Pildil: jookse, jookse kabuhirmus, hirmsa musta kaabu hirmus… Kuvatõmmis

Küllap kõik said juba aru, kellega põrkasin ma kokku koroonases müügisaalis, aga kuna meie kandis ikka veel kohtab olematu mäluga elanikke, kes iga jumala kord hääletavad valimistel tuntud ropendaja Jürka Ligitikkuja poolt, siis ütlen otse: koos mutikestega oli juurviljakastides mugulaid mudimas ja ploome surnuks pigistamas vana hea Mark Juuretis.” Mis edasi sai ja millist juttu leti vahel räägiti, sellest pajatab Ivan Makarov.

„Siis, kui meid valdas vabaduseiha, üks pani pihta priiuse hakkliha“ – Ivanhoe, kohalik vene laulik

Kohtasin kaubanduskeskuses täiesti juhuslikult üht hea huumorisoone poolest tuntud inimest. Mitte et ma tahaksin praegu kedagi riivata, aga mainin ikka, et tegemist oli mehega. Ma poleks teda ära tundnudki, sest ees oli tal umbes selline mask, nagu kandis voonakeste filmis Hannibal Lecter: viirus pääseb küll läbi, aga ligimeselt tükki küljest hammustada ei saa. Kuna see tuttava Adretta kartulit meenutava näokujuga poodleja ei kandnud sonimütsi, mis talle kahtlemata sobiks, polnud muidu niigi piisavalt valgustatud müügisaalis märgata mitte ühtegi varju, kuna mehe emakese looduse poolt hoolikalt epileeritud peanupu sära oli võrreldav kassikullaga värskelt kaetud Tapa õigeusukiriku sibula jõul võimendatud keskpäevase päikese luumenite Niagaraga. Nii ta seal kõndiski, ja ruumi seintel ja lael askeldasid lugematud kiilakad päikesejänkud.

Küllap kõik said juba aru, kellega põrkasin ma kokku koroonases müügisaalis, aga kuna meie kandis ikka veel kohtab olematu mäluga elanikke, kes iga jumala kord hääletavad valimistel tuntud ropendaja Jürka Ligitikkuja poolt, siis ütlen otse: koos mutikestega oli juurviljakastides mugulaid mudimas ja ploome surnuks pigistamas vana hea Mark Juuretis. Ma ütlesin talle “Tere!”, tema kohendas oma silmapaistvatel kõrvalestadel rippunud koleda maski võidunud kummipaelu ja vastas: “Tere-tere…” Oli näha, et tervitus jäi tema poolt lõpetamata. Tema heaolust pakatavast näost oli näha, et ta põlgab mõttetuid autogrammikütte ja et ma ei tule talle tuttav ette, aga siis äkki koitis seal hetkeline äratundmisrõõm, mis asendus peatselt ehmatusega. Mark vaatas ärevalt ringi ja nähes leti juures voonakeste hakklihapakke, jaanalinnu mune ja “Toome” salatipurke dekolteesse pistvat hapu näoga punapäist prillidega naist, tiris ta mind selle kohe turri läinud tädikese lähedusse, sosistades mulle sügavale kõrva sisse: “Näed, ta on vana kala ja teab, mis teeb: see koht on järelikult kaamerate vaateväljast väljas. Kohe näha, et vana eurooplane…”

Olin mõnevõrra üllatunud sellisest kaamerafoobiast, sest mu tuttav on ju karastunud telenägu ja ei ole Venemaale osutatud eriteenete eest Eesti kodakondsuse saanud toitev isa, keda on kodus ootamas näljased lapsed. Osalesin kunagi Markiga koos ühes kahemeeste raadiojaama lobasaates, kus vanemad onud mängisid noortele kuulajatele mingit süldimuusikat ja stuudiosse ekspertide pähe kutsutud diletandid, ähkides ja kogeledes arutasid ja hindasid tõsise näoga neid sisukaid lugusid. Saate lõpus löödi laulujorudele antud pallid kokku ja kuulutati raadiote juures ootusärevusest tardunud eesti rahvale välja õnneliku võitja nimi.

