Rahvuslaste näitamine pimedate muust maailmast mitteteadjatena on internetiajastul ikka tüüpiline eesliomaniku vaimne tase a la „aga mu vastikul natsist naabril Abdullahil pole kaamelit ja seega ta ei tea, mis lähima künka taga toimub" Mõnel kirjanikulgi oleks viimane aeg meheks saada, vana inimene juba, kaua võib ennast nii haledaks teha, kirjutab Ivan Makarov.
„Natsionalism Ukrainas ja Baltimaades, isegi kui see on radikaalne… see on suurepärane, see on väga hea, see on kasulik, see mängib progressiivset rolli, kuna on suunatud impeeriumi vastu". David Eidelman, Iisraeli kulturoloog, poliitik, inimõiguslane ja blogija, Ehud Baraki ja Ari'el Sharoni valimisstaapide töötaja, nelja lapse isa.
„Inimene on rahvuslane peamiselt sellepärast, et ta muust maailmast suurt midagi ei tea," väitis 24. septembri Postimehes õppejõud ja kirjanik Olev Remsu. Tehes rahvusriiki maha ja olles oma õiguses absoluutselt kindel, lunastas autor endale siiski igaks juhuks indulgentsi, ennustades, et natsionalistidest oponendid süüdistavad teda kohe selles, et ta on tegelikult Remsujev.
Äkki tõesti, aga esimesena tuleb inimestele härra Remsuga seoses meelde siiski mitte tema neitsipõlve nimi, vaid see, mida ütles tema kohta kunagi Urmas Ott, see on eluaegne. Kuid see Remsujeviga vehkimise nipp on päris mugav ja teeb vastased relvituks, kuna nad on ju siis automaatselt ebaeetilised – vaidlustavad inimese seisukohti mitte selle pärast, et ta ajab pada, vaid seetõttu, et tema pärisnimi on „teisest rahvusest".
Allakirjutanul säärast kaitsevahendit pole ja minu kohta võib alati otse öelda: Ivan Makarov ajab pada. Just ja ainult Ivan Makarov, ja ma ei saa väita, et seda tehakse sellepärast, et mu tegelik nimi on mõnest „veel haavatavamast" rahvusest. Kui võtaksin endale varjunime ja esineksin mõne Mollusk-Malakana või Indiana Jonesi siinse sohitütrena, siis võiks ka mulle minu mahasalatud pärisnimega lajatada, nagu Lia Laats lajatas filmis „Siin me oleme" oma rivaalitarile tütarlapse peast rebitud parukaga, hüüdes „Kõik muu on tal ka võlts!"
Sattusin äsja peale ajalehes Molodjožj Estonii veel 28. oktoobril 1999. aastal avaldatud artiklile „Ivanidest saavad Juhanid", kus on muuseas kirjas: „Oma põlise vene perekonnanime pärast kannatas ka Olev Remsujev, praegu kirjanik Olev Remsu. „Spordilaagris mind peksti perekonnanime pärast," räägib tema. Järgmise aasta 12. mail ilmus kõik see nutulaul pealkirjaga „Nimi keelu all" ka Venemaa keskajalehes Trud ja levis sealt edasi avarustesse. Mõelda vaid – kurjad eestlased keelasid vene nimed ära. Olen tagaotsitav. Nagu ka Demjanov, Fokin, Teplenkov, Butšakov, Karmazina ja teised eesti staarid, kes oma nime ei vahetanud. Tanja Mihhailova ei loobunud oma vene perekonnanimest isegi mehele minnes. Härra Remsujev aga loobus. See on tema õigus, aga kas see peaks andma talle mingeid eeliseid ühiskondlikus debatis? Ja milleks oli vaja loobuda oma nimest peksasaamisest pääsemiseks, et seejärel regulaarselt ise seda salatud nime kõigile tüütult meelde tuletada?
