Tuntud linnageograaf Joel Kotkin kirjeldab portaalis "Spiked", kuidas tänased oligarhid rahastavad inimvaenulikke progressiusu- ja kliimaalgatusi ning miks see ajaloolise paratamatusena lõpuks nende endi pead pakule viib.
Olge ettevaatlikud plutokraatidega, kes toovad kingitusi. Igaaastane Davose kirbutsirkus näitab, kuidas maailma ülirikkad on omaks võtnud progressiusu kolmainsuse roojased õpetused: usu kliimamuutuste toel saabuvasse maailmalõppu, usu süsteemsesse rassismi ja "rassiõiglusesse" ning fanaatilise sooideoloogia. Nimetatud nomenklatuur arvab, et vandudes truudust progressiusklike üritusele ostavad nad sedasi omale poliitilise "katuse" ja hoiavad eemale nende endi ettevõtetes varitsevad aktivistid. Kuid lõppude lõpuks toob see kõik kaasa nende endi otsa.
Ülirikkad on omaks võtnud progressiusu kolmainsuse roojased õpetused: usu kliimamuutuste toel saabuvasse maailmalõppu, usu süsteemsesse rassismi ja "rassiõiglusesse" ning fanaatilise sooideoloogia.
Nomenklatuuri seas hiljuti aset leidnud "Suur Ärklemine" peegeldab tippjuhtide seas pikka aega kestnud esimuste ja tulevikunägemuste muutuseid. Kapitalistide klass tõusis tööstusrevolutsiooni käigus, seda eriti Madalmaades ja Britannias, esile lihtinimeste ja isegi talupoegade seast, kes hakkasid vastu monarhia ning kiriku autokraatlikule võimule. Toona oli tegemist karmide, mitte millegi maise ees "risti ette löövate" ettevõtjatega, kelles kehastusid raske töö, kasinuse, perekonna ja kristluse väärtused.
Kuid 1950. aastatel leidis aset haldurite revolutsioon, mille tulemusel muutus tippjuhtide nomenklatuuri koosseis. Esimesena juhtis sellele pool sajandit tagasi tähelepanu sotsioloog Daniel Bell, kelle sõnul pole ärijuhid enam ühiskonnas paremaid positsioone taotlev klass ja nii ei kujuta nad endast riigivõimu loomulikke vaenlaseid. Selle asemel kehastavad need inimesed uut tüüpi individualismi, mis on lahti ühendatud perekonnast ja usust, millest omakorda on saanud keskklassi kultuuri muutnud maailmanägemus. Selle uue juhtide klassi eesmärgiks ei olnud Belli sõnul enam suurepäraste ettevõtete ehitamine, vaid omasuguste seas, ajakirjanduses ja avalikkuses tunnustuse pälvimine. Sarnaseid arenguid kirjeldab Alvin Toffler 1980. aastal ilmunud raamatus "Kolmas Laine" (The Third Wave).
Sotsiaalselt muganenud ärijuhtide vallutusretkele tegi lühikeseks ajaks lõpu 1980ndate ettevõtluse õitseng, kui Wall Street ja tehnoloogiasektor said hoo sisse Ronald Reagani riigipoolsete regulatsioonide vähendamisest. See oli rahandustegelase Mike Milkeni, Apple'i asutaja Steve Jobsi, AMD looja Jerry Sandersi ja FedExi rajaja Frederick Smithi tegevuses kuju saanud "kauboikapitalismi" aeg. Need inimesed nägid vaeva raha teenimise, mitte lihtsate inimeste kallal näägutamisega. Olukord oli niivõrd ettevõtluse sõbralik, et majandusteadlane Carl Schramm tegi maha Joseph Schumpeteri bürokraatliku kapitalismi tulemusel saabuva allakäigu ennustuse, kuna "ettevõtluse sõbralik Ameerika on uuesti sündinud".
See ajastu lõppes mürtsuga 2008. aasta rahanduskriisi ja tohutute riigipoolsete suurte pankade päästmise programmidega. Nende väljaostuprogrammide tulemusel koondus USA pangandussektor väiksema arvu institutsioonide kätte ja aastatel 2000 kuni 2020 vähenes rahandusettevõtete arv kolmandiku võrra. 2020. aastaks kontrollisid viis suuremat panka 45 protsenti Ameerika Ühendriikide kõikidest varadest, mida oli kaks kümnendit varasema ajaga võrreldes 15 protsendi võrra enam. Maailmas on olukord jõudnud maani, kus viis suurimat investeerimispanka kontrollivad tänasel päeval ligikaudu ühte kolmandikku kõigist investeerimisfondidest ja kümme suurimat [kõikide investeerimisfondide] absoluutset enamust. Euroopas on sellised oligopolid veelgi võimsamad ja kolm suurimat panka haldavad suuremas osas Euroopa riikides suuremat osa varadest.
