Kui Krakovi peapiiskop astus selgelt oma maa, rahva ning loomuliku perekonna kaitseks välja, siis põhjamaade protestantlikud kirikud on alistunud ajastu uutele dogmadele. Kõikidel hea tahtega inimestel, aga eelkõige kristlastel ning nende juhtidel, lasub vastutus seista avalikult igipõliste tõdede kaitsel, tuletab meelde Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.  

Hiljuti esines Krakovi peapiiskop Marek Jędraszewski lisaks Poolale ka laias maailmas laineid löönud avaldusega, milles ta võrdles peale Teist Maailmasõda Poolat kägistanud nõukogude ideoloogiat parasjagu leviva sooideoloogia ja LGBT-liikumise pealetungiga. 

Peapiiskopi hinnangul on LGBT- ja sooideoloogia võrreldavad punase katkuga. „Punane katk ei kägista enam meie maad. See aga ei tähenda, et uus, sarnane mõtteviis ei pürgiks võtma võimu meie endi hingedes, südametes ja meeltes. See pole punane, vaid vikerkaarevärviline,“ tõdes peapiiskop Jędraszewski Krakowi Püha Maria basiilikas fašismivastase ülestõusu 75. aastapäeva puhul peetud missa jutluses. 

Seda, mis vallandus, võis loomulikult juba ammu ette arvata. Poola liberaalsete ringkondade ja homoorganisatsioonide suust kõlas hukkamõistukoor, millele sekundeerisid nende Lääne-Euroopa ametivennad. 

Hoolimata liberaalide hukkamõistust pole peapiiskop Jędraszewski avalduses midagi imelikku. Kõik asjaosalised peaksid teadma kiriku õpetust, et homoseksuaalsed suhted on surmapatt ning seda ühiskonnas edendavatele ja normaliseerivatele liikumistele on igal kristlasel, eriti aga kiriku juhtkonnal, kohustus vastu astuda. Skandaalne on pigem see, et me ei kuule katoliku kiriku juhtidelt sagedamini sarnaseid avaldusi, mis kaitseksid orgaaniliselt välja kujunenud perekonnakultuuri ja selle tuumas elavaid moraalseid tõdesid pahemliberaalse internatsionaali rünnakute eest. 

Sootuks hullem pilt avaneb aga põhjamaade luterlikes kirikutes, mis on pea täielikult kapituleerunud uue pahemliberaalse preesterkonna ja selle keskse dogma – totaalse seksuaalse revolutsiooni – ees. Tänaseks on Helsingi endine piiskop Irja Askola jaganud 16-aastasele poisile “aasta homo” auhinna ning Soome luterlikust kirikust on saanud pealinnas toimuva homoparaadi ametlik partner. Naispastoriga lesbisuhtes elav Stockholmi luterlik episkopess Eva Brunne teatas aga juba aastal 2011, et samast soost isikute laulatamisest keeldujatel pole tema piiskopkonnas vaimulikuametisse asja.

Lühidalt iseloomustab luterlike kirikute sellist käitumist kristlikus traditsioonis üks väga karm sõna – apostaasia ehk tahtlik lahtiütlemine kristlikust õpetusest. Usust taganemine. 

Eestis on kohalik EELK sellistest arengutest end esialgu veel säästnud, kuid olgem ausad: kõik tendentsid, mis Soome luterliku kiriku on praegusesse olukorda välja viinud, on ka EELKs ühel või teisel arenguastmel olemas. 

Mäletame ju hästi, kuidas ETV vestlussaates “Suud puhtaks” esinenud Harju-Risti kirikuõpetaja Annika Laats asus kaks aastat tagasi avalikult kooseluseaduse pooldajate leeri, looritades kiriku õpetuse vastased seisukohad emotsionaalse “armastuse” retoorikasse. 