Aga ka mitme nimekomplektiga varustatud avaliku elu tegelase poolt rahvuslikult meelestatud inimeste liigitamine mingisugusesse „alaväärsete isikute" kategooriasse on samast puust sellega, mida tegid fašistid mustlaste ja juutidega ning bolševikud kulakute ja intelligentsiga. Seega on Remsu „definitsioon" piiratud kujutlusvõimega vihakõne ehk antud juhul kirjalik arvamusavaldus, millega alandatakse isikute gruppi tulenevalt nende vaadetest – vaadetest, mis on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ja näiteks Fjodor Dostojevski oli tuntud vene natsionalist, kuid väita selle maailmakuulsa kirjandusklassiku kohta, et ta ei teadnud midagi maailmast, oleks kirjanik Olev Remsu poolt sama, mis Karakalpakkia kohaliku kärbeskaallase Mavlonkul Muhhini katse nokauteerida Mike Tysonit.
Rahvuslaste näitamine pimedate muust maailmast mitteteadjatena on internetiajastul ikka tüüpiline eesliomaniku vaimne tase a la „aga mu vastikul natsist naabril Abdullahil pole kaamelit ja seega ta ei tea, mis lähima künka taga toimub". Olev Remsu, kes on kahtlemata malbem, kui vaimne hävituspataljonlane Indrek Tarand, kes „kui vaid püssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu", võiks lihtsalt kasutada funktsiooni copy/paste selle asemel et leiutada kommunistlikku jalgratast, sest kogu see natsionalistide kohta käiv umbluu oli Stalini ajal ja ka hiljem juba põhjalikult kirja pandud ja nüüdseks on need tekstid ka digitaliseeritud. Milleks neid täiuslikke eesti natsionalismi paljastavaid mantraid solkida ja avaldada rippumatu EV soliidses ajalehes, mis „seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade"?
Kuigi, jah, Olev Remsu arvamusloo pealkirjana kasutatud väide „Antiigist pärit euroopalikud väärtused peavad jääma" on absoluutselt õiglane. Näiteks kreeklaste ja kreeka kultuuri natsionalism tekkis ideoloogiana just antiikajal (Burchardt 1999: „The estabilishment of these Panhellenic sites, which yet remained exclusively Hellenic, was a very important element in the growth and self-consciousness of Hellenic natsionalism…"). XVIII sajandil muutus kreeka natsionalism suureks poliitiliseks liikumiseks, mis päädis Kreeka Vabadussõjaga Osmanite impeeriumi vastu (1891-1829). Kui polnuks kreeka natsionalismi, oleks praegusel sallival ELil tegemist üüratu üllaid euroopalike väärtusi eirava Erdoğani impeeriumi ja Parthenoni ning teiste analoogsete ehitiste sammaste vahele laotatud tuhandete palvevaibakestega, nagu 1456. aastal, kui Ateena osmanite kätte langes, kes muutsid Partenoni mošeeks ja ehitasid selle külge minareti. N. Liitu meenutavast euroliidust reeturlikult lahku löönud natsionalistlikel inglastel poleks selle vastu midagi, sest nad ikka ei taha tulla vastu Kreeka valitsuse soovidele ja tagastada Partenonist pihta pandud ja Briti Muuseumis hoiustatud kujusid, nagu ei soovi Venemaa tagastada varastatud Eesti presidendi auraha.