Mäletan, et ühte seal kõlanud laulu esitas Mati Nuude, tehes seda millegipärast ebaloomulikult kõrge väriseva häälega, nagu olnuks ta Demis Roussos. Ma väljendasingi selle asjaolu üle imestust, ning Mark Juuretis isegi toetas mind ja ütles, et temagi ei saa aru, miks Nuude pidi laulma naise häälega. Tahan rõhutada, et see tema praeguste arusaamade valguses sallimatu ja multifoobne märkus oli tolle hämara aja vaimus ja nüüdseks on Mark hoopis teine, väga hooliv ja progressiivne inimene, kes teeb oma tuntud headuses nalju vaid vastikute konservatiivide kulul.

Kui ma nüüd küsisin temalt summutatud häälega, et milleks sellised ettevaatusabinõud kaameratega, kui me ei kavatse hakkliha pihta panna (selleks hetkeks oli resoluutne punapea tõuganud Marki küünarnukiga ribidesse, nimetanud teda lolliks ja solvunult lahkunud pimealast nii rinnakana, nagu oleks tegemist mingi Anna Semenovitši või vähemasti meie oma eesti Push Up nimelise arahnofiilse lauljatariga), vastas Juuretis närviliselt, et parem juba jääda maksmata kraamiga vahele poe julmadele turvadele, kui olla märgatud Makarovi seltsis, eriti veel Givi Räha poolt. 

Who the … is Givi Rähk?!” – küsisin ma imestunult. Marki loperdavad kõrvad ja looduslikult siledad põsed läksid punaseks. Olen alati armastanud vaadata Mark Juuretise saadet Märapanija, kus ta esines koos ühe Ku Klux Klani siinse aktivistiga, kes on oma võikaid tegusid nüüdseks nii kahetsenud kui ka heastanud, tagudes oma pead muhklikuks ja kandiliseks vastu kivi, mille all oligi peidus Rähk.

Mäletan, kuidas Marki krooniliselt kasimata välimusega kaassaatejuht küttis ennast igas saates emotsionaalselt üles, hakates möirgama ja kargama mööda stuudiot (hiljem selgus, et džinni mõjul), ning tema taustal nägi Mark kuidagi eriti intelligentne välja. Ta varjas oskuslikult oma hämmeldust seoses üht tuntud dirigenti piinlikkult meenutava partneri niivõrd brutaalse käitumisega, iga kord pistes sellest sigatsemiseks vaatajate tähelepanu kõrvalejuhtimiseks oma keskmist näppu endale paremasse kõrva ja tehes sellega sees ringikujulisi urgitsevaid liigutusi. Kurjad keeled on isegi väitnud, et ükskord ulatus Juuretise paremasse kõrva torgatud sõrmeots vasakust kõrvast korraks välja, aga see on muidugi anatoomilises mõttes jabur liialdus, sest esiteks ei ole isegi keskmine näpp selleks piisavalt pikk, ja teiseks ei võimaldaks lõplikku läbistamist seal vaheseinana kõrguv Marki võimas aju.

Kõik need magusad mälestused läbisid hinge soojendava tuulispasana mu enda eelarvamustest hämarat aju – ja siis ma äkki taipasin, kellest Mark rääkis. Givi Rähk on inimkonna õigluse ja võrdsuse eest kogu oma kaugetelt Kaukaasia eestlastest eellastelt päritud kirglikkusega võitlev andekas sõnameister, kes oma põhimõtete ja kõnedefekti tõttu ei suuda lausuda järjest selliseid keelt sõlme ajavaid sõnu, nagu Helir-Valdor Seeder ja Siim-Valmar Kiisler, nii et kogu kupatusest paindus tema keel ütlema vaid Kiisleri, aga see-eest mitu korda päevas. See on mõistetav, kuna ta on juba pikemat aega koormatud hoopis sääraste auväärsete nimede aupakliku hääldamise selgeksõppimisega nagu Alhamatumeni Ibn Haber al Fufõrhamat Džemadetdin Kulmul oglõ Bananinoniinoniii Hulimuli Assabat-Blacksabbat Kurlõ-Murlõ ja ka mõnevõrra lühem Uvuvwevwevwe Onyetenyevwe Ugwemuhwem Osas.