Samasugused arengud leiavad aset tehnoloogiasektoris. Valdkonnast, mis kunagi oli rohujuuretasandi ettevõtluse pulbitsev keskpunkt, on tänu demokraatide ja vabariiklaste soovimatusele ohjata kartelle saanud sektor, mida valitsevad kvaasimonopolidest suured tehnoloogiaettevõtted. Google kontrollib üle 90-protsendi otsingumootorite turust, Microsofti käes on 74 protsenti arvuti operatsioonisüsteemidest, Amazon valdab ligi poolt Ameerika Ühendriikide e-kaubanduse ja märkimisväärset osa pilveraalinduse turust, Google ja Apple omavad kahepeale 90 protsenti nutitelefonide operatsioonisüsteemide vallast
Selline päratu turujõud teeb ettevõtete juhtidest inimesed, kes ei võta riske, ega ürita midagi uut ja paremat välja mõelda, vaid kes kinnistavad oma valitsevat positsiooni ostes kokku väiksemaid konkurente. Amazon, Meta ja Google teenivad tänaseks kaks kolmandikku ilmavõrgu reklaamituludest ja internetireklaamid moodustavad omakorda enamuse kõigist reklaamidest. Paistab et nimetatud oligopolid hakkavad kontrollima ka tärkavaid tehnoloogiaid, seda alates pilveteenustest ja veealustest fiiberoptilistest kaablitest kuni kunstteadvuseni.
Koos sellise majandusliku jõu koondumisega näeme me seisukohtade ühtlustumist ja kontrolli suurenemist suhtluslahenduste valdkonnas. Ettevõtted, nagu Google, Meta, Amazon, Microsoft ja Apple ei kontrolli mitte ainult suurimaid platvorme, vaid on endale ostnud ka filmistuudiod, ajalehed ning ajakirjad. Kõik need väljundid, koos samade ettevõtete toodetavate kunstteadvuse mudelitega, kipuvad peegeldama tehnooligopolide maailmanägemust.
Monopolistlik võim toob paratamatult kaasa korporatsioonide üha suurema politiseerumise.
Monopolistlik võim toob paratamatult kaasa korporatsioonide üha suurema politiseerumise. Nende jaoks ei ole enam kõige suuremaks mureks teistest ettevõtjatest konkurendid. Oligarhia on hoopis võtnud eesmärgiks progressiusu ürituse, millest kõige silmapaistvamad on ESG (kliimarevolutsioon, sotsiaalne õiglus ja ettevõtete progressiusupõhine haldamine/juhtimine; Environmental, Social and Governance – ESG) eesmärgid, mis omakorda seavad kasumi asemel esikohale progressiusu. Mõttekodalane Michael Lind juhib tähelepanu, et sarnaselt vana aja feodalismiga moodustavad nimetatud oligarhlikud ettevõtted Ameerika uue korporatiivse türannia.
Loomulikult ei ole selles midagi uut, et ärimagnaadid tahavad kontrollida teabevooge, kuid senises ajaloos on nad väga harva vandunud sellist ustavust laiatarbe ideoloogiale.
Loomulikult ei ole selles midagi uut, et ärimagnaadid tahavad kontrollida teabevooge, kuid senises ajaloos on nad väga harva vandunud sellist ustavust laiatarbe ideoloogiale. Täna, kui arvata välja Rupert Murdochi uudisteimpeerium, mida nagunii tabab paratamatu loojang, siis kõik juhtivad oligarhid kalduvad Demokraatliku Partei poole. Mis on irooniline, sest tegemist on parteiga, mis kunagi suurettevõtteid väga ei armastanud. Tehnoloogiaettevõtted mängisid olulist rolli Joe Bideni 2020. aasta presidendivalimiste võitmise juures ja tänu nende antud suurele rahale läks demokraatidel 2022. aasta vahevalimiste ajal märkimisväärselt hästi. Kuigi oligarhid ise väidavad, et nende antud raha on mõeldud erapooletute algatuste toetuseks, näitab annetuste lähemalt vaatamine siiski, et neid jagatakse väga erapoolikult ja eelkõige demokraatide huvides. 2020. aasta presidendivalimiste käigus olid kaheksa suurimat demokraatide annetajat tehnoloogiaettevõtted.
Uus korporatiivne hierarhia on hulga noorem kui konservatiivide rahastajad Charles Koch, Rupert Murdoch, Oracle'i asutaja Larry Ellison või Irvine'i nõukogu esimees Donald Bren, kes kõik on seitsme- kaheksakümnendates aastates. Võrreldes viidatud vananeva konservatiivide nomenklatuuriga, kulutavad nooremad "valgustatud" uued rikkad poliitikutele nendega võrreldes palju rohkem raha, mida on viimaste aastate jooksul olnud ligi kaks korda rohkem.
