Üleöö niivõrd rassitundlikuks muutunud maailmas, kus põlu alla sattus isegi „Eskimo" jäätis, tundsin minagi vajadust millegi või kellegi peale rassiliselt solvuda. Ja võimalus ei lasknud end kaua oodata: laskudes eskalaatoril Balti jaama turuhoone Selverisse läksin ma venelasele kohaselt uudistama külmutatud pelmeene ja järsku nägin vareenikuid nimega „Ivan", kirjutab Ivan Makarov Objektiivile.
„Kui te hoolite oma seedimisest, võtke kuulda mu hea nõu: ärge, jumal teid hoidku, lugege enne lõunat nõukogude lehti." Mihhail Bulgakov „Koera süda"
1990ndate alguses ilmusid Venemaa turule korporatsiooni Mars soustid ja muud konservid „Uncle Ben's", mis vastupidiselt oodatule ei saanud seal nii populaarseks, nagu USAs. Legendi kohaselt lubas ühe Chicago restorani peakelner Frank Brown kasutada oma nägu pakendil piiramatu aja jooksul kõigest 50 dollari eest. Nüüd ärritas selle sümpaatse afroameeriklase pilt „võrdsuslasi", kes nõudsid rassismivastase võitluse sousti all rõhutud rahva esindaja näo eemaldamist, ja selle aasta suvel otsustas Mars tulla nende inimesearmastusest tingitud soovile vastu.
See, et Venemaal ei tahetud neid konserve eriti osta ja 2000ndate alguseks oli niigi leige huvi nende vastu täiesti kustunud, ei tähenda, et venelased vaenaksid seda tumeda nahaga meest etiketil sama kirglikult, nagu BLMi aktivistid. Põhjusi on siin mitmeid, üks nendest kuulub pigem huumori valdkonda, kuigi rajaneb teatud tarbimisharjumustele: Nõukogude Liidus nii sõja ajal kui ka aastakümneid pärast seda olid üheks tähtsaimaks toiduaineks hautatud lihaga konservid ehk „тушёнка" – sealiha sisaldanud karbi peal oli notsu nägu ja loomalihaga konservikarpe kaunistas kena lehma portree. Just see tekitaski teatud tõrget, sest purkidel „Uncle Ben's" ilutses vana neegri pilt, ja nõukogude inimeste loogika kohaselt peaks see ju siis sisaldama liiga nätsket liha…
Üleöö niivõrd rassitundlikuks muutunud maailmas, kus põlu alla sattus isegi „Eskimo" jäätis, sest väärastunud seksuaalse fantaasiaga sotsialistid nägid selle limpsimises midagi sellist, mille peale normaalne inimene ei tulegi, tundsin minagi vajadust millegi või kellegi peale rassiliselt solvuda.
Ja võimalus ei lasknud end kaua oodata: laskudes eskalaatoril Balti jaama turuhoone Selverisse läksin ma venelasele kohaselt uudistama külmutatud pelmeene ja järsku nägin vareenikuid nimega „Ivan". See on lausa mitmekordselt kahemõtteline: esiteks on ju need järelikult Ivani kerakujulised vareenikud, palju neid pakendis ikka olla saab. Ja veel: Ivan on ju lausa venelase sünonüüm, ja see nimi rämpstoidu pakendil mingi slaavi välimusega taadi kujutisega kõrvuti on venelasele vaata et samasugune šokk, nagu nimi „Uncle Ben's" sousti purgil õrna haavatava hingega räppari jaoks.
Veel hullem on aga asjaolu, et vareenikud on ju rahu armastavat Venemaad hoiatamata rünnanud Ukraina rahvusroog. 2014. aasta jaanuaris toimus Dnepropetrovski linnas separatistide miiting „Ukraina-Venemaa-Valgevene liitriik sündigu!", kus loeti ette selle rahvakoosoleku resolutsioon, öeldes väljakule kogunenud rahvale: Ukraina kallal teostatakse „inimsööjalikku eksperimenti", tirides vägisi euroliitu; Siioni targad on kehtestanud ukrainlastele elukvoodi – 2,7 miljonit jäetakse alles, ülejäänud surevad nälga. „Isegi juba praegu tapetakse noori tüdrukuid ja tehakse nendest lihakonserve!" – hüüdis oraator. Ajaloolise rahvakogunemise videot saab jätkuvalt nautida YouTube'is.