Omaette elamus Olev Remsu kirjutises on muidugi soliidses rahvuslehes eriliselt tähtsa tõena eraldi välja toodud hoomamatult mittevettpidav väide „Ajaloost ei ole teada mitte ainukestki juhtumit, mil rahvuslus ja isolatsioon oleksid riigi edukaks ja paremaks muutunud." No et kui Remsul ei ole see teada, siis seda pole olnudki. No ei tea ta mitte ainukestki juhtumit, kui rahvuslusele ja vahel kogunisti rassismile rajanenud rahvuslikud vabastusliikumised oleksid kolonisaatoritest, anastajatest ja rõhujatest vabanenud rahvastele õnne toonud. Noor Itaalia, Bulgaaria, Briti India, paljud Aafrika kolooniad ja ka teistegi maailmajagude orjastatud riigid on rahvusluse läbi vabaks saanud, mida ei oleks ju tohtinud sündida. 1960. aastal toimunud ÜRO Peaassamblee 15. istungjärgul vastuvõetud väära resolutsiooni 1514 ekslikus deklaratsioonis koloniaalmaade ja –rahvaste iseseisvuse tagamiseks oli täiesti õnnetul kombel tunnistatud rahvuste (natio ehk hõim, rahvas) ja rahvaste õigus võitlusele enesemääramise eest.
„Kuid nüüd oleme rahvas, natsioon, elujõuline üksus," – ütles kunagi ka meie enda eesti natsionalist Friedebert Tuglas. Oleks see mees täna elus, saaks vastata oma kriitikutele oma noorema kolleegi kombel: teile ei meeldi minu seisukohad, sest teile ei meeldi mina kui Mihkelson või kogunisti kui Michelson… Aga Kreml raiub iga jumala päev nagu rauda: neetud ukraina rahvuslased-banderovlased ei ole oma haledat Geiroopa liidule lähenenud riiki ei edukaks ega paremaks muutnud, erinevalt fašistlikest natsionalistidest vabastatud õitsvatest Donetskist ja Luganskist. Ja nüüd veel valgevenelased vehivad oma hirmsate natsionalistlike lipukestega ning tahavad armsast venekeelsest batkast lahti saada! Ja seda kõike korraldasid vaesuses ning haigustes virelevad Balti natsiriigid, kes rõõmuga ja täiesti vabatahtlikult astusid N.Liitu, aga neetud mättasse löömata jäänud rahvuslastest metsavennad tulid kahjuks Siberist Venemaa põlistele Balti aladele tagasi… Sellist teksti ehk roheliste mehikeste eelmängu tuleb sealtpoolt piiri lakkamatult, sest Venemaal on terve riigiduuma ja 21 föderaaltelekanalit remsudega mehitatud.
Kuulakem eesti rahvuslaste kiuste absoluutselt venekeelset saadet „Eesti asi": „võitlus natsionalismiga" ja kaadripuhastus Eestis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses" (Radio Svoboda, 20. aprill 2003), kus saatekülalisteks olid Eesti sovetiseerimise uurijad ajalooteaduste doktor Jelena Zubkova Moskvast ja Hamburgi ülikooli doktor Olaf Mertselsmann. Neid inimesi on väga raske pidada eesti rahvuslasteks, seda enam et nad on kahe Eestit võidu okupeerinud ja rõhunud rahva (suurriigi) esindajad.
Saksa teadlane uuris põhjalikult Eesti Kirjandusmuuseumi ja ERM-i kogude tuhandeid köiteid ja muid museaale ning EKP KK arhiividokumente, tema vene kolleeg aga Venemaa keskarhiivide Eestit puudutavaid materjale. „Valmistudes saateks, lehitsesin ma õpikut, mis oli loodud N. Liidus 1977. aastal organisatsiooni poolt, mille prioriteediks oli „võitlus kodanliku natsionalismiga". Venemaa avalikes ja ülikoolide raamatukogudes seda raamatut ei leia, sest raamatu peal on endiselt märge „Täiesti salajane". Ühes lääne ülikoolis tuli see skännida, et üliõpilased haruldust kapsaks ei loeks. Üllitise nimi on „Riikliku julgeoleku organite ajalugu" ja palju lehekülgi selles on pühendatud „eesti natsionalismile" (peale sõda oli Eesti KGB-s loodud spetsiaalne osakond võitluseks natsionalismiga, nagu ka Valgevenes ja Lätis; ka üleliidulises riikliku julgeoleku ministeeriumis oli moodustatud spetsiaalne valitsus. Kogu see kupatus kandis nime 2-H.) Kõik oli seal kirjas: kuidas moodustada natsionalistide seas agentuuri, kuidas oli organiseeritud „jälitusaparaat" nendesamuste natsionalistide väljaselgitamiseks," – ütles saatejuht Vladimir Tolts.
