Kersti Kaljulaid. Foto: Ints Kalnins, Reuters/Scanpix

Kui ühiskonda hakatakse riigivõimu toel ideoloogiliselt ümber kasvatama ning inimeste loomulikku tunnetust vägisi maha suruma ja moonutama, siis kuidas saab rääkida vabaduse suurenemisest ja sellest, et kelleltki ei võeta midagi ära, küsib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Teisipäeval, 7. märtsil, ütles Soomes visiidil viibinud president Kersti Kaljulaid pressikonverentsil, et “[m]e oleme Eestis võtnud samasooliste paaride suhete registreerimise suuna, see suund võib aidata ühiskondadel edasi liikuda.”

Paljudel inimestel, kes neid uudises vahendatud presidendi sõnu lugesid, tekkis küsimus: kui samasooliste paaride kooselu käsitlemine perekondlike suhetena on suund, mis peab aitama ka Eesti ühiskonnal edasi liikuda, siis mis on lõppsiht, kuhu me tahame jõuda?

Kaljulaid lisas: “Ma võtan eeskuju Iirimaast, kus ühe generatsiooni jooksul jõuti sellest, et geisuhe on kriminaalne tegu, kuni vabaduseni abielluda.” Või nii. Kas Eesti “eliit” tahab meie ühiskonnas jõuda “täieliku abieluvõrdsuseni”, nagu kõlab põhjanaabrite retoorika, kuid mida kooseluseaduse läbisurujad eitasid? Siis võiks niisuguse eesmärgi ka otse välja öelda, mitte pürgida selle poole hiilivalt, ideoloogiliste ambitsioonide teenistusse rakendatud kohtute kaudu.

President Kaljulaid usub, et kui asja avatud meelega ja rahulikult vaagida, siis “saame aru, et inimestele saab anda juurde vabadusi, kui ei võta samal ajal kelleltki teiselt midagi ära.”

See on homoaktivistide ja liberaalide ammune väide – kui samasoolistele paaridele antaks õigus abielluda ja lapsi adopteerida, ei võta see teistelt midagi ära.

Paraku tuleb aga tõdeda, et niisugust juttu rääkides president kas valetab või demonstreerib oma ignorantsust, sest selline väide on lihtsalt vale – lääneriikide kogemus näitab, et homoideoloogia juurutamine toimub otseselt teiste inimeste elementaarsete õiguste eiramise ja mahasurumise hinnaga.

Asi ei piirdu ju väikese hulga inimeste “õnnelikuks tegemisega”, vaid tervet ühiskonda sunnitakse tunnustama homoliikumise ideoloogilisi dogmasid. Mingit avatud arutelu ja rahulikku seisukohtade kujundamist ei toimu. Lasteaedades ja koolides hakatakse peale suruma ideoloogilist dogmat, et kahe isa või kahe emaga pered on täiesti normaalsed, ning see, et poisid suudlevad poisse ja tüdrukud tüdrukuid on maailma kõige loomulikum asi. Teistsuguste vaadetega inimesi marginaliseeritakse, tõrjutakse ja häbimärgistatakse, avalikus sektoris võivad nad oma töö kaotada. Paralleelselt kohendatakse vihakõneparagrahve ja tagatakse, et ettevõtjatel ega üldse kellelgi ei tuleks pähe uut laadi kooslusi diskrimineerida. Sellest, et homoseksuaalidele lapsendamiseks antavatelt lastelt võetakse elementaarne loomulik õigus emale ja isale, ei maksa rääkidagi.

Sellest, et homoseksuaalsed suhted on raskelt loomuvastased ja sügavalt ebamoraalsed, saab valdav osa inimestest loomuliku tunnetuse abil kergesti aru. Kui ühiskonda hakatakse riigivõimu toel ideoloogiliselt ümber kasvatama ja inimeste loomulikku tunnetust moonutama ja vägisi maha suruma, siis kuidas saab rääkida vabaduse suurenemisest ja sellest, et kelleltki ei võeta midagi ära?

Ja kuhu me “eliidi” arvates ikkagi liikuma peame? Millegipärast ei öelda seda kunagi selgelt välja. Kaljulaidi sõnadega: “Rahulikult jõuame nii sinna, kuhu tahame jõuda.” Kui eesmärgiks on inimeste vabaduste laienemine, siis “homoabielude” legaliseerimisest on järgmine samm rohkem kui kahe partneri vahel sõlmitud abielud (seejuures on boonuseks, et see sobib hästi moslemivähemusele) ja siis juba “põlvkondadevahelise romantika” ehk pedofiilia legaliseerimine. Need pole teoreetilised targutused või pahatahtlikud väljamõeldised – teatud huvirühmad nõuavadki juba nii üht kui teist ning peatselt leitakse, et puuduvad ratsionaalsed argumendid, et minevikust pärit “põhjendamatuid piiranguid” ja “eelarvamusi” kaitsta.

Tõelised konservatiivid ja konservatiivse hoiakuga kristlased on seisukohal, et vabadus ei ole piiramatu ja progressi käigus pidevalt kasvav nähtus, vaid ta peab seisma kogu ühiskonna tervikliku, jätkusuutliku ja harmoonilise arengu teenistuses ning olema terves suhtes moraalse tõega. Mitte ilmaasjata ei sätesta Eesti põhiseadus, et “Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi” (paragrahv 19) ja et “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all” (paragrahv 27). Homoideoloogia pealesurumine ei arvesta kummagi põhimõttega ning just seetõttu ei saa selles küsimuses olla ka mingit “avatud” arutelu.

Mis puutub aga president Kaljulaidi, siis on ta näidanud end tavalise eurokraadist asehaldurina, kellel puuduvad selged moraalsed tõekspidamised ning kes viib üksnes ellu etteantud ideoloogilist programmi. Meie riigijäänuse etteotsa on sokutatud (mitte valitud!) ametnik, kes esindab n-ö progressiivse ja liberaalse “eliidi” kurssi. Ta erineb oma eelkäijast stiili, kuid mitte sõnumi poolest. Puises eesti keeles peetud manitsevate jutluste asemel kõlab nüüd just nagu omainimese arutlus, et mis võiks meile kõigile kõige parem olla. See on aga seda ohtlikum, sest jäetakse mulje, nagu saaksid inimesed uue presidendi ajal ühiskonna arengutes rohkem kaasa rääkida ja et neid võetakse isegi kuulda.

Nagu näeme ka teistest suundadest, mille Eesti pseudoeliit on võtnud ja mis peavad aitama meil ühiskonnana edasi liikuda – küll Euroopasse, küll helgesse tulevikku –, ei ole matsidel siin midagi kobiseda. See olukord jätkub senikaua, kuni tõelise vabaduse ja iseolemise vaim ei ole meie seas piisavalt tugevaks saanud ja suur osa meist lepib sellega, et keegi teine otsustab, mis meie ühiskonnale on hea ja seab nende otsuste elluviimiseks pukki kohalikud asehaldurid.