„Tõusu haardes“. Igor Kieryluk

Tegelikult ei leia me arvamusfestivalidel edasiviivaid arvamusi ja tõde, mis pidi sündima vaidluste käigus. Meie vasakliberaalide revolutsioonilisi madruseid väärt vaidlustes ei sünni kärbeski, sest see on standardne komplekt globalistlikke silte, stampe, sajatusi ja süüdistusi, mis on ju surmavalt igav, seda enam et sootu, nendib kolumnist Ivan Makarov.

„Omada oma arvamust saab vaid sel juhul, kui sa tead, kuidas see ümber lükata" – Samuel Butler

Kui me räägime arvamusvabadusest Eestis, siis on see väga paljude eranditega teema. 

Jah, sotsiaalvõrgustike kasutaja võib väljendada oma arvamust internetis, kuid tema postituse või tema kasutajakontogi võivad elimineerida kas administraatorid, automaattsensor või siis teised kasutajad, kirjutades kaebusi või hääletades kommentaari maha.

Jah, meil on väga palju igasuguseid väljaandeid, kuid peavoolumeedia ja üleüldse kusagil 90% väljaandeid ja portaale on maailmavaateliselt jäigad. Jah, igalühel on õigus sinna kirjutada ja seal on ka vastavad üleskutsed üleval, kuid avaldatakse ikka neid, kelle artiklid ja kolumnid aitavad väljaandel püsida etteantud maailmavaate raames või siis klikke teenida.

Nii mõnigi parempoolsem, konservatiivsem ja isegi middle of the road tipp-poliitik on kurtnud, et vasakliberaalsete suurväljaannete toimetajad tsenseerivad ja muudavad nende arvamuslugusid. Ja kui autor pole sellega nõus, siis üldse sõna ei saa. Nii vabad me olemegi.

Arvamusloo parandamine teise inimese poolt, kui jutt ei käi õigekirjast ja trükivigadest, on sama absurdne, nagu iseenda vägistamise lubamine. See on Glavliti, Roskomnadzori ja muude nõukogulik-fašistlike institutsioonide praktika, mis tegelikult eksisteeris ka tsaari ajal. 

Eestis on sõna väidetavasti vaba, kuid kui seda sinu „vaba sõna" keegi ei kuule ja ei näe, siis on see vabadus sinu enda piires: avaldad arvamust ja ise seda loed. Ka tuntud „arvamusliidrid" on olukorras, kui nad kirjutavad ülemaailmses sotsiaalvõrgus midagi, sest nende ja teiste vahel on nii palju igasuguseid filtreid ja piirajaid, et kui sa ei räägi „õiget asja", näevad sind vaid vähesed, kuigi kõik märgid nagu näitaksid, et sa oled „avalik".

Kui sind on juba kord blokeeritud või kuidagi teistmoodi piiratud, on see must põletismärk sul otsaees elu lõpuni – ja isegi kauem, sest inimene on surelik, aga moderaatorlik viha tema vastu on surematu. 

Kui sa oled ebamugav teisitimõtleja ja sind kutsutakse näiteks riiklikusse telesaatesse, siis sind kasutatakse seal lihtsalt ära. Et näete, meil iga sõna on vaba ja iga arvamus loeb. Sulle tegelikult ei antagi seal sõna – ainult mingis tühises episoodis, kus polegi midagi mõistlikku öelda  – aga see-eest kõik näevad, et sa olid seal ja legitimiseerisid seega oma kohalolekuga „peavooluarvamuste" nonstopi. Õiged külalised saavad isikliku mikrofoni kaela, sulle aga ulatatakse see eskimo siis, kui neile on vaja, et sa midagi ütled. Kuid ka isikliku mikrofoni väljalülitusnupp on nähtamatu toimetaja tundlike sõrmede all. 