Sain Marki murest aru, sest tal tõesti ei tohiks olla minusuguseid kahtlasi tuttavaid, kui ta ei taha oma vana head sõpra Givit tõsiselt välja vihastada. “Aga löö mind, Mark,” pakkusin mina suuremeelselt ja endalegi ootamatult, “Siis tõestad, et sa ei ole minuga mestis ja ma olen sulle vastik!” Juuretis jäi hetkeks mõttesse, keris parema käise ülesse, kuid siis vangutas eitavalt pead. “See oleks asjata vaev, sest kaamerasilm meid ju ei näe, seega ei salvesta ja youtuubi ei pane. Lisaks oleks Givi seda võinud pidada rõhutud masovähemuse sadoarmatsemise õilsaks aktiks. Pealegi ei saa ma lüüa venelast, sest sellest tuleks niikuinii üks ilge jama…” 

“Ära löö venelast, parem räägi temaga!” – kasutasin ma kunagi kuuldud lastekaitse kampaania loosungit. Marki ebafotogeeniline nägu elavnes, ta vaatas kiire pilguga ringi, vajus kogu oma pensionieeliku lõtvunud kehaga minu õlale ja hakkas jälle kiirustamisest puterdades sosistama mulle kõrva:

“Tead, see Rähk on tegelikult täiesti ära pööranud tollest saatuslikust päevast saati, kui teda nüpeldas läbi üks kirjanikuhärra, kellelt Rähk tema raamatu tegelaskujusid pihta pani omapoolse kirjandusliku pilastamise eesmärgil. Rähk kõndis rahulikult mööda mingit depressiivset alevikku, et vastu võtta talle maakate poolt kaela määritud huumoripreemia ja mõned aidas laastutulel suitsutatud seakoodid ning ajada neile iba J.K. Rowlingu moraalsest allakäigust, kui too kohalik uute reeglite kohaselt Oskarit absoluutselt mittevääriv lutsukommionu kargas välja mahepõllul kasvanud kaerast, nagu tema raamatukeste põhjal vändatud filmides mittenäidatud neeger Arno vanaisa paju mahasaagimise tagajärjel tekkinud pajuvõsast. Muidu mängis küll sellist ätistunud lonkurist krõbi, kes ei saa sammugi teha ilma spatzierstockita, lürpis Rajal kohvi ja muudkui kergitas oma kitkutud kaarjat kulmu lausa kuklani välja, aga nüüd kui äkki haaras oma kepist mõlema käega kinni ja kui kukkus taguma Givit mööda päid ja jalgu! Hea veel, et see polnud biooniline jalg, muidu oleks ta mu sõbrale päris otsa peale teinud. Siis ilmus välja morni näoga Toots, kellel oli käes tegelikult ju täiesti ajakohaselt punane maakera. Toots luges hiljuti Švejki raamatust ühe hullumajas elanud tüübi teooriast, mille kohaselt on maakera sees olemas teinegi kera, välisest kerast palju suurem. Toots mõtles natuke, siis võttis Teele kingituste kirstust välja oma tehtud maakera, raputas seda kõrva juures, siis haaras pintsli, värvis maakeral kujutatud köstri kartulikuhja üle ja kirjutas kerale sõna „Isamaa“. Kui ta tahtis kirjutada sisemisele, tunduvalt suuremale maakerale sõna „Parempoolsed“, siis see tal millegipärast ei õnnestunud. Tagatipuks hakkas väline maakera muudkui kortsu tõmbuma ja Toots, kartes Teele õigustatud pahameelt, tormas aiaäärsele tänavale ja kukkus külameeste ees hooplema: vaadake, mul on ju tegelikult kaks kera, mitte üks, nagu raamatus kirjas. Kas te siis ei märka?! Vaadake lähemalt! Tagatipuks jooksid kohale ka sealsed külaparmud ning pistsid röökima. Üks veider känguru nahas tüüp, gusli kaenlas, karjus tugeva välismaa aktsendiga: ma pole imelik, mu suhted Tiuguga on uus normaalsus ja abivalmidus! Ka Lible tahtis esialgu Rähule pudeliga laratada jaurates, et ta pole mingi punase paaviani persega proletaarlane, et teda tuleks kaabuga Tõnissoni eest kaitsta. Ekslikult pidades Givit oma isiklikuks vaenlaseks Ussinovskiks, tahtis Lible teda tagatipuks veel ka ära kägistada. “Jah, ma olen lätlase tehtud, aga see ei tähenda, et pean elu lõpuni Lätis viina järel käima!” – karjus Lible. Kui talle öeldi, et see pole mitte Ussinovski, vaid Givi Rähk, vastas Lible, et mis vahet seal on, kas Arvīds Pelše või Vilis Lācis ehk kas sind tehakse tümaks sirbi või hoopis vasaraga. Ka ärritunud köster üritas Rähul kratist kinni haarata, süüdistades teda selles, et too kakas kevadel tema tärkava Tootsi peenra peale. Givi pidi sõjaka köstri eest tänavapingi alla pagema ja ainult urises sealt märatseva matsirahva peale. Kõik lõppenukski sellega ja oleks jälle rahu majas, kuid siis ilmus mummulises seelikus kubemeta kellamehe saatel Klodvigi lillelise kubemekaitsega Maali, kes hakkas karjuma, et oma esimese lapse sigitab ta apteekriga, ka teise lapse soetab apteekriga, ja kolmandagi lapse eostab apteekriga, kui just Kiir ei tule Musta mere äärest tagasi mooramehena ja ei võta neid Juuliga ise ette. Kuid siis tema, Maali, niikuinii tõmbab siit nahh.., jättes kõik kolm tahmases ahjus aelenud apteekriga tehtud last valla kasvatada. 

