Juhtkiri: rahvaalgatuse õiguse taastamine on demokraatia ideaalist lähtuvalt hädavajalik

Foto: corund/Bigstockphoto.com

Kuni rahvale ei ole tagastatud täna 86 aastat tagasi toime pandud riigipöördega ära võetud rahvaalgatuse õigust, on sõnade tähendust moonutamata väga problemaatiline rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Täna 86 aastat tagasi ehk 12. märtsil 1934 viidi sama aasta aprilli plaanitud riigivanema valimistel osalenud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei ühisel nõul ellu sõjaväeline riigipööre, mille käigus kindralleitnant Laidoner ning ajutine riigivanema kohusetäitja Päts lasid arreteerida konkureerivat neljandat kandidaati Andres Larkat toetanud vabadussõjalaste mitusada juhti ning aktivisti.

Päts nimetas põhiseadust rikkudes Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ning peatas oma dekreediga riigivanema ja riigikogu valimiste protsessi. Seda riigipööret peetakse põhjendatult Eesti Vabariigi demokraatliku järjepidevuse hävitamiseks ning sisenemiseks Pätsi autoritaarvõimu ajastusse, mida on hakatud tagantjärele nimetama vaikivaks ajastuks.

Osaliselt selle ebaõigluse meenutamiseks pidi täna kell 12.00 toimuma Riigikogu ees kõnekoosolek rahvaalgatuse õiguse taastamiseks, sest just kõnealuste sündmustega jäi eesti rahvas ilma nii 1920. kui ka 1933. aasta põhiseadustega tagatud rahvaalgatuse õigusest kui ühest kõige olulisemast demokraatlikust õigusest. Paraku tuli see kõnekoosolek, millest plaanisime SAPTK esindajatena osa võtta ja kust kavatsesime ka Objektiivi tarvis reportaaži teha, seoses koroonaviiruse leviku takistamise vajadusega ära jätta.

Ent seda enam on oluline rõhutada – nagu tegime ka selle nädala saates “Fookuses” –, et pidades silmas põhiseaduse esimeses paragrahvis deklareeritud demokraatliku riigikorralduse ideaali, on rahvaalgatuse õiguse taastamine hädavajalik. Sest raske on võtta tõsiselt juttu rahvast kui kõrgeima riigivõimu kandjast, kui reaalseid õigusi selle staatuse teostamiseks ei ole rahvale ette nähtud. 

Rahvaalgatuse õiguse peamiseks mõtteks on toetada luua eeldused selleks, et need, kes peavad tegutsema rahva esindajatena, ka tegelikult seda teeksid, ilma taandumata rahva tahtega mitte arvestavateks rahva asendajateks.

Tõsiasi on see, et 1933. aasta põhiseadusega rahvale tagatud neljast olulisest demokraatlikust õigusest – (1) Riigikogu valimise õigus, (2) parlamendis eelnõude algatamise õigus, (3) rahvahääletuste algatamise õigus ja (4) riigipea valimise õigus – on praegu kehtiva põhiseaduse kohaselt jäetud rahvale alles vaid üks. Ja seegi seisneb põhimõtteliselt võimaluses avaldada kord nelja aasta jooksul arvamust, kes peaks Riigikogusse kuuludes saama teostada riigivõimu rahva asemel.

Olukord on seda närusem, et isegi Riigikogu valimise õigus on tagatud puudulikult, võimaldades parlamenti pääseda parteide nimekirjades kõrgele kohale asetatud inimestel, keda ei ole tegelikult parlamenti valitud.

Vastupidiselt kriitikute väidetele ei ole rahvaalgatuse õigus kui otsedemokraatlik mehhanism mõeldud esindusdemokraatiat asendama. Vastupidi, rahvaalgatuse õiguse peamiseks mõtteks on toetada esindusdemokraatlikke protsesse ja luua eeldused selleks, et need, kes peavad tegutsema rahva esindajatena, ka tegelikult seda teeksid, ilma taandumata rahva tahtega mitte arvestavateks rahva asendajateks. Ideaalis ei olegi rahvaalgatuse õigust vaja kasutada, sest rahvaesindajad teavad ja tunnevad pidevalt, et rahvaalgatuse õiguse käikulaskmise kaudu saab neid vastupidisel juhul korrale kutsuda ja vastutama panna.

Lisaks eelnevale oleks rahvaalgatuse õiguse taastamisel demokraatliku kultuuri arengut soodustav mõju ka läbi opositsiooni tegevusele mõtte andmise ja tõelise organiseerunud kodanikuühiskonna arenguks eelduste loomise.

Nimelt peaks paralemendi enamus opositsioonist üle sõites alati arvestama sellega, et viimase eestvedamisel võib käivituda rahvaalgatuse mehhanism läbisurutud seadusemuudatuste peatamiseks ja läbisurujate poliitilise vastutuse pealesundimiseks. Ühtlasi saaks parteide kõrval poliitilises protsessis reaalselt osaleda ka teised kodanikuühendused, omades võimalust jõuda oma organiseeritud tegevusega (nt rahvahääletuste algatamise teel) siduvate poliitiliste otsuste langetamiseni.

Võttes arvesse, et rahvaalgatuse õiguse taastamises on koalitsioonilepingus põhimõtteliselt kokku lepitud, on eesti rahvale kõnealuse elementaarse demokraatliku õiguse tagastamiseks paremad väljavaated kui kunagi pärast 1934. aastat. Keskerakond on aastaid toonitanud, et pooldab rahvaalgatuse õiguse taastamist ja peab lootma, et nende positsioon on selles osas sama kindel kui kõige jõulisema rahvaalgatuse õiguse taastajana tuntud EKRE oma.

Jääb üle loota, et nimetatud kaks koalitsiooniparteid suudavad rahvaalgatuse taastamise vajalikkuses veenda ka kõige väiksemat valitsuspartnerit Isamaad, kelle poolehoid rahvale demokraatlike õiguste andmise suhtes – nii rahvaalgatuse õiguse taastamise kui ka presidendi otsevalimise sisseseadmise mõttes – on teatavasti olnud alati jahe või sootuks puudunud.

Tõsiasi on aga see, et erakonnad, mis ei toeta rahvaalgatuse õiguse taastamist, austavad demokraatia ideaali vaid näiliselt. Just nagu on tõsiasi ka see, et kuni rahvale ei ole rahvaalgatuse õigust tagastatud, on sõnade tähendust moonutamata väga problemaatiline rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist.

Päisepilt: corund/Bigstockphoto.com

Fookuses: rahvaalgatusõigus võimaldab kodanike järelevalvet riigikogu üle

Riigipööre ja rahvaalgatus

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA