Nagu näitasid eile toimunud kohalikud valimised, väga paljud meie head kaasmaalased ei haara virtuaalse tabureti järele mitte selleks, et virutada vastu neid alandavate korruptantide irvitavat lõusta, vaid hoopis selleks, et pakkuda nendele istet, kirjutab Ivan Makarov.
„Jultumus on tarkuse puudumisel parim aseaine." – Otto Weininger
Möödunud nädalal sai laiem üldsus teada, kui palju raha kulub endiste presidentide ja nende perekonnaliikmete eluaegseks ülalpidamiseks, turvamiseks, sõidutamiseks ja muuks poputamiseks. Ja ka sellest, et võimulolijad ei kavatse nende hüvede saajate määramise õigusest loobuda ka edaspidi.
Ehk pilt on endine: hea rahvas, sul pole õigust valida endale presidenti, kuid sul on kohustus teda tema elu lõpuni teenida ja toita. See on väga suur raha, ja kusagil tuleb ju ka kärpida kulusid. Nii ongi valitseva partei poolt pakutud välja üks nutikas idee: maksku vaktsineerimata maksumaksjad kinni kõik oma ravikulud ise – seda muidugi juhul, kui nendeni üldse jõuab meditsiinilise abi saamise järjekord, mille lõppu nad nihutatakse.
Ja kui pärast neid toredaid ettepanekuid ja normaalsete inimeste jahmunud reageeringuid nendele jõuab telestuudiosse kaitsma oma mengelismi „eetikaprofessor" Margit Sutrop, siis teeb ta seda niivõrd jultunud üleolekuga, et võimu poolt jõuetuks tehtud eesti vaatajad laiutavad vaid käsi. Mul tuli aga meelde Ehho Moskvõ staarajakirjaniku Matvei Ganapolski emotsionaalne soovitus lätlastele, kui mees kuulis, et kohalikud sama jultunud sovetid armastasid öelda põliselanikele: „Ma ei räägi sinu koerakeelt." „Võtke taburet ja virutage sellega vene fašistile vastu lõusta!" hüüatas Matvei.
Venemaa ajakirjanikud julgevad vaatamata nende vastu suunatud kohutavatele repressioonidele nimetada asju nende õigete nimedega tunduvalt sagedamini, kui Eesti kolleegid. Meil naudib EE-meedia pealkirju àla „Varro Vooglaid visati restoranist välja ja sai Postimehest kinga," aga kui K. Kaljulaid levitas olles ilma maskita viirust suusamaratonil ja teisteski avalikes kohtades, olid küll vait nii need, kes oleksid pidanud teda sealt „välja viskama", kui ka need, kes oleksid pidanud pahandama, et miks siis võimalikku nakkusallikat välja ei visatud. Mis aga puutub Postimehesse, siis auväärsel väljaandel oli alles niigi vaid kaks konservatiivsuse viigilehte – üks nendest härra Vooglaid ja teine tsitaat põhiseadusest ajalehe päises. Nüüd on jäänud ainult too viimane.
Rus.postimene rubriigis „Nädala nägu" võis 16. oktoobril lugeda ka järgmisi toimetaja ridu: „…vene keel on maailma tähtsusega keel, asudes kandjate arvu poolest kuuendal kohal. Venekeelset kontenti on leida palju kergem, kui eestikeelset, ja vene keele kandjad kasutavad seda eelist rõõmu ja uhkusega. Eesti poliitikutel on juba aeg leppida sellega, et eesti keel mitte kunagi ei sattu suuremate keelte nimistusse ja iga filmi dubleerimine kinoteatris eesti keele kandjate tagasihoidliku arvu tarvis võib osutuda ebarentaabliks."
Nii et hea kolleeg Marti Aavik, kui te ei taha kasutada taburetti, siis oleks juba aeg leppida sellega, et Postimehe „vene" poole peal ollakse emalehe tillukese riigikeele ja sisu suhtes „rõõmu ja uhkusega eelisseisuses" ja juba aastaid aetakse seal asju teistmoodi, millest kümned teie enda väljaande eestlastest kolleegid pole mitte kunagi aru saanud. Ime, et te üldse veel trükite Postimeest ka „eesti keele kandjate tagasihoidliku arvu tarvis".