Ajaloolased rääkisid saates palju väga huvitavaid fakte, tsiteerisid Eestist Moskva juhtkonnale saadetud salajasi kaebekirju „natsionalistide" kohta, ka seda, kuidas 1946. aastal oli natsionalismis süüdistatud eesti moeajakiri, kus VKP(b) poolt määratud järelvaataja Georgi Perov avastas paljudes naistekleitides sinimustvalgeid kombinatsioone. Jelena Zubkova: „Mõiste „natsionalism" oli nõukogude poliitilises leksikonis üks huvitavamaid leiutisi. See oli eranditult sõimav sõna… vastand eranditult positiivsele „internatsionalismile"… natsionalism kui repressioonide ettekääne sobis ideaalselt kokku valikulise terrori taktikaga, ja selle terrori peale läks sujuvalt üle nõukogude repressiivne praktika."
Nii et praegused hirmubõliinad „eesti rahvuslastest" on sisuliselt nostalgiline plagiaat.
Üks inimajaloo kuulsaim „harimatu rahvuslane" oli muide Kanti õpilasest saksa kirjanik ja filosoof Johann Gottfried von Herder, kes võttis 1770. aastatel esimesena kasutusele mõiste „rahvalaul" ja tema rahvalaulukogumiks „Alte Volkslieder" oli ka eesti laul „Jörru, Jörru!", hilisemates kogumikes ka saksa keelde tõlgitud „Kuldnaine", „Oleks minu olemine" ja „Venna sõjalugu", mida Jaan Undusk hindas 1995. aastal kui eesti luule ilmumist maailmaareenile.
Kas sakslane, kes avastas maailma jaoks eesti sõna, ei teadnudki sellest „muust maailmast suurt midagi"? Aga ta oli ju maailma üks kuulsamaid natsionaliste, kes leiutaski inimkonna jaoks termini „natsionalism". Pärast XVIII sajandi Prantsuse revolutsiooni pakkus ta toetuda vanade seisuseliste ja religioossete mudelite asemel rahvusele ehk inimkooslusele, kus inimesed on kasvatatud ühtses kultuurilis-keelelises väljas. „Loodus kasvatab perekondi ja kõige loomulikum riik on järelikult see, kus elab üks rahvas ühtse rahvusliku iseloomuga… Ühe rahva riik – see on perekond, elamisväärseks kohendatud kodu," – kirjutas Herder.
Kui me räägime „vene probleemist" Eestis, siis peame kõigepealt tõdema, et venelaste kui selliste kaasarääkimist ei ole Eestis eriti kuuldagi, sest nende eest räägivad Toom, Kõlvart, Ossinovski, Repinski, Korb, Tsukerman ja teisedki „venelaste eestkostjad", kes apelleerivad alati „vene küsimusele" ja teevad PBK-s tallinlaste raha eest ka samanimelist telesaadet, kus venelasi endid ei ole seni nähtud. Ja usinalt promotud „roosiaia Sveta" esinemine oli selles mõttes tõesti murdeline, sest tõi areenile mitmed seni varjutud kujul arenenud identiteedikriisi tõttu kannatud kahestunud isiksused. Mõni kasutab nende määratlemiseks sõna „poluvernikud", mina aga räägiksin pigem inimestest, keda pandi provokatsiooni abil tundma ebamugavust seoses oma mitmekesise päritoluga, kuigi enamus meist ongi segaverelised – allakirjutanu soontes voolab näiteks nii vene kui ka saksa, rootsi ja tatari veri. Kuid vaid vähestel tekib tahtmine tõmmata sealt seest välja nähtavale mingi üks liin ja hakata sellele osutades spekuleerima ning kirgi üles kütma, süüdistades EV presidendi eestkostel eestlasi selles, et Sveta ei satugi otse juurviljaleti tagant EV presidendiks. Milleks siis üldse õppida, iseäranis eesti keelt, kui niikuinii ei saa presidendiks? Venemaal juba 20 aastat ei saa keegi presidendiks ja ei saa ka järgneval 20 aastal. Mitte ükski 140 miljonist ei saa 40 aasta kestel presidendiks – ei Miša, ei Saša, ei Glafira. Reserveeritud! „Uue eesti loogika" kohaselt ei peaks siis ka venemaalased vene keelt oskama, sest nad ei saa ju oma riigi presidendiks.
