kultuskomöödiast „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“. Ekraanitõmmis.

Keelame Eesti territooriumil nime Schwarzenegger ja 1965. aasta komöödia „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“, kus on jube räiget blackface’i, paneb Ivan Makarov oma kolumnis ette.

„Imberi käed olid punased niivõrd suure hulga inimeste 
verest, et kõikide tema ohvrite kokkulugemine oli osutunud võimatuks… Kõik, eranditult kõik need õnnetud ohvrid olid valged.“
– Jack London, „The League of the Old Men“, 1901

Eestis on võõrasse asjasse sisseelamise käigus ületatud piir, mille taga muutusid kärarikkad vasakliberaalid ja neid kasulike idiootidena pruukivad putinistid täiesti teovõimelisteks rassistideks.

Seega oli Yana Toomil õigus, kui ta teatas, et Eestis on rassism, kuna tema enda väide „kõik elud loevad on valgete rassistide slogan“ (rusDelfi 06.06.2020) ongi hüperrassistlik.

„Kõik elud“ hõlmavad ju mitte ainult „mustade“ ja „valgete“, vaid ka teiste rasside esindajate elusid. Eestis toimetav Katrina Indiana nimeline tegelane väidab, et valgete vastast rassismi ei ole olemas. Ehk see, mida tehakse valge nahavärviga inimestega LAVis ja mõnes USA osariigis, ei loe. Nende elud ei loe ja seega nendelt elu võtmine ka ei loe. 

Kõigi elud ei lugenud ka Hitleri ajal, kui ei läinud korda juutide ja mustlaste õigus elule. Kõigi elud ei lugenud bolševikele, kes hindasid talupoegade elusid proletaarlaste eludest madalamalt, kulakute elusid talupoegade omadest veelgi madalamalt, intelligentsi elusid kulakutegi omadest madalamalt, vaimulike elusid intelligentide omadega sarnaselt ülimadalalt, tsaari pereliikmete elusid ei hinnatud üldse ja väikerahvaste elusid hinnati isegi vene printsesside omadest madalamalt.

Punakirjanik Arkadi Gaidar raius näiteks kihlveo peale Siberi hakasse saabliga õlast vööni pooleks. Stalini troikad saatsid kümned tuhanded eestlased Siberisse, et seal orjastada, mõnitada ja mõrvata. Nende elud ei lugenud. 

Eesti ühiskond ei näita nulltolerantsi Toomi-Indiana avalduste suhtes ja seega meile ainsa võidu Eurovisiooni lauluvõistlusel toonud dueti toda heledamat liiget võiks ju siis põhimõtteliselt… Bentoni elu loeb, Padari oma mitte?

Asi on nii absurdne, et seda saab vaadelda ehk läbi musta huumoriprisma. Kujutagem ette, et USAs toimuvatest rassirahutustest inspireerituna saavad ühes Ameerika stuudios kokku Paul McCartney ja Stevie Wonder, et salvestada uus versioon nende kuulsast laulust „Ebony & Ivory“. Töö eriti ei edene, sest Paul ei julge musti klahve vajutadagi, aga siis äkki lüüakse helikindel uks võimsa jalahoobiga maha ja sisse vajub Seattle’i räpparist sõjapealik Solomon Raz Simone, kes ilma pikema jututa haarab McCartney’l kõrist kinni.

Wonder, kuuldes McCartney suust mingit artikuleerimata korinat seal, kus peaks olema „we need to survive, together alive“, asetab murelikult oma käe valge kolleegi kaelale ja avastab sealt sõjapealik Simone jämedad näpud. „Minu vaimselt ja muusikaliselt alaarenenud vend, miks sa kägistad mu sõpra,“ küsib pime muusik. Pingutustest higine räppar vastab: „Aga ta on ju valge“.  Wonder üritab selgitada, et McCartney on geniaalne muusik ja nad just salvestavadki rassidevahelise vendluse laulu, kuid Solomon Raz Simone nähvab: „See ei loe! Mustade elud loevad!“ Wonder ütleb ettevaatlikult, kuigi mõnevõrra ärritatult: „Sa loe parem elus kasvõi üks raamat läbi, seni kuni kõik nad pole dekoloniseeritavatest raamatukogudest välja roogitud, siis saad ehk aru, et kõigi elud loevad!“

