Rail Balticu vastu olevad argumendid on püsivad ja põhimõttelist laadi, mis ei kao mitte kuhugi ka poliitiliste kompromisside ja valitsusvastutuse tingimustes. Praeguses olukorras on hädavajalik koondada terve mõistuse vastupanu Rail Balticu projektile ning suunata see õigele rajale. Valitsusvastutust kandvale EKREle on see väga tõsine väljakutse, aga kahtlemata ka kohustus, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Millegi pärast on Eesti poliitikas juba teist valitsust järjest aset leidnud üks imeline vormimuutus, millel on ühine nimetaja: Rail Baltic. 

Kui opositsioonis olles võtabki mõni erakond tohutuid investeeringuid nõudva hiigelprojekti suunal avalikult kriitilise hoiaku, siis valitsusse saades kaob kriitika nagu võluvitsa väel sootuks või tõmmatakse retoorilist tulevärki Rail Balticu suunal kõvasti tagasi. 

Esimene juhtum leidis aset siis, kui Rail Balticu vastastest poliitikutest Jüri Ratasest ja Kadri Simsonist said uues valitsuses mõne nädalaga Rail Balticu pooldajad. 

Teine juhtum näib aga parasjagu aset leidvat meie silme all, kus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valitsusse saamisega on opositsiooni kaevikust Rail Balticu pihta jõuliselt tuld andnud erakonna kuuliprits vakka jäänud. 

Koalitsioonikõnelustel kuulsime vaid korraks EKRE ettepanekut, et Rail Baltic tuleks ehitada juba kasutusel olnud Tallinn-Pärnu raudteekoridori. See ettepanek on senistest ehk kõige puudulikum, kuna kiirraudtee rajamine lammutaks laiali Tallinn–Rapla–Lelle–liini väiksemate peatuste teenindamise, kus igapäevaselt toimub Eesti mõistes vägagi vilgas liiklus. 

Rail Balticu praeguse projekti vastase iseseisva teavitustöö tšempioni Priit Humala jälgedes on ka EKRE poolt kõlanud eelnevatel aastatel Rail Balticu suunal põhimõttelist kriitikat. Juhtimisteaduste dotsent ja EKRE liige Endel Oja on samuti selgelt, järjepidevalt ja tabavalt näidanud, kuidas kogu projekt sellisena üles ehitatuna on majanduslikult kahjulik ning selle toetuseks toodud argumendid seisavad parimal juhul savijalgadel, halvimal juhul on tasuvusuuringutes tahtlikult võltsitud ja valetatud.

Oja hinnangul pole tänaseni keegi ümber lükanud Eesti spetsialistide Priit Humala, Karli Lamboti, Illimar Pauli ja Raul Vibo 2018. aasta jaanuaris avaldatud raportis uue raudtee tasuvusanalüüsis leitud nelja miljardi euro suurust viga. Selle tõttu ei vasta projekt ka Euroopa Liidu kaasrahastamise tingimustele. "Enamgi veel, majandusministeerium ja Rail Baltic Estonia OÜ on järjekindlat eiranud kõiki ettepanekuid tellida tasuvusanalüüsi sõltumatu audit. Miks," küsib Oja.

Oja selgele visioonile on korduvalt sekundeerinud tänane rahandusminister Martin Helme. "Esimene müüt on see, et asi on paika pandud. Tegelikult nii ei ole. Teine müüt on see, et me saame kiire ühenduse Euroopaga. Ka see ei vasta tõele. Olemasoleva projekti kohaselt on kiirused 170–180 km/h, ent kesketläbi siiski natukene üle 100 km/h. Kolmas müüt on see, et ta läheb Euroopani välja. Ta ei lähe Euroopani välja, vaid lõpeb ära Poola-Leedu piiril. Siis tuleb suur Poola vahele, ja Poola pole üldse öelnud, mida ta kavatseb teha," loetles Martin Helme Objektiivi raadios vähem kui kolm aastat tagasi Rail Balticu müügivalesid.

Rail Balticu põhimõtteline kriitika on jõudnud ka ülikooli. Eile vahendas Objektiiv Tallinna Tehnikakõrgkooli Logistikainstituudis kaitstud diplomitöö "Rail Balticu kaubamahtude analüüs" autori Henry Oro mõtteid. Muuhulgas tunnistab Oro oma töös, et rajatav Rail Baltic "[…] ei saa objektiivsetel (meie tahtest sõltumatutel) põhjustel kujuneda ühiskonnas rahuldamata nõudluse leevendajaks, kuna nõudluse puudumist põhjustavad tegurid jäävad tänasel kujul kehtima ka Rail Balticu valmides."

On selge, et Rail Balticu vastu olevad argumendid on püsivat ja põhimõttelist laadi ning need ei kao mitte kuhugi ka poliitiliste kompromisside ja valitsusvastutuse tingimustes.

Veelgi enam. Praeguses olukorras on hädavajalik koondada ka kodanikuühiskonna tasandil terve mõistuse vastupanu Rail Balticu projektile ning suunata see õigele rajale. Valitsusvastutust kandvale EKREle on see väga tõsine väljakutse, aga kahtlemata ka kohustus.  

Pildil liiprite vahetus raudteel. Foto: Scanpix