Aga see ei tähenda, et demokraatial on sealmail päris kriips peal. Äsja valiti Kostroma oblasti Povalihhini küla juhiks 35-aastane kohalik koristaja Marina Udgodskaja, kelle poolt hääletas 84 valijat valimistest osa võtnud 130-st. Kokku on Povalihhinos 562 elanikku ja 7 tänavat. Tiivustagu see fakt roosiaias käinuid ja pajatanuid, sest kuigi Povalihhino juhi koht on nüüd küll hõivatud, on sealses Tšuhlomi rajoonis veel 5 meie mõistes valda – Nožkino, Petrovskoje (Jakša), Sudai, Tšuhlomskoje (Timofejevskoje) ja Šartanovskoje (Iljinskoje).
Ja kõik need, kes meil siin nüüd tunnevad kummalist rahutust seetõttu, et nende vanemad või vanavanemad on erinevatest rahvustest, peaksid kordama sallivuse aabitsatõde „erinevus rikastab" ja üritama saavutada elus midagi omal jõul, mitte aga tagudes teisi inimesi pähe oma isikliku ülepoogitud sugupuuga. Sergei Lavrovi isa oli näiteks Tbilisi armeenlane Kalantarjan, Venemaa välisministeeriumi leheküljel on Lavrov kirjas kui venelane – mis siis nüüd teha? Kas ta hakkas süüdistama Suurbritannia omaaegset välisministrit David Milibandi selles, et too, mõistes hukka Gruusia ründamist Venemaa poolt, alavääristab Lavrovis edasikestvat Kalantarjani? Ei, Lavrov kõigest ütles oma inglise kolleegile palju f-tähega algavaid ingliskeelseid sõnu. Ärgem meiegi tagugem ennast siin rinda ega oiakem: oi, ma ei ole ei pühvliliha ega lestakala ja mul on raske, sest mind vaadatakse sellepärast kurja pilguga, nähes minu niuetel minu muulasest kadunud vanaema võõramaise tikandiga põlle. Iga psühhoterapeut ütleb, et päritolu on praegusel ajal alaväärsuskompleksi kujuteldav, mitte aga tegelik põhjus.
Aga „grigorjevisation" on käivitunud ja toimetuste virtuaaluste taga on sellised järjekorrad, nagu talongiajal, kui Yana Toom varastas poest oma nälgivate laste jaoks hakkliha, mida pidid kinni maksma Mašad, Tanjad, Malled ja teised suurepalgalised müüjad, kellel polnud ju endal lapsi või siis olid nad liigsöömise tagajärjel ülekaalulised. Siit ka lihtne vastus küsimusele, miks meie praegused müüjad presidendikarjääri ei tee, sest kui nende poodi külastab Yana Toom, on müüjate CV kohe rikutud.
Mind isiklikult ei huvita ei kellegi teise intiimelu ega rahvusliku päritolu üksikasjad, aga juba küsib EPLis roosiaia küüneviha hinge sisse saanud doktorant Igor Ahmedov: „Vaadakem mu perekonnanime. Mis eesti poiss mu isa selline oli? Ja hakkabki identiteedi küsimus jälle peale, et kes see õige eestlane on, kes peab tundma häbi Eestis olles? Kas saab kuskilt raamatust lugeda või mingit ankeeti täita, mis ütleks mulle kui suur on minu eestlaseks olemise protsent?"