“Kui ma mõtlesin sellele, milliseid inimesi on Jeesus kõrvale tõrjunud – sest minu jaoks on Jumal saanud inimeseks Jeesuseks –, siis ta on tauninud ainult neid, kes peavad ennast teistest paremaks, normaalseks ja õigeks. Ja neile, kes on teistsugused ja ühiskonna poolt kehvaks peetud, on ta sirutanud käe,” tõdes Laats saates “Suud puhtaks”. Kooseluseaduse kriitikuid nimetas Laats aga halastamatuteks. Laatsi juttu kuulates jäi mulje, et ainsad, keda Jeesus on peale variseride veel tauninud ja noominud, on Eesti kooseluseaduse vastased anno Domini 2017.

Mäletame ka seda, kuidas Laatsi väljaütlemisele järgnes liberaalse nomenklatuuri maruline aplaus ning teineteist grotesksuses ületavate auhindade sadu. Mõned päevad peale Laatsi teleesinemist oleks vasakpoolne kommentaator Ahto Lobjakas ordineerinud Laatsi kasvõi EELK peapiiskopiks. “Mida kiiremini kirikuõpetaja Laats või keegi temasugune saab peapiiskopiks, seda parem kõigile meile, arvestades EELK ühiskondlik-poliitilist tähtsust ja ambitsioone,” kirjutas Lobjakas.

Lisaks liberaalide üleüldisele kiidukoorile, sadas auhindu Laatsile muu hulgas Eesti Keele Instituudilt, Sorose fondilt ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidult. Ei saa mainimata jätta ka intrigeerivat fakti, et kirikuõpetaja Laats krooniti avalikus ruumis perverssete kummikampaaniatega hiilanud Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt aasta 2017 seksuaaltervise edendajaks – milliste konkreetsete saavutuste eest täpsemalt, jääb juba “seksuaaltervise” eest hoolitseva asutuse ja preemia laureaadi enda südametunnistusele. 

Kuigi toona leidis Eesti luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma endas jõudu seismaks avalikult kristliku õpetuse kaitsel, näib praeguseid tendentse vaadates olevat vaid aja küsimus, millal kristlikust usust loobunud põhjamaiste sõsarorganisatsioonidega aktiivselt suhtlevad luterlikud ringkonnad ka Eestis oma viimased konservatiivsuse riismed üle parda viskavad. Annika Laats ja tema mõttekaaslased kujutavad endast vaid jäämäe veepealse osa kõige nähtavamat tippu. Tahet selliste tendentside teostumisele vastu seista paraku ei paista.

Selleks, et mitte alistuda ajastu valeliku vaimu ja tema preesterkonna nõudmistele, peavad kristlased võtma avalikult ja täie tõsidusega enda kanda Kristuse õpetuse ja sellega paratamatut kaasneva risti. Teatavasti ei kuulutanud Kristus mitte üksnes õndsaks neid, keda maailm ja selle vaim vihkavad ja taga kiusavad, vaid ka kadu neile, kes maailma ees soovivad säilitada head nägu: “Häda teile, kui kõik inimesed räägivad teist hästi, sest nõndasamuti tegid ju nende vanemad valeprohvetitele.” (Lk 6:26) 

Kõikidel hea tahtega inimestel, aga eelkõige Eesti kristlastel ning nende juhtidel, konfessioonist ja usutunnistusest hoolimata, lasub vastutus seista avalikult igipõliste tõdede kaitsel. Kindlasti toob see kaasa ebamugavusi ja raskusi, võimalik et ka kannatusi, aga see ei tohiks ühelegi kristlasele tulla üllatusena. Sellest veendumusest kantuna jätkab ka Objektiiv oma uut hooaega, andes oma tagasihoidliku panuse vasturevolutsiooni hääle kõlamapanemisse Eesti meediaväljal. 

Teretulemast tagasi jälgima Objektiivi portaali, head lugejad!

Päisepildil Soome peaminister Antti Rinne ja endine Helsingi peapiiskop Irja Askola Helsingi homoparaadil aastal 2019. Foto: Scanpix

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!