See oli isegi Givi jaoks liig mis liig, sest ta ronis pingi alt välja ja kukkus ise märatsema, karjudes kõigile igasuguseid kolme tähega sõnu: EPL! BLM! LSD! SDE! ФСБ! ВДВ! Ja jahmunud külameeste palvetele, et härra Rähk, tulge nüüd ometi mõistusele ja ärge nõnda ropendage meie laste juuresolekul, kes lähevad just lasteaeda, kus toimub haridusministeeriumi Gailis Pepsi nim. vabariikliku taidlejate konkurssi võitja, tšastuškasoprani Nokurita Kreenholmi kontsert, käratas Givi vastuseks: esiteks pole ma teile mitte mingi härra, sest härradega klaarisime me arveid veel 1940. aastal, vaid sõber, seltsimees ja vend! Teiseks pole ma teile, mudasegusele killustikule, mitte mingi rähk, vaid vankumatu kalju! “Ainult mitte eesti nimi, ainult mitte eesti nimi, ainult mitte Kalju!” – hakkas nüüd meeleheitlikult kätega vehkima kohalik matusekorraldaja Yanar Toomgorov, – “Eesti keel koos eesti nimede ja nende omanikega sureb varsti välja, kuhu ma siis teid kõiki sängitama hakkan?!” Kõik kohkusid, ja vaid keset küla seisnud eesti jonni täis Kolumbus Krisostomuse kuju oli mehe eest väljas ja tegi oma malmist suu lahti, üritades ümiseda “ja seisa kaljuna, me kodumaa”, kuid kohe kostis kummide vilin ja rahvahulka ramminud ning seejärel ratastel kükke tegema hakanud kaubikust vuras välja linnast musta otsa asjus saabunud neošeffide gäng. Üks neist hüpitas korvpalli, teine räppis “nüüd näita – mats – kus on su afropats”, kolmas aga viskas Kolumbusele liaanist silmuse kaela ja lubas kohalikule traktoristile pudelkõrvitsatäie palmiviina. Oli saagikoristuse aeg ja veel kaua kostus Vooremaa kuldsete põldude kohal Ernesaksa-Semperi-Makumba “nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö! Iraak, Zimbabve, Eritrea, Togo – kes seal ei töötand, see Eestis joob ja sööb!”