Äkki hüppab sõjapealiku laia selja tagant välja Yana Toom, kes Assadit taga igatsedes on leidnud endale vahelduseks võrreldava vaimse tasemega sõbra, ja hüüab: „See, et kõik elud loevad, on valgete rassistide slogan! Ma just kirjutasin sellest Eesti Päevalehes!“ Räppari ilmetust näost on näha, et ta ei tea, mis asi on f…ng Eesti Päevaleht ega pea Toomi muidu mõnusat väidet täpseks, sest alles ju tungis tema jõuk korealaste ärisse, tegi peremehe tümaks ja lohutas grupiviisiliselt tema naist, ning seega on loosung „kõik elud loevad“ veel ka asiaatide ja muude hindude, juutide ning kreeklaste rassismi ilming.

Solomon pole küll etnograafias ja geograafias pädev, aga see-eest on tal õiget värvi biitsepsid. Nagu ka ühe Vladimir Võssotski laulu kangelane, teab sõjaräppar vaid seda,  et Ulaanbaatar on Poola pealinn. Asi lõppeb sellega, et McCarntey surutakse põlvili, et ta hakkaks Wonderi jalgu pesema. Toom laskub omakorda valgete patu kahetsemise eesmärgil põlvili Raz Simone ette. Järgnev on aga Google’i tsensuuri poolt välja lõigatud. 

Nali naljaks, aga kui Eestis hakatakse tõesti arvama, et kõigi elud ei loe, siis eluõigust omavate nimekirjast välja jäänud Eestimaa heledamat karva elanikud ehk üle miljoni inimese peavad ju hakkama oma turvalisuse eest kuidagimoodi ise hoolt kandma ja seega mõtlema relva soetamise peale, muidu murrab nendegi majja ükskord mustade (selles mõttes et pesemata) jalgadega sallija, nagu ajaloos juba korduvalt tuldi kirsavoidega otse elutuppa.

Seoses Lihula tulistamisega on küll nõutud igasuguseid piiranguid relvalubade andmise asjus Eestis (sama loogiline oleks kärpida pärast hiljuti Toilas toimunud tahtlikku otsasõitu väljaantavate autolubade arvu), kuid näiteks legendaarne vene ajakirjanik ja teadlane Aleksandr Nevzorov rääkis 10. juunil Ehho Mõskvõ eetris hoopis teist juttu:

„Ameerika õppetund näitas, et massirahutuste kriitilises olukorras ei tasu loota armeele ja politseile, sest sellistel rasketel hetkedel on politseil tähtsamatki teha, kui kaitsta teie elu ja vara. Politsei kaitseb siis iseennast või jookseb laiali. Ja vaatame Ameerika kaardilt, kus ei toimunud pogromme. Neid ei olnud nimelt seal, kus elanikkonnal on olemas palju häid, valdavalt automaatrelvi, ja puuduvad igasugused kompleksid selle kasutamise suhtes. Nii oli näiteks Idahos. Sinna saabusid rüüstajate jõugud, kuid hävitamisele ja röövimisele määratud vara omanikud asusid ettevalmistatud positsioonidele ja võtsid kõik korraga kaitseriivid maha. Ja juhtus ime: mässajate ägedus jahtus kohe, kui nad nägid „remingtonide“, „koltide“ ja „mossbergite“ torusid ning nende „mossbergite“ kohal veel ka mossis lõustu, kuhu oli kirjutatud valmidus avada tuli viivitamatult. On selline ameerikalik näoilme, mida Venemaal tuntakse vesternidest ja ka mõnede kohalike miilitsate miimikast. Ja 5 minuti pärast ei tahtnudki need mässavad massid enam röövida poode ja restorane. Nad soovisid ainult saata õhusuudlusi, näidata roosasid pihkusid ja tõsta üles pöidlaid. Palusid kallata kanistrisse vett ja sellega asi lõppeski.“

Allakirjutanu mäletamist mööda on Toomi-Indiana väljendatud teatud inimgruppide eluõigust kitsendav seisukoht juba teine sellelaadne avalik avaldus taasiseseisvunud Eesti ajaloos: 4. augustil 2005 ilmus Eesti Päevalehes Priit Kuuse artikkel, milles muusikateadlane taunis naiste suitsetamist ja lisas: „Ja mõtlen suitsetavat venelannat vaadates: no suitseta, tapa ennast ja oma lapsi – teid on ju nii palju!“.

