Raske on austada miljonäridest ärimehi, kes hakkavad esimeste raskuste saabudes kohe koondama neid samu inimesi, kelle tubli ja pühendunud töö tulemusel on nad aastaid miljoneid eurosid kasumit teeninud, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Üks väga oluline küsimus, mis praeguses kriisiolukorras aktualiseerub, seondub sellega, kui hoolivad on tegelikult ettevõtete omanikud.
Raske on austada miljonäridest ärimehi, kes hakkavad esimeste raskuste saabudes kohe koondama neid samu inimesi, kelle tubli ja pühendunud töö tulemusel on nad aastaid miljoneid või koguni kümneid miljoneid eurosid kasumit teeninud.
Kriisiajal tuleb inimeste tõeline pale esile ja lähikuud saavad selles osas ka ärimeeste kohta näitama nii mõndagi.
Lugupidamine sedasi käituvate inimeste vastu saab tõsiselt kannatada. Seda enam, kui räägime inimestest, kelle isiklikku elukvaliteeti ei muudaks kriisi üleelamiseks mõne miljoni euro ohverdamine absoluutselt.
Niisugusel juhul osutuvad kõik varasemad hoolivusest nõretavad jutud, nagu oleks ettevõte olnud neile nagu pere, lihtlabaseks valeks. Sest perekonnas on niisugune käitumine mõeldamatu.
Kui ärimehed päriselt oma ettevõtetes nende heaks töötavatest inimestest hoolivad ja kui nende inimeste abil on õnnestunud aastate jooksul miljoneid eurosid kasumit teenida, siis on sobilik hetk oma hoolivust tõestada, kulutades kriisiajal mingigi osa neist miljonitest, et mitte oma inimesi kohe piltlikult öeldes keset ööd uksest välja vihma kätte visata.
Nüüd on aeg meenutada oma varasemaid ilusaid jutte sellest, et töötajates tuleb näha inimesi, mitte lihtsalt asendatavat majanduslikku ressurssi.
Meeles tasub pidada ka seda, et ettevõtjaid ustavalt teeninud töötajatel on abikaasad, lapsed ja vanemad, kes neist sõltuvad. Kriisiajal tuleb inimeste tõeline pale esile ja lähikuud saavad selles osas ka ärimeeste kohta näitama nii mõndagi.