Sa võid avaldada oma arvamust küll, aga selle eest sind karistatakse. Blokeeringutest me juba rääkisime, aga on olemas ka sildistamine. Et see inimene on ksenofoob, rassist, homofoob, paremäärmuslane, naisega elaja ja veel valge ka pealekauba. Kõik peavad oma kohuseks iga jumala sõnavõtu ajal sõimata SAPTK-i ja EKRE-t, Helmesid, Vooglaidi, nagu omal ajal oli kohustuslik tsiteerida Leninit, Stalinit või Brežnevit. Mõni sõimab südamest, mõni selleks, et teha võõrustajatele head meelt, mõni selleks, et järgmine kord kutsutaks. Orban, Trump on saatanad, meil visatakse neid kividega, nagu moslemid šaitanit. 

Ega ausalt öelda pole moraalset vahet Salman Rushdie pussitamise ja Tõnis Mäe tühistamise vahel, Hadi Matar erineb siinsest Kelomehest vaid meetodite poolest: moslemist fanaatik tahtis tappa kirjaniku vaba sõna koos tema kehaga, eestlasest vasakäärmuslik kääbus tahtis tappa Tõnise vaba sõna ilma inimese füüsilise kõrvaldamiseta. 

Vaba sõna seisukohalt teeb sama välja: Rushdie praegu ei kirjuta ja Mägi praktiliselt ei esine, mis sest et suvi. Pisikesed jälestusväärsed õelusekotid võitsid suurmehi, sest nende lilliputide taga on globalistlik tapamasin, Matari puhul on see ülemaailmne moslemifašism ja Kelomehe taga eurofašism ning Eestis lustratsiooni abil väljarookimata jäänud kommunistlikud jätised koos oma pesakondadega. 

Paides toimus lõppenud nädala lõpus järjekordne arvamusfestival, mis oli tavakohaselt sotsilik ja vasakliberaalne. Sel üritusel on täpselt sama palju kõlapinda, kui meedia seda kajastab, seega vähe, sääsest elevanti teha ei õnnestunud, aga mingi kähriku küll. Mõtlen neid kährikkoeri, kes tulid troppis mägramajja, nagu tiblad Hersoni. 

Loomulikult pidid osalema festivalil ka konservatiivsed poliitikud, aga õhkkond oli seal muidugi ehtsallivuslikult sallimatu. Seda täpselt kirjeldab Uute Uudiste repliigis „Festival või asi" EKRE piirkondade koordinaator Rudolf Jeeser:

„Kogu päeva jooksul seal ringi käies ja kuulates erinevaid debatte erinevatel aladel (kokku oli neid seal 19) jäi selline tunne, et eelkõige on selle festivali suunitlus noorte inimeste mõjutamine vasakäärmusliku liberaalsuse suunas. Tegin ühe eksperimendi. Läksin suvalistele aladele teadmata, mis alad need on ja milliseid teemasid seal arutatakse. Lubasin endale, et kuulan käimasolevat debatti ca 15 minutit või seniks kuni kõlab meie erakonna nimi või selge konkreetne vihje meie erakonnale, lahkun sealt. Kahel alal kulus EKRE nime kuulmiseni ca 5 minutit ja ühel alal selge vihjeni Kalle Grünthalile ja Mart Helmele natukene rohkem. Loomulikult ei olnud need positiivses võtmes. Näiteks olevat Kalle ja Mart süüdi isegi selles, et Eesti inimeste vaimne tervis ei olevat hea. Oma enda debatiga ma rahule ei jäänud, ei suutnud piisavalt kõlama jääda. Oma rolli selles mängis ka kesine moderaator ning kahe osalenud ministri (Hanno Pevkur ja Lauri Läänemets) ebaviisakus ja matslikkus."

Ausalt öeldes ei ole see intelligentse inimese jaoks atraktiivne üritus, kus Jürgen Ligi tüüpi tegelane, asendades parteijuhtide väitluses empaatiavõimelist Kaja Kallast, kasutab oma vestluskaaslase Martin Helme aadressil sõnu „sellised tüübid" ja rahvuskonservatiivide aadressil „need pätid". See ei ole adekvaatse teovõimelise ühiskonnategelase leksikon, tegemist oleks nagu mingi emotsionaalselt ülesköetud räuskava lumpeni tekstiga.