Tulles aga tagasi Varro Vooglaidi „juhtumi" manu, tahaks täpsustada, et härrasmehi ei visata välja ja nad ei saa kinga, nii toimub pigem hoogne töötajaskonna vahetus kahe ajakirjandusmaja vahel. See on nõukogudeaegsete restoranide (mille olemasolu eitab TH Ilves) uksehoidjate ja ka EE kõnepruuk. Meie halva maitse ja kohutavate kommetega bolševistlik liberaalne meedia ongi nagu lömitav uksehoidja kõigele sellele, mida ja keda korralikku Eesti majja sisse ei lasta. Aga ettevalmistamisel on juba seadused, mis lubavad nii Eesti kui ka igaühe Eesti kodaniku kodu ukse jalaga sisse lüüa ja elanike represseerida. Nii et hoidkem taburetid käepärast.
Möödunud kolmapäeval esines raadiojaama Ehho Moskvõ eetris Aleksandr Nevzorov. Vladimir Putin sisuliselt ähvardas enne seda Ehho Moskvõ raadiojaama, väites, et nad on riigi suhtes äärmiselt kriitilised ja et igal teisel töötajal on seal välispass. Aleksandr Nevzorov vastas eetris, et kui Putin läheb koos Šoiguga jälle taigasse ja nad eksivad seal ära, pole vaja teda otsida, „kuna on presidente, keda parem mitte leida" (meie äsja veendusime selles).
Ja siis oli selline tunne, nagu räägiks Nevzorov justnimelt Eestist. Igal kolmapäeval näevad ju Eesti valijad tänu ETV ülekandele, kui tühi on riigikogu saal valitsuse infotunni ajal: kohal on reeglina umbes vaid iga neljas rahva poolt palgatud töötaja. Ehk nad teevad tööluusi ja EE sõnavara kasutades „saaksid kinga" igast normaalsest ettevõttest veel aastaid tagasi, sest muidu läheks firma pankrotti. Sellised mandaadiga poolparasiidid on aga nahaalselt laostamas Eesti Vabariiki. Nad saavad väga suurt palka ja hüvesid-hüvitisi, aga ei viitsi isegi ilmuda kohale, kuigi saavad Toompeal erinevalt teistest parkida. Nad on niivõrd jultunud tööpõlgurid, et just nemad peaksid maksma tagasi rahvalt tegemata töö eest väljapetetud raha, aga mitte vaktsineerimata haiged oma ravikulusid. See on koht, kus käib uksest sisse-välja isegi Mailis Reps. Ja sellise koha nimi võib seetõttu ükskord muutuda härra Mauruse majas lausutuks mõisteks.
Ja nüüd toosama Nevzorov arvas, et rahvaasemike tööluusid võivad olla siiski ka asjale kasuks. „Kui nad kõik oleksid tööpõlgurid, siis kujutage ette, kuivõrd kergem oleks selles riigis elada ja kui palju idiootseid repressiivseid seadusi poleks vastu võetud ja kui palju umbluud ei saaks menetlusse lastud. Näiteks president – poleks paha, kui ta oleks tööluusija. Näiteks eksib ta taigas ja kaobki sinna. Kõik teavad, aga keegi ei otsi. Kusjuures teame me täpselt, et on olemas presidente, keda on parem rohkem mitte leida. Üks kord kaotasime, ja kõik. Ja pole vaja mingeid helikoptereid, ei ole vaja lärmi teha ja karusid ehmatada. Las istub sipelgapesa otsas Rodini mõtleja poosis ja mõlgutab igasuguseid raskeid geopoliitilisi mõtteid, kuni sipelgad pistavad teda nahka panamani välja… Mis puutub riigiduumasse, siis iga venemaalane, esitades tuludeklaratsiooni, omab õiguse kanda lahtrisse „ülalpeetavad" Tereškova, Žirinovski, Rezniki, Valujevi nimed. Sest kogu seda seltskonda toidame meie. Nemad ise seda niikuiini ei mäleta. Ja oleks väga hea ajal, kui esineb keegi rahvasaadikutest, varustada seda lõusta jooksvate tiitritega – et kui palju on ta meile juba maksma läinud…".
Nagu näitasid eile toimunud kohalikud valimised, väga paljud meie head kaasmaalased ei haara virtuaalse tabureti järele mitte selleks, et virutada vastu neid alandavate korruptantide irvitavat lõusta, vaid hoopis selleks, et pakkuda nendele istet.