President Kersti Kaljulaid Saksamaal. Foto: Scanpix

Kuskil on Eesti arengute kavandamine jäänud tõkke taha – strateegiat ei ole arengudokumentide hulgaski, kirjutab meditsiinidoktor Jaak Uibu.

Küllap ollakse kursis, et juba kaks aastat tehakse Eesti pikaajalist arengustrateegiat „Eesti 2035“. Et sellega ollakse lõpusirgel, seda kinnitab Riigikantselei portaal: “Riigikantselei ootab kõigi eestimaalaste tagasisidet riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ eelnõu kohta, et anda sellele enne valitsusele ja riigikogule esitamist viimane lihv.”

Peaminister Jüri Ratas kirjutab, et “arengustrateegia „Eesti 2035“ on sündinud pea 17 000 inimese koosloomes, sealhulgas teadlased ja vabaühendused, poliitikud ja ametkond ning teised ärksad inimesed.” 

Julgemata sõnakestki halba ütelda selle strateegia kohta, millega on töötanud kahe jalaväediviisi jagu ametnikke ja mitteametnikke, tekkis ikka üks kahtlus. Pöördusin sellega otse presidendi poole. Kiri on järgmine:

Austatud EV President Kersti Kaljulaid!

Palusin Justiitsministeeriumilt selgitust, kuhu paigutub justiitsministri poolt kooskõlastatud Eesti pikaajaline arengustrateegia “Eesti 2035” arengudokumentide hierarhias, mida sätestab riigieelarve seadus § 19(1) Strateegilised arengudokumendid on poliitika põhialused, valdkonna arengukava ja programm“.

Kahjuks ma Justiitsministeeriumi seisukohta ei saanud, seepärast pöördun Teie poole, kellelt Riigikantselei nagunii vajab arvamust selle strateegia kohta. Pikaajalise strateegia „Eesti 2035“ puhul on tegemist riiklikult üliolulise dokumendiga, mis juriidiliselt ja sisuliselt peaks olema korrektne. On ju ilmselge, et igal arengudokumendil on oma nõuded ja erisused, millede eiramine võib riigile korvamatut kahju tuua.

Heade soovidega, Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, jaak.uibu@mail.ee 

Minu seisukoht on: kui strateegia on ainult kauniks epiteediks “Eesti 2035” ees, siis pole tal ei seaduslikku alust ega jõudu! Ta on vaid mull, kuigi temast suure suuga räägitakse.

Ometi peaks strateegia määrama käitumise tekkida võivates olukordades, näiteks pandeemiate ja nende järelkatastroofide prognoositavas olukorras. Strateegia määratleb tegevused, mis on vajalikud poliitikas kokku lepitud eesmärkide saavutamiseks. Strateegia kirjeldab, kuidas eesmärkideni jõuda olemaolevaid ressursse arvestades. 

Einstein ütles, et poliitika on palju keerulisem kui füüsika. Kuskil on Eesti arengute kavandamine jäänud tõkke taha – strateegiat ei ole arengudokumentide hulgaski! Riigikogus tehtud „näpuka“ saab parandada vaid riigikogu, mis peaks alguse saama rahanduskomisjonist. Minu ettepanek (mis ei tarvitse olla parim) on riigieelarve seaduse paragrahvis 19 sätestada järgmised arengudokumendid: poliitika põhialused, riigi strateegia, valdkonna strateegia ja/või arengukava, programm, tegevuskava.

Muidugi tuleb lahti kirjutada, milles nad omavahel eristuvad. Neid tuleks koostada üheaegselt, mitte panna kõiki ülejäänuid ootele üksteise taha. Kas ka president sama moodi arvab, seda saame teada vähemalt kuu aja pärast. Kuid viisakas inimene ei paku presidendile oma ettepanekut, sest varasemate kogemuste põhjal – kui ta võtab vaevaks vastata minu küsimusele, jääb peale ikka Presidendi oma.