Lugupeetud härra inglise keele õpetaja, teie kui targa inimese mõtteid on huvitav lugeda, kuid keda see teie sügavalt isiklik mure huvitab? Miks te palute avalikkust, et see põrnitseks just teie perekonnanime? On see teiste omadest kuidagi põnevam?
Eestlased ütlevad, et nimi ei riku meest. Eesti kodaniku isikutunnistuse ja/või passitaotluse ankeedis on nii rahvuse kui emakeele lahtrite täitmine vabatahtlik. Riik seda ei nõua ja ka kaaskodanikke see ei huvita. Andekas eesti näitleja Dajan Ahmet(ov) ei hõõrunud oma päritolu mitte kellelegi nina alla. Ei teinud seda ka kotka ninaga Urmas Alender, kes aastakümneid hoidis eestlaste vabaduseiha tule alles, oli selle eest kõvasti taga kiusatud ja ikkagi laulis „natsionalistlikke" laule, kuni aeg oli küps ja peale lendasid enne seda kikilipsust laulnud armsad estradnikud. Aga äkki on mingit päritoluhäma solvunult ajanud Kalju Komissarov? Ei tule küll meelde. Mis teil kõigil just praegu äkki hakkas? Mis autoksenofoobia see selline on? Kas äkki mingi poluvernikute marurahvuslus? Kas nii saama? Tuleb välja, et saama-saama.
See avalik sugupuu striptiis oleks isegi naljakas, kui seda poleks kasutatud vaenuõhutamise eesmärgil. Vene Postimees avaldas näiteks Kariina Kasjanenko arvamuse „Эти гребаные русские", mis tekitas venelastes üsna jõulisi tundeid. Kõigepealt selle tõttu, et kui jätta sõnas „гребаные" kaks esimest tähte ära, mis siis jääb? Justament! Tegemist on ülimalt ropust sõnast moodustatud eufemismiga, aga eufemism ehk peitesõna on mahendav väljend, mida kasutatakse ebasündsa väljendi asemel. Inglise keeles oleks see „f…ing russians". Pealkirja „tõlge" on sihilikult pahatahtlik, eksitav ja provotseeriv: eesti keelest tõlgitud loo originaalpealkiri on ju tegelikult „Need kuradi russid", ehk selle ainuvõimalik tõlge on „чертовы русские", mis pole nii solvav ega ropp, kuna tegemist on absoluutselt kirjandusliku väljendiga, mil on paljudel puhkudel ka humoorikas varjund („Eesti, Eesti, kuradima Eesti, ma tahan siia jääda").
Saarte Hääles avaldatud blogija Kariina Kasjanenko originaalpostituses räägib see 16-aastane noorur oma pikal eluteel „vene" perekonnanime tõttu talutud kannatustest: „venelane olla on häbiasi". Ta kirjutab: „Ikka olen kuulnud kommentaare nagu „Mine oma riiki tagasi!"; mind paneb alati imestama, kui keegi tuleb mulle rääkima sellest, et venelastel ei tohiks olla õigusi ja üleüldiselt võiks kõik kuradi russid tuleriidale saata; minu lemmiklause selliste inimeste suust on „Ma vihkan venelasi, kuid sina tundud tore"" jne. Blogija räägib põhjalikult oma sugupuust, lausub liigutavaid käibetõdesid kõigi võrdsusest ja lõpetab sellega, et „Eesti põhiprobleem" on mingi saladuslik hümni saatel mittetõusev Peeter, „kes sa oled siin „põliseestlane" ning kõike ainult välismaalaste kaela ajad".