Seda vaadanud inimene vaevalt et tahaks süüa vareenikuid „Ivan", seda enam et nende näol on tegemist veel ka antisemitismiga: Ivan on ju venelaste poolt natsionaliseeritud iidne juudinimi, mille üks tähendustest on „Jumala arm". Häbi neil olgu, kes neid vareenikuid toodavad, turustavad, keedavad, söövad ja kiidavad. Mõelge vaid: tegemist on kartuli ja seentega täidetud „Ivaniga"! Hea veel, et pakendi peal on valge mees, sest valgete elud ju ei loe, kuna see oleks rassism.
Mida te ka ei sööks, ka vareenikuid „Ivan" koos kastmega „Uncle Ben's", tuleks seejuures hoida kinni mõnest lihtsast reeglist, et protsess oleks mõnus ja tervislik. Esimene reegel on muidugi käte pesemine ja teise sõnastas Mihhail Bulgakov oma „Koera südames" professor Preobraženski suu läbi: „Doktor Bormental, kui te hoolite oma seedimisest, võtke kuulda mu hea nõu: ärge rääkige lõuna ajal bolševismist ja meditsiinist. Ja, jumal teid hoidku, ärge lugege enne lõunat nõukogude lehti." „Hm… Aga teisi ju ei ole!"
Meil Eestis on praegu valik igas mõttes sama kasin. Kui üks iga jumala päev vasaku jalaga tõusev „ajakirjandusmaja", mis kujutab endast ette kobarajakirjandust, ehk ühe ajuga mitmepealist lohet, võtab mõne inimese ette, siis seda tehakse tõelise bolševistliku entusiasmi ja toreda idamaise kombe kohaselt visatakse ketser kogu kollektiivi poolt kividega surnuks.
Viimasel nädalal on naiste õiguste eest kaljuna seisev vasakliberaalne meedia EPLi, EE ja muude kärgorganismi rakukeste näol alustanud totaalset rünnakut haprale rahvastikuministrile Riina Solmanile, kes julges olla Iisraeli suhtes sõbralik. Algas klassikaline antisemiitlik pogromm. Kõik see meenutas ka Oskar Lutsu poolt kirjeldatud olukorda: „Siis tuli veel üks trobikond kaabakaid sinna vagunisse ja sõimasid mind juudiks, ja ikke, kui midagi oli, siis jälle: „Noh, Berka, ai-vai, kuda sehft läheb?" Mis patseertokki või kallusid sa seal veel mäletad – katsu, ei välja saad." „Eks sa siis ütelnd, et sa pole juut; et oled eestlane." „Jah, kas ma ei ütelnd, aga mis see aitas. Mida rohkem mina vasta ajasin, seda hullemini nemad lõõpisid. Ikke, et: „Eestlasi põle nii punase peaga, see on Jotske, kes ennast eestlaseks tahab teha."
Muide, selle judofoobse praidiga ühines ka kunagine naisministri parteikamraad, isamaalastest brüsselistidesse võimsa hüppe sooritanud Marko Mihkelson. See oleks nagu mingi haavapuravike ristiretk: ka Keit Pentus-Rosimannus sai antisemitismi alal käe valgeks, pannes juutidele õnne soovimise puhul oma arvamusele pealkirjaks mõiste „soodom ja gomorra", mis näitas teda lisaks veel ka ootamatult kapist välja kukkunud homofoobina, sest Soodomat ja Gomorrat kasutatakse kui metafoore vaatlemaks liiderlikkust ja homoseksuaalsust kõrvalekaldena.
Kas Autorollos seda ei teatud või siis tõesti jälestab KPR omasooiharaid, jäägu ennast puudutatuna tundnute otsustada. Allakirjutanut vapustab tunduvalt rohkem see judofoobia meediapuhang, mis muutus juba päris hüsteeriliseks just päeval, mil Pariisis astusid kohtu ette Charlie Hebdo toimetuses ja juudi toidupoes inimesi tapnud terroristide usinad „produtsendid". Meil jõudis asi selleni, et mõni emotsionaalselt ülesköetud peavoolusemeedia foorumi kommija väitis, et Solman on ju tüüpiline juudi perekonnanimi. Kui nii edasi, siis varsti hakatakse avaldama selle inimese pilte, kollane täht rinnal.
Nii pööraseks võib minna näiteks siis, kui toimetusse tuuakse ülalmainitud vareenikud mitte söögi-, vaid kärbseseenega, mida mõned primitiivsemad Siberi rahvad sõid enne suuremat sorti löömingut, et ennast marru ajada, mille järel algasid nendel veel ka hallutsinatsioonid. Nii süüdistaski meie liberaalne meedia rahvastikuministrit selles, et ta olevat „õnnitlenud okupatsiooni puhul".