Juuretis pühkis oma kõrgelt laubalt briljantse higi ja jätkas kaeblikult: “Need kohalikud õllekõhud on ikka täielikud ajukääbikud ja arvavad, et nende sealne mõisaproua ei olegi naine, vaid ilma kaheaastase katseajata altpoolt parajamaks ja ka sellevõrra kergemaks lõigatud mees nimega Kalju Light. Pääsesime sealt hullumajast ise küll terve naha ja kõige muuga, vaid mõned kirikumõisa poole loivanud juhuslikud möödujad said ühelt habemega šefilt nuga, tänutäheks kniksides ja lauldes halleluujat, kuid tüüp osutus hoopis Pugatšova suureks fänniks, sest muudkui karjus „Alla!“ ja „Alla!“ Aga tollest ajast peale on veerevaid külameeste päid ja seelikus kellameest omaenda silmaga näinud sõber Rähk juba hoopis teine inimene. Hiljuti viskas mind minu enda Valgetähe ordeniga, karjudes, et ma olen rassist. Ja seda ütleb mees, kellega koos me kunagi kommenteerisime raadios Eurovisiooni ja tegime igasugust pulli, pilkasime seal neegreid, juute ja pedesid! Kuni Rähk nägi laulmas Conchita Wursti. Tollest ajast saadik läheneb ta mulle sageli kikivarvul tagant, paneb oma väiksed imesiledad peod mu silmade ette, nohiseb veidi ja siis ütleb nõnda unistavalt, et kuule, beebinägu, kasvata palun endale ette ilus siidine habe! Siis keeran ma sul kaela kahekorra, nii et lõug jääb ülespoole, ja oledki jälle nooruke pikajuukseline hipi, kellele ei lähe ka raugana pardlit vaja. Nurrub teine kuklas, ja mul on selline eriline tunne, nagu sipelgad jookseksid mööda mu selga ja libiseksid oma pisikeste jalakestega muudkui allapoole…”

Nii pajatas hea Mark Juuretis, najatudes kuuma laubaga vastu voonakeste hakklihast tühjaks vinnatud külmleti klaasi. Selgus, et tema sõbral ja võitluskaaslasel Givil on Tootsi maakera kombel veel teinegi Givi sees, kes on ka kirjanik, aga pikem ja jämedam. Ja selle sisemise Givi kunstnikunimi on Ivar Belkin. Välise väiksema Givi Rähina on Marki sõber ülemaailmse vendluse ja sallivuse maaletooja, aga sisemise suurema Ivar Belkinina nii võõraviha täis, et iga teine sõna tema suus on “tibla”.

“Kuradi Belka niisugune, saadaks ta Kuu peale Strelkale ja Ameerika lipu alla ajanud kuukulgurile seltsiks, aga tal jääks ju siia Maarjamaale suur hättajäänud Belkinite suguvõsa. Seitseteist kevadist hetke noolisid ja pesid nad puna- ja rahatähti, varusid usinalt sihvkaseemneid, pähkleid, pelmeene ja käbisid, mis kõik hakkab nüüd otsa saama, nii et mine või tolle euromuti kombel poodi tasuta hakklihale,” ohkas Mark.

“Ma nüüd lähen,” ütles ta nukralt, vaadates ettevaatlikult ringi. “Ära mulle kohe järgne, Ivan. Kus su vanemate mõistus oli, kui nad sulle selle nime panid… Kui meid nähakse koos, on mul edaspidi häbi poodigi minna ja olen sunnitud kasutama Poldi ja Colti teenuseid. See on päris õudne, kui mõni selline hilisõhtul su uksele koputab, sa teed lahti ja kedagi ei näe, ainult pimeduses valendavad pitsad ja pirukad. Õnneks on mul kodus üks Kreisiraadio rekvisiidilaost pihta pandud peavari. Ja see ei ole kaabu, see on midagi palju tõhusamat: paned pähe ja pitsa on sulle tasuta. Käratad „hende hoch!“ ja näed pilkases pimeduses veel ka paari valget peopesa…” Juuretise hääl oli sel hetkel malbe, pilk muutus unistavaks, kõrisõlm liikus üles-alla, nagu õngekork pangassiusetiigis, ja kõhust oli kuulda orientaalset korinat. Kuid siis ta äkki elavnes ja tema väikestesse kavalatesse silmakestesse naases tuttavlik poisilik naeruhelk. „Viimast nalja tead?“, küsis ta vallatult. „Mis saab, kui panna kokku Freddie Mercury, Erich Krieger ja kaabu? Ära üritagi, see pole päevapoliitikaga üldse seotud. Pane nüüd tööle oma piiratud konservatiivne fantaasia ja oma pikad Azovkabeli juhtmed. No mõtle, mõtle: Freddie Krieger? Erich Mercury? Nojah, aga kelle pähe jääb kaabu?“   

Ta pööras mulle mingi kivipuruga paneeritud selja, läks puusasid hööritades mööda meid juba põrnitsema hakanud turvamehest, maksis kassas solvunult istunud Svetale kinni kuke kujutisega kiirnuudlid ja voonakesega ehitud paberirullid ning läinud ta oligi. 

Ja silmapilkselt hämaramaks muutunud müügisaali naasesid hiilides Freddy Kruegeri mustad varjud.