Valitsuses töötavatel konservatiividel on viimane aeg asuda täitma mitte üksnes aktsiisilangetustega seonduvaid lubadusi, mida iga tervemõistuslik parempoolne poliitik võiks ja peakski toetama, vaid eelkõige kehtestama end valijatele oluliste maailmavaateliste põhimõtete kaitsel, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Eile täitus valitsusel esimene tegevusaasta, mida on koalitsioonikõnelustest alates saatnud katkematu meediakära ja -hüsteeria. Valitsust on süüdistatud pahempoolsete loosungitega “parempopulismi” legitimeerimises ja normaliseerimises. 

Valitsust on sarjanud ka rahvusvahelises meedias praegune president, kes eelmise aasta lõpul tuli lagedale pretsedenditu väitega, et vabariigi valitsus on ohuks suisa põhiseaduslikule korrale. Kord ookeani tagant, kord Lätist, on valitsuse suunal lendu lastud nii mõnigi nätsumaiguline ja vigases eesti keeles komponeeritud säuts, mille autoriks on osutunud Eesti endine president. 

Piinlik on olnud paljudel – ühtedel valitsuse, teistel valitsuse kriitikute pärast. 

Tegelikult oleks aga liberaalide sektorist kostunud mürgel võinud ühel väga lihtsal põhjusel ka olemata olla: midagi väga olulist pole ju muutunud. Mingeid põhimõttelisi muudatusi pole ellu kutsutud. Mitmed endiste riigivalitsemisfirmade ehk erakondade poolt ellu kutsutud projektid on jätkanud häirimatult oma kulgu ning süvariigiks nimetatu on näidanud oma hambaid, võites senini järgemööda kõik olulised lahingud süvariiki süvariigiks nimetajate vastu. 

Valitsuse aastapäeval avaldasid Objektiiviga seotud autorid arvamust valitsuse tegevuse osas. Kuigi mitmetest arvamustest kumas esialgu veel läbi pragmatism, oli põhimõtteliste konservatiivide hinnangutes tunda kevadiselt tärkavat valitsuskriitikat ideaalide esileseadmise vaimus. 

Tõsi, hetkeseisu arvestava poliitmatemaatika reeglite järgi on igati kohane öelda, et valitsuse kompositsioon on konservatiivide seisukohast halbadest variantidest kõige vähem halb. Siiski saab peale esimest aastat keskseks küsimuseks see, kuidas valitsuses olevad konservatiivid seda fakti tõlgendavad ning milliseid tegevusjuhiseid nad sellest antusest tuletavad. 

Elu on näidanud, et üldjoontes on reageerimiseks kaks võimalust. Esimene neist sisaldab pugemist koalitsioonimatemaatika ja -loogika selja taha õigustades sellega oma valijate silmis kõiki tegematajäämisi ja tegemisi, mis konservatiivide ilmavaatega kokku ei peaks käima. Lausete taha stiilis “asjad oleks ilma meieta veel palju hullemad, palju asju sai ära hoitud ja vaba Eesti vaimu kommunistlikus parteis üleval hoitud jne” annab alati peita hoopis banaalsema põhjuse: oluline on võim ise ja põhimõtted tulevad mängu siis, kui need osutuvad kasulikuks. 

Teine võimalus on tõmmata punased jooned ja neist mitte üle astuda – ja seda mitte üksnes avalikkusele etendatud retoorikas, vaid ka tegelikus elus, hoolimata sellest, et halvimal juhul võib see maksma minna kõige ihaldatavama auhinna ehk sõõmu võimunektari karikast. 

Juba natukene vähem kui aasta tagasi kirjutas Objektiivi toimetus juhtkirja, milles pani imeks Konservatiivse Rahvaerakonna kõrvulukustavat vaikust Rail Balticu suunal, mis hakkas kostma kohe peale seda kui erakond koalitsioonis kanda kinnitas. 

“Rail Balticu vastu olevad argumendid on püsivad ja põhimõttelist laadi, mis ei kao mitte kuhugi ka poliitiliste kompromisside ja valitsusvastutuse tingimustes. Praeguses olukorras on hädavajalik koondada terve mõistuse vastupanu Rail Balticu projektile ning suunata see õigele rajale. Valitsusvastutust kandvale EKREle on see väga tõsine väljakutse,” sedastasime peaaegu aastataguses juhtkirjas. 

Tänaseks oleme näinud, kuidas Rail Baltic naudib kõigest hoolimata valitsuse aktiivset heakskiitu ning seda reklaamivatel promoüritustel löövad sõbralikus üksmeeles käe isegi poliitilised vastased nagu Siim Kallas ja peaminister Jüri Ratas. Kõige üll laiub aga riigi rahakotiraudu valvava ministri Martin Helme heakskiit või vähemalt pahaendeline vaikus.

Teine konservatiividele oluline maailmavaateline punkt aktualiseerub seoses sotsiaalministeeriumi omavoliga homoühenduste rahastamisel. Kuigi riigikontroll tunnistas SAPTK initsiatiivil algatatud uurimise tulemusel, et sotsiaalministeeriumi aastate pikkune rahajagamine hasartmängumaksuseaduse alusel erinevatele ühiskonda süstemaatiliselt lõhestavatele homoorganisatsioonidele on seaduse vastane, pole meie andmetel sotsiaalministeerium viinud sisse ühtegi korrektsiooni ning vaatamata riigi rahakukru valvuri Martin Helme protestidele, jätkub homoorganisatsioonide rahastamine maksumaksja taskust suure tõenäosusega vanaviisi – ehk vaid väikeste riigikontrolli poolt soovitatud protseduuriliste muudatustega. 

Need pole head märgid. 

Valitsuses töötavatel konservatiividel on viimane aeg asuda täitma mitte üksnes aktsiisilangetustega seonduvaid lubadusi, mida iga tervemõistuslik parempoolne poliitik võiks ja peakski toetama, vaid kehtestama end valijatele oluliste maailmavaateliste põhimõtete kaitsel. 

Halbadest variantidest kõige vähem halvema variandi etendamisest enam ei piisa. 

Päisepildil Stenbocki maja Toompeal. Foto: Bigstockphoto