Tegelikult ei leia me sellistel arvamusfestivalidel põhjapanevaid ja edasiviivaid arvamusi ning tõde, mis pidi sündima vaidluste käigus. Meie vasakliberaalide revolutsioonilisi madruseid väärt vaidlustes ei sünni kärbeski, sest see on standardne komplekt globalistlikke silte, stampe, sajatusi ja süüdistusi, mis on ju surmavalt igav, seda enam et sootu.

Kuigi punamadruseid kardeti rohkem, kuna nad toetasid oma üksluiset möirgamist „kontra!", „maha!" ja „polundra!" ka täägiga kõhtu lüües või mauserist pähe tulistades. Praegused Lauristinid-Allikud on vähemalt väliselt veidi taltsamad, sest et juba väetid, mida ei saa paraku öelda nende agressiivse internatsliku koolkonna kohta. Meil teevad praegu Eestis ilma ikka needsamad Jarovoid, Koganid ja Šepelevitšid, ainult et nad on endale eesti nimed võtnud ja ujutavad Eestit üle mitte ainult venelastega, vaid ka neegrite ja moslemitega.

Ja arvamusi selle Eesti migrantidega lämmatamise kohta ei leia me ei peavoolumeedias ega arvamusfestivalil, kus käib põhiliselt kihutustöö nõukogude viisaastakute vaimus: „täidame ja ületame sisserändajate kvootide plaanid!"; „nigeerlaste anklaav Mustamäele ennetähtaegselt!"; „püstitame Tallinnasse ühe pedofiil Gandhi ausamba asemel kolm!"; „igale heterole kaela maks LGBT kasuks!"

Arvestatavaid arvamusi saab hoopis mujalt ja teistelt inimestelt. Objektiiv avaldas mõni aeg tagasi Ungari peaministri Viktor Orbáni kõne, mille ta pidas Bálványosi Suveülikoolis 23. juulil 2022. Siin on selle üks eesti globalistide (loe: äraandjate) ja nende eurokaasosaliste pahameeletormi tekitanud osa:

„Oleme valmis segunema üksteisega, ent me ei taha muutuda segatõulisteks; selle nimel sõdisime Nándorfehérvári (serbohorvaadi: Belgradi) lahingus, selle nimel peatasime Viini all türklased, ja kui hästi järele mõelda, siis samal põhjusel peatasid prantslased omal ajal Poitiers' lahingus ju araablased. Täna on olukord selline, et pidevalt Euroopa suunas liikuv islamitsivilisatsioon on taibanud: Ungari kaudu oma inimesi Euroopasse saata ei saa (just me Nándorfehérvári-tavade tõttu). Seepärast mängivadki uut Poitiers'd: püüavad ida asemel siseneda lõunast. Sealtkaudu nad läänt hõivavadki, teda üle ujutavadki, ning see jääb suureks peamurdmisülesandeks kui mitte veel meile endale, siis me lastele küll."

Eile, pühapäeval avaldas aga Õhtuleht intervjuu meie maailmakuulsa dirigendiga „Neeme Järvi: „Kui meil siin Eestis saab segaabielusid olema väga palju, võime me oma indetiteedi kaotada."

Meie meediaaktivistid on hetkel šokis, kuigi Õhtulehe foorumis maestrot juba sõimatakse ja solvatakse omaenda sugu, rassi ja rahvust vihkavate vaimsete ja füüsiliste santide poolt.

Pärast Orbáni demoniseerimist „sama asja" eest tahaksid nad nüüd hüüda: „ka sina, Järvi!"

Ilmselt see sajatamine, käratamine ja röökimine alles algab. 

See juba ammu asendab meil arvamusavaldusi ja diskussiooni.