Oligarhliku kontrolli saavutamise peamine vahend on vabaühenduste toetamine.
Siiski, oligarhliku kontrolli saavutamise peamine vahend ei ole valimiskampaaniate rahastamine. Suurema mõjuvõimu tagab vabaühenduste toetamine, mis teevad isetu näo isegi juhul kui ajavad puhtalt oma rahastajate asja. Võrreldes 1980. aastatega on Ameerika Ühendriikide vabaühenduste varade maht kasvanud kaksteist korda. 2016. aastal oli vabaühenduste käive 2,62 triljonit dollarit, mis moodustas USA majandustest 5,7 protsenti.
Koos heategevuse mahu suurenemisega on muutunud ka selle iseloom. Kuigi rikkad on üritanud mäletamatutest aegadest saadik näidata, kuidas nad hoi pollode eest hoolitsevad – ehitades neile katedraale, raamatukogusid, kunstiasutusi ja supikööke – siis viimastel aastatel rahastavad nad üha suuremas mahus progressiusu- ja muidu äärmusvasakpoolseid poliitikaid, millest kirjutas Heather Mac Donald juba 1996. aastal. Tehnoloogiaoligarhide klassi tekkimine on selliseid arenguid ainult kiirendanud. Erinevalt oma 20. sajandi alguses tegutsenud eelkäijatest on tänased röövparunid – kui mõned märkimisväärsed erandid välja arvata, nagu näiteks PayPali kaasasutaja Peter Thiel – kindlameelselt pahempoolsed. Seda näitab nende tohutus mahus toimuv Mustad Elud on Tähtsad (BLM) liikumise ja teiste sarnaste äärmuslaste rahastamine.
Suure raha ja äärmuspahempoolsuse abielul on ilmselt käia veel pikk tee. Koos uue oligarhia ülikute endiga on märkimisväärselt mõjukad ka nende endised naised ja järglased. Jeff Bezose endise naise MacKenzie Scotti vara maht oli 2019. aastal hinnanguliselt 60 miljardit dollarit ja ta on peale seda annetanud progressiusklikele vabaühendustele 14 miljardit dollarit. Microsofti asutaja endise abikaasa Melinda Gatesi varaks arvatakse olevat 6,4 miljardit dollarit ja ta toetab pahempoolseid organisatsioone, nagu näiteks Clintonite Sihtasutust. Tehnoloogia- ja rahandusvaldkonna oligarhide pärijad, nagu seda on näiteks Qualcommi asutaja lapsed, võivad olla veelgi suuremad äärmuslased. New York Times kirjutab, kuidas "need rikkad lapsed tahavad hävitada kapitalismi" ja rahastavad vabaühendusi, mille eesmärgiks on "hakata süsteemile vastu". Kuna need inimesed on sündinud oligarhide klassi ja ei pea tippu jõudmiseks millegi nimel pingutama, oma usaldusfondide tõttu ei pea nad muretsema, kas nende tegevus ka nende ettevõtete klientidele meeldib ja nad võivad omale lubada isegi oma äride, tänu millele nende vanemad rikkaks said, tegevuse kahjustamist.
Mitte kuskil mujal ei tule rikaste pahempoolsete võim paremini esile kui nende elajalike kliimapoliitikate toetamises.
Mitte kuskil mujal ei tule rikaste pahempoolsete võim paremini esile kui nende elajalike kliimapoliitikate toetamises. Mida osutab näiteks nende soov keelata kodudes ära maagaasiga töötavad pliidid. Ted Turneri, Michael Bloombergi ja Richard Bransoni sarnased tehnoloogiamogulid annavad regulaarselt raha keskkonnaühendustele, nagu näiteks Sierra Club ja seda tihti mahus, mis ületavad sadat miljonit dollarit. 2020. aastal jagas Jeff Bezos, suuremas osas keskkonnaorganisatsioonidele, laiali kümme miljardit dollarit. Standard Oili pärijate Rockefellerite tänane põlvkond tahab karistada ettevõtteid, kes ajavad sama äri, tänu millele nemad rikkaks said. Samal ajal annavad nad raha Associated Pressi and National Public Radio (NPR) "kliimareporteritele".
Rohelised vabaühendused moodustavad "energiatööstuse vastase tööstuse"-
Korporatiivne meedia ja Bill McCribbeni sugused aktivistid hirmutavad inimesi konservatiivsete mõttekodade ja kohutavate "Kochi huvidega", sest need aitavad väidetavalt kaasa "planeedi hävitamisele". Suur kliimaraha läheb siiski rohelistele. Energiasektori kommentaatori Robert Bryce'i sõnul moodustavad rohelised vabaühendused ise "energiatööstuse vastase tööstuse" ja 2021. aastal ajasid need kokku neli korda rohkem raha kui tuumaenergeetikat või fossiilkütuste kasutamist pooldavad ühingud.