EKRE eelkäija Rahvaliit tegi politseisse avalduse, EPL-i toimetaja Urmet Kook palus vabandust, eemaldas veebiversioonist selle toreda lõigu ja lubas edaspidi sõnavabadusega vastutustundlikumalt ümber käia. Eesti Keele Instituudi eksperdid tuvastasid artiklis vaenu õhutavaid elemente, kuid kohus ei leidnud Priit Kuuse teos väärteotunnuseid.

Auväärsed keeleteadlased ilmselgelt ei teadnud, et muusikaajakirjanik langes ise russitsismi ohvriks ja parafraseeris just venelaste hulgas laialt käibel olnud heatahtlikku ütlust „кури-кури, быстрее сдохнешь!“ ehk „tõmba aga suitsu, kärvad rutem maha“. Tõsi küll, intelligentsed venelased seda sõbralikku „proletaarset rahvatarkust“ ei kasuta ja liikmete nimekirja uurides selgub, et Eesti Heliloojate Liidus neid peaaegu ei olegi.

Aga teatud olukorras avitabki vaid humoorikas lähenemine. Eestis pole mustanahalist elanikkonda, kuid me viskume selle kaitseks rassismi ambrasuurile, mis on iseenesest koomiline. Eestis pole ka Kolumbuse monumenti, aga me peaksime selle kiirkorras ehitama, soovitavalt Tšehhi klaasist, et siis kohe maha tõmmata, näidates oma solidaarsust.

Meil on hingel rassistlikke patte küll – Ants Lauteri tahmane nägu Othellos 1924. aastal, Puškini bulvari ümbernimetamine Mere puiesteeks Pärnus 1936. aastal, Lesta poolt toime pandud jõhker massibläkkfeisistamine „Kevade“ filmis 1969. aastal, Vello Orumetsa paarilise Laimi Sprogise ilmselgelt põgenikevastane tango „Löö kinni musta mure uks“ 1970-ndatel jpt.

On täiesti mõistetav, miks EPL praegu nõnda (valgest) nahast välja poeb, sest nad avaldasid näiteks 24. märtsil 2008 blackface’i lausa pealesunniva pealkirjaga loo „Must: sotsid peaksid leidma uue näo“.

Ajal, mil Belgias lintšitakse verise Leopold Teise kujusid, ei kõlba meil „Kõige suuremat sõpra“ lastele enam küll näidata. Filmi „Tuulest viidud“ ärakeelamine on innustav ja meie peame progressiivse maailma progresseeruva peaajusallivusega sammu pidama.

Keelame Eesti territooriumil ära nime Schwarzenegger ja 1965. aasta komöödia „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“, kus on räiget blackface’i! Peseme vene raha ja aafriklaste jalgu, sest ega nad rahaga Euroopasse tule!

Elagu 50 000 parandusettepanekut! Elagu Eesti riiklikud etnomasohhistid! Omistame ERM-ile Lumumba nime! Elagu Väikse Munamäe suur vend Kilimanjaro!

Maha näomask bioaktiivsest Värska ravimudast, näomask Surnumere mudaga ja Creightonsi aktiivsöe ja mudaga näomask!

Kivisaar saviahju! Leghornid vardasse! Pearu keeta seebiks! Orbanile turban!

Maha Trump ja preeria, elagu Nigeeria! Elagu Eesti eurosaadikud! Elagu Vabariigi Presidendi Kantselei! Elagu tema keiserliku ja kuningliku hiilguse kretinism!

Tegelikult oli too viimane hüüdlause Hašeki sulest.