Olen Kariinast täpselt 4 korda vanem „klassikaliste" nime ja perekonnanimega, poole elust märgatava aktsendiga ja valede käänetega eesti keelt rääkinud temperamentne, otsekohene ja kõigi oma ülemustega opositsioonis olnud vene mees, kes tudengi, lihttöölise, teaduri ja ajakirjanikuna on suhelnud loendamatu hulga eestlaste, venelaste ja teistegagi (Saaremaal pole nii palju elanikkegi) ning sattunud igasugustesse olukordadesse. Kuid mitte kunagi ei ole ma kuulnud eestlastelt, et peaksin Eestist lahkuma või et nad vihkavad mind kui venelast ja tahaksid elusalt kremeerida. Võib-olla räägitakse nõnda mõnes narkourkas, aga siin mu pädevus-kogemus küll lõppeb. Minu juurde pole keegi kunagi tulnud ja tahtnud venelasena „tuleriidale saata". Ka tuntud eesti blogija ja muusik Andrei Zevakin väitis 26. septembril vene Delfis avaldatud intervjuus: „Minu juurde ei tulda ja ei öelda: kasi siit minema, venelane. Olen alati avalikult öelnud, et ma olen venelane." Miks Andrei Zevakinile ei tulda rääkima, aga Kariina Kasjanenkole väidetavasti tullakse ütlema? Hea küsimus, kas pole?
Elasin poisikesena paar nädalat Kääriku suusabaasi neljases naridega toas koos kolme suurema poisiga, kes kõik olid eestlased. Mind seal küll ei pekstud, nagu Remsujevit spordilaagris. Isegi siis, kui mul läks seal isetegevuslaste konkursil eesti tekst meelest ja ma vedasin kaasesinejaid alt ning meie tiim jäi auhinnata. Ega siis, kui mässisin poiste pealekäimisel ennast öösel valge lina sisse ja tormasin eesti tüdrukute tuppa, et neid ehmatada. Keegi eesti poistest ei tahtnud peksta nõrgemat Ivani. Sain seal järve jääaugust kätte mõned särjed ja spordisöökla eesti kokatädi praadis mulle nad eraldi ära, nagu tal poleks olnud vaja toita sadat näljast suusatajat. Võib-olla ka sellepärast ei peagi ma võimalikuks mustata rahvast, kelle keskel elan. Ja mõnel kirjanikulgi oleks viimane aeg meheks saada, vana inimene juba, kaua võib ennast nii haledaks teha?
Töötasin aastaid Saaremaal Kõiguste lahe kaldal asunud mereinstituudi välibaasis ja sain selle koha venelaste toodud nõukogude režiimi poolt paljaks röövitud pärisomanike ehk Kellerite kaluriperega nii hästi läbi, et korjasin nende pisitütre jaoks kadakateväljadelt metsmaasikaid, nemad aga kinkisid tänutäheks angerjakonserve ja ei kaevanud mu ülemustele, kui ma merelaborile kuulunud GAZ 51-ga omavoliliselt sõitma läksin ja juhilube omamata Kellerite aia sodiks sõitsin. Kelleritel oli minu eestlastest kolleegidega vahel ka kana kitkuda, minuga – mitte kordagi. Äkki on asi ikkagi selles, missugune inimene olin tollal mina ja milline on praegu Kariina, aga mitte meie nimedes? Kas asi võib olla blogija pikaleveninud puberteediea fantaasiates, solvumises mingeid tema lootusi mitte õigustanud Peetri peale, sügavalt isikliku asja asjatus avalikustamises – või hoopis riiakas iseloomus ning provotseerivas käitumises, võib ainult oletada. Aga selle väidetavalt isikliku kogemuse tõlke avaldamine venekeelses lehes venelaste aadressil ropuks sõimuks moonutatud pealkirjaga on hoopis teise ulatuse ja hoopis tõsisemate tagajärgedega asi.
Raskelt vaenuõhutav alatu värk, aga see sai alguse mitte Saaremaalt, vaid pealinna roosiaiast.