Tehnooligarhid ja Wall-Streetlased näevad ennast progressiusulise meediategelase David Callaghani sõnul "healoomulise plutokraatiana". Nad on väidetavalt ettevõtjate vastu, kes on saanud rikkaks tänu maavarade kaevandamisele, tootmisele ja asjade tarbimisele. Kuid lõpuks võib neid oodata ees sama saatus, mis tabas revolutsiooni näol Prantsusmaa aristokraate ja seda tänu tõigale, et nad rahastavad inimesi, kes ähvardavad "nende endi õigust olemas olla". Prantsusmaal revolutsiooni käigus toimunud aadelkonna harvendamist on ilusti kirjeldanud Alexis de Tocqueville.
Täna kuulutab oligarhide kadu ette nende Demokraatliku Partei toetamine. Demokraatide seas pooldab rohkem inimesi sotsialismi kui kapitalismi ja see on noorte seas valitsev ühiskondlik suundumus. Pole eriti usutav, et viidatud noored kliimasõdalased taluvad väga kaua Michael Bloombergi, John Kerry, Bill Gatesi and Mark Zuckerbergi suguseid ülirikkaid "kliimasõpru", kelle eralennukid paiskavad atmosfääri tohutus koguses heitgaase, mida on võrreldes tavalise ameeriklase heitekogusega aastas ligi viissada korda enam.
Oligarhid võivad viimaks avastada, et keskkonnaaktivistidest pahempoolsetel pole neid rahastavate korporatsioonide juhtide vastu eriti sooje tundeid. Punaroheline (sotsialistid+rohelised) seltskond nõustub üldjuhul tänase keskkonnaliikumise ühe ideoloogi Barry Commoneri arvamusega, et "kapitalism on kõige suurem Maa vaenlane". Bernie Sanders arvab, et miljardäride olemasolu näitab poliitilise korra läbikukkumist. Sama vaadet toetab ka USA "rohepöörde" (Green New Deal) arhitekt Alexandria Ocasio-Cortez.
Oligarhide jaoks võib olla BLMi elik kriitilise rassiteooria prohvetite, nagu seda on Ibram X Kendi, kummardamine olla märksa kasutoovam lähenemine. Osutatud rassistidest aktivistid on samamoodi kapitalismi vastu ja peavad seda rassistliku kurjuse põhjustajaks. Kuid kõigest hoolimata rahastavad oligarhid jätkuvalt ärklevaid algatusi, nagu seda on rassi-, korrakaitse-, hariduse– ja sooteemad, millega soovitakse asendada saavutused ning konkurents õigluse agendaga ja "valgustatud" autoritaarse riigikorraga.
Laisklev kodanlane, kes toetab hävitavaid ideoloogiaid, on olnud kogu uuema ajaloo üks mõjukamatest suunajatest.
Laisklev kodanlane, kes toetab hävitavaid ideoloogiaid, on olnud kogu uuema ajaloo üks mõjukamatest suunajatest. Joseph Schumpeter ennustas selliste kohta, et need toovad kaasa kapitalistliku korra kukutamise. 20. sajandil on selle näiteks Briti ülemklassi soojad tunded kommunismi vastu ja kuidas aidati isegi kaasa Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu, mis oli Ühendkuningriigi ja kapitalistliku lääne kõige suurem vaenlane, eesmärkide saavutamisele. Stalinism ei pruugi täna olla enam moes, kuid seestunud fanatism on seda jätkuvalt. Nagu kirjutab Spikedi kommentaator Brendan O'Neill, kummardab tänane roheline nomenklatuur punase autoritaarsuse asemel "inivihkajalikku õudust külvavat kliimakultuuri", mis võtab kõigilt ülejäänud ühiskonnaklassidelt ja tulevaselt põlvelt ära igasuguse lootuse.
Viimaks saab neistsamadest jõududest, mida oligarhid täna rahastavad, nende endi hukatus. Elon Musk, OpenAI tegevjuht Sam Altman ja riskikapitalist Marc Andreessen võivad kodanikupalga kohta arvata, et see on "21. sajandi sotsiaalne vaktsiin". Kuid hetkest kui välja pakutakse sotsiaalhoolekande riigi laiendamise idee, siis teatud osa vasakpoolsetest ei näe enam põhjust, miks ülirikkad peaks rahule jätma. Suur hulk inimesi loodab käitada töötamisevaba maailma tehnoloogiliste saavutuste ja oligarhide ebaõiglaselt teenitud varanduste arvelt. Selline pahempoolne düstoopia ei kuuluta masside jaoks ette mitte midagi head, kuid ogarate miljardäride, kes selliseid arenguid toetavad, puhul on sellel juures teatud ajaloolise õigluse lõhn.
Tõlkis Karol Kallas