Kõige tähtsam on anda inimestele tagasi väärikus ja mitte sundida neid võimude poolt olema uue ajastu sõnatud orjad. Väärikusest algab kõik. Ükski väärikas inimene ei müü oma vaba otsustamisvõimet kohvikukülastamise loa või laulukaare all toimuva meelelahutusüritusest osavõtmise õiguse hinnaga. Keemilise mürgi ja vaimumürgi vaheline piir on habras, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Äsja valiti riigikogu poolt ametisse järjekordne Eesti Vabariigi esiametnik – uus president. Valimisteks seda muidugi nimetada ei saa – valimine eeldab vähemalt kahe kandidaadi olemasolu. Kahte kandidaati ei olnud, oli üks. See üks ka ametisse määrati. Määrati parlamendierakondade ühisel nõul ja jõul. Opositsioon leidis endas, peale teatud töötlust koalitsioonierakondade poolt, tahtejõu riismeid kokku võttes motivatsiooni kaasa aidata sellele määramisele ja liitus koalitsiooniga. Uus president määrati ametisse.
Rahvas, kes päev enne Karise ametisse määramist nõudis riigikogu ees peetud kõnekoosolekul presidendi otsevalimisi oli võimude poolt taaskord taandatud pealtvaataja rolli. Pealtvaatajale teatavasti otsuste tegemise puhul sõna ei anta. Eesti ühiskond on jätkuvalt jagatud poolkodanikeks ja kodanikeks. Nendeks, kes on auväärsed otsustajad ja nendeks, kes on sõnatud pealtvaatajad riigi ja rahva saatuse määramise ja sisepoliitilise elu juhtimise küsimustes.
Veel viimaseid päevi Kadriorus valitsenud kehakultuurlane kutsus kahekümnendal augustil Roosiaeda külalisi, et tähistada seal vastuvõtuga Eesti taasiseseisvumise kolmekümnendat aastapäeva. Kutse kaaskirjas oli tekst –„Tulenevalt avalike ürituste korraldamisele seatud piirangutest, on võimalik vastuvõtule lubada vaid negatiivse testitulemusega, COVID-19 haiguse läbipõdenuid või selle vastase vaktsiinikuuri läbinud inimesed." Seega, kutse saadeti aga väravast sisse ei lastud. Ei lastud neid, kes polnud saanud vaktsiinisüsti või polnud haigust läbi põdenud. Mis võib olla veel selgem inimeste jagamine väärikateks ja poolväärikateks. Selektsioon inimesteks ja poolinimesteks, kodanikeks ja poolkodanikeks, kui taoliste tingimuste seadmine vastuvõtule kutsututele.
Palju on kõneldud viimastel päevadel sellest, et ühiskond tuleb taas kokku „õmmelda" aga kui riigi esindusametnik ehk lahkuv president ise sellise selektsiooniga maha sai, mida siis oodata teistelt riiklikelt struktuuridelt ja ametkondadelt ?
Kas uuel presidendil jätkub tahtmist ja oskusi lõpetada kahe viimase presidendi poolt läbiviidud ühiskonna lõhestamist ja erinevate maailmavaateliste tõekspidamistega kodanike vastandamise poliitikat ei ole praegu võimalik ennustada. Võimukeskused Toompeal ja Kadriorus ei näi rahvaga eriti arvestavat. „Rahvas söögu heina!" nagu kõlas üks vana lorilaul. Rahvas süstigu vaktsiini – alles siis saab teda pidada kodanikkonnaks. Kõik, kes ei allu valitseva kliki elukorraldusele ja vaktsiiniterrorile, peavad saama võimude poolt häbistatud, mõnitatud, alandatud ja igati muserdatud. Samal ajal kehtib ikka veel hea vanasõna: hea laps karistab ennast ise! Ootan huviga, kui vaktsiiniamokk raugeb ja selle hullumeelse, lambateadvusele toetuva kampaania tõelised resultaadid ennast näitama hakkavad.
Saab näha, aega on küll, kiiret pole kuskile.
Muidugi on meie juhid ja riigimehed kättesaamatust kõrgusest rahvale ülevalt alla vaadates kauged mõttest, et rahva tahet tuleks kuulata aga peagi lõppeb nende eneseimetluse ja enesekiitmise aeg. Lõppevad nende volitused, nagu lõppes lõpmatuna tunduv eelmise kadriorulase valitsemine.
Inimesed ei ole kaugeltki nii rumalad, nagu seda arvavad koalitsioonierakonnad. Maailmas ei ole midagi võimatut, nagu ütlevad filosoofid. Elu on lühike, ütlevad needsamad filosoofid ja seda elu tuleb kasutada millekski asjalikuks. Olles viimasel ajal kuulanud ja vaadanud nii mitutki kihutuskoosolekul esinenut, sain ma aru, et praegused globalismiga flirtivad ja föderalismi Euroopas pooldavad erakonnad on oma poliitilisel teel jõudnud tupikusse. Nende loosungid ja ideed ei kanna enam mingit sidet reaalse eluga. Peagi on kohalikud valimised ja siis on rahval võimalik näidata oma meelsust korrumpeerunud parteidele ja nende kandidaatidele.
Kõige tähtsam on anda inimestele tagasi väärikus. Mitte sundida neid võimude poolt olema uue ajastu sõnatud orjad. Väärikusest algab kõik. Ükski väärikas inimene ei müü oma vaba otsustamisvõimet kohvikukülastamise loa või laulukaare all toimuva meelelahutusüritusest osavõtmise õiguse hinnaga. Keemilise mürgi ja vaimumürgi vaheline piir on habras.
Laske pimedatel teisi pimedaid juhtida ja jääge väärikaks. Valige neid kandidaate, kes ei karju inimeste peale ja ei vehi rusikatega tribüünil esinedes. Nende poliitiliste „vaalade" aeg peab saama läbi. Nende „valgete elevantide" mäng on läbi.
Tulemas on isamaad armastavate patriootide aeg nii kohalikul kui üleriigilisel võimutasandil. Tavaline väike inimene tahab vaistlikult alati kuuluda võitjate hulka ja olla võitjate poolel. See on alati nii olnud, aga asi on selles, et Kadriorus ja Toompeal hetkel tegutsev klikk ei ole mitte võitjad. Nad on peata kanad ja peata ratsanikud, kes üsna varsti ajalooprügikasti vajuvad. Sisina ja visina saatel lahkuvad nad poliitmaastikult. Rahvas aga jääb. Jääb see rahvas, kes ei jagune poolväärikateks ja väärikates kodanikeks, vaid on lihtsalt rahvas – eesti rahvas.
Saatke euroliberaal sinna, kus on tema õige koht ja jääge traditsioone austavaks kodanikuks. Peagi avaneb selleks võimalus. See võimalus on kohalike omavalitsuste valimised.
Soovin kõigile õnne eelmise „presidendi" lahkumise puhul!