Aga üks ülemaailmse liberalismi tugisambaid Toomas-Hendrik Ilves käis ju lausa EV presidendina Moskvas, et tunnustada 9 mai võidupäeva puhul poole Euroopa okupeerimist ja kümnete miljonite inimeste hävitamist, orjastamist ning „Helge tuleviku" koonduslaagrisse viskamist. Kersti Kaljulaid läks teiste Balti riikide ja EV välisministeeriumi jaoks ootamatult EV presidendina Kremlisse tunnustamas oma sõbrakäe ulatamisega Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimmi ja Donbassi ohvriterohket okupeerimist, Süüria pommitamist, geide piinamist ja teisitimõtlejate külm-, tuli- ning keemiarelva abil hävitamist, kutsudes agressorriigi juhti veel Tartussegi, mis ilmselt inspireeriski Vladimir Putinit Balti riikide ajaloosse süvenema ja seal mõned olulised parandused tegema. Niipalju siis „Eestil vaiba jalge alt tõmbamisest" ja „Eesti ametliku välispoliitilise joone" rikkumisest: ammu „tõmmatud" ja „rikutud", ka siis, kui „president" teatab välismaa meediale, et" vihkab" välispoliitika joont kujundavat valitsust.
Kõige vägevam on see, et venekeelse meedia tarbijatel pole õrna aimugi „eesti poolel" möllavatest kirgedest maimikute seksuaalkasvatuse programmi ja konservatiivsetele juutidele adresseeritud õnnitluse ümber. Venelastel on teised kärbseseened: 29. augustil ilmus vene Postimehe rubriigis „Nädala nägu" Olga Lebedeva arvamuslugu stamppealkirjaga „Sõda nõukogude minevikuga", kus autor kommenteerib ideed lammutada Tallinna linnahall ja Maarjamäe nõukogude memoriaal ning alustab kirjutise nii: „Siis juba ka Russalka minema koristada!", „Ahhaa, veel ka kõik olümpiaobjektid ja Aleksander Nevski katedraal!", „Mis siis ikka, kogu Vene tänav lammutada koera kuradile!", „Ja pärast hävitada Lasnamägi ja lasta maha kõik selle elanikud!" – nii ironiseerisid ühel tööhommikul rus.postimees ajakirjanikud, kommenteerides Mart Helme ettepanekut." Tsitaadi lõpp.
Kas pole armas? Hea küll, üks toimetuse töötaja soovis millegipärast avaldada asutusesisest keelepeksu ja näidata oma kolleege rumalas valguses, mis tal ka õnnestus. Russalka ja Nevski katedraali seadmine ühele pulgale unitaarse kolearhitektuuri pärli ehk pehkinud linnahalliga on ilmselt tingitud seadjate kultuuritasemest. Vene tänav (mis esialgu kandis siiski Kloostri tänava nime seal 1246. aastal asutatud Tallinna dominiiklaste kloostri järgi), kus praegu asuvad õigeusuliste Nikolai kirik, katoliiklaste Peeter-Pauli katedraal ja Tallinna linnamüür – ja teiselt poolt nõukogude monumendi poollagunenud poolfabrikaat on tegelikult vastandid, sest Vene tänava nimi on seotud vanade vene kaupmeeste ja õigeusukirikuga, keda mõlemat hakati nõukogude võimu kehtestamisel halastamatult hävitama, aga see selleks. Kaasaegne Eestis masse hariv kõmuajakirjanik ei peagi tegema vahet Võssotski ja Võšinski vahel. Kuid 120 tuhande Lasnamäe elaniku samastamine pudeneva nõukogude pärandiga on siiski liig mis liig ja nende riikliku massimõrvamise „nali" ajakirjanike suust on ajalehes äratrükituna vaenuõhutamine eriti suures ulatuses.
Kui meie venekeelse ajakirjanduse helgemad pead ei saa läbi „sõjata", mis on ju ka Kremli meedias nagu aamen kirikus, siis tallinlaste poolt kinnimakstud „vene maailma" tõenäoliselt provintsiaalseimas venekeelses telesaates „Naša stolitsa" (PBK) tõsteti selles kontekstis vaatajate adrenaliinitaset nostalgiliste mälestustega pronksiööst.
Sellest delikaatsest hoiatusvihjest kumas läbi Venemaal laialdaselt kasutatav loosung „võime korrata." Kõik need meediategelased võiksid koos linnavalitsuse parimate poegadega ennast juba linnahalli ette sillutise külge aheldama hakata sel moel, nagu tegi seda Punasel väljakul kunstnik Pjotr Pavlenski. Põhiline sealjuures on, et haamriga mööda ehk enda pehmesse kohta ei löödaks.
Aga et ei oleks nii valus, võikski süüa enne seda vareenikuid kartuli ja kärbseseentega.