Kunstnik Michael Deani Turner Prize'ile kandideerinud teos "Sic Glyphs" Londonis. Foto: Scanpix

Vaevalt et mingi mõiste on tänapäeval rohkem võõrandunud oma algsest olemusest kui kaasaegne kultuur. See puudutab kultuuri erinevaid väljendusvorme võrdsel määral. Kas on tegemist kaasaegse kunsti, arhitektuuri, kirjanduse, filmikunsti või teatriga – lood on väga sünged, hindab Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Kui ma kuulen sõna „kultuur“, eriti „kaasaegne kultuur“, haarab mu käsi tahtmatult südametilkade järele. Väidan seda täiesti amoraalse inimesena. Tänapäeva moraal ei võimalda mul kuidagi ennast moraalseks nimetada.

Vaevalt et mingi mõiste on tänapäeval rohkem võõrandunud oma algsest olemusest kui kaasaegne kultuur. See puudutab kultuuri erinevaid väljendusvorme võrdsel määral. Kas on tegemist kaasaegse kunsti, arhitektuuri, kirjanduse, filmikunsti või teatriga – lood on väga sünged. Ajakirjandusest ja massikommunikatsiooniga seotud kultuurist ei ole mõtete isegi rääkida. Alla pole käinud mitte ainult nimetatud loomingulised žanrid, vaid ka objektid, mida käsitletakse nende piirides ja subjektid ehk siis käsitlejad ise. 

Kui kultuur on oma ülesandeid täitmas sellisel kombel nagu kaasajal, siis tekib paratamatult mõte, kelle käsutuses on kultuurirahvas oma loomingus ja igapäevases töös ning kelle tellimust täidab kaasaja kultuur. Kui kunst on kutsutud üles peegeldama ja isegi ennetama elu meie ümber ja meie sees, siis kas tõesti on kõik nii lootusetult õudne ja haige, nagu kunstitegijad meile „peegeldavad“. Kas tõejärgne maailm on ka ilujärgne maailm, ma ei tea, aga lootuse võiks siiski inimestel alles jätta. Lootuse, et kaasaja haige õudus kord üle läheb. 

Kunstnikud, keda olen näinud, on tihti tituleerinud ise ennast geeniusteks. See on mõistagi nende õigus, aga kõigi nende geeniuste pintslilöögid on jäänud õhku rippuma ilma lõuendit puudutamata. Tegelikult parem ongi. Kui värvi oleks kantud lõuendile ja sellest oleks tekkinud teos, siis oleks resultaat väga raskesti seeditav. Geeniustel endil jääb mulje, et oma kavatsustest rääkimine ongi tegelikult juba loomingu ärategemine. Lihtsalt rahvas ei peagi nägema töö resultaati, kuna nagunii ei mõista ta geniaalsete kavandite autorite tegelikke mõtteid ja pürgimusi. 

Meie aega neelava ja meeli risustava „loomingu“ võib vabalt tähelepanuta jätta, aga kui seda kultuuri tuleb igast massikommunikatsioonikanalist ja igalt kuulutusetulbalt linnaruumis ja suurte ning väiksemate maanteede ääres luuravatelt reklaamipindadelt, on asi juba veidi keerulisem.

Aga mis ei tapa, teeb pimedamaks ja nahk parkub ning muutub paksemaks. Irvhambad ja turundajad on saavutanud oma marketingi- ja reklaamifirmades kättesaamatu kõrguse ning on lendamas oma pähemäärimiskunstiga peagi stratosfääri kõrgemasse kihti, kus neid enam eriti näha ei olegi. Peagi mõistavad geeniusi vaid teised geeniused ning rahvas saab vaadata nende omavahelist kemplemist teemal „kes on kangem üle valla ja kes on vingem ilutegija“.

Kui kuulata opositsiooni kaebehäälest kähedaks kulutatud kõride kriginat, siis on selge, et „hea laps karistab ennast ise“ ja kaua nad enam oma vihast vahutavat saasta välja kanda ei jaksa. Konkurss riigi esimese „klaverijalg-krunnmoori“ tiitlile või südikamale „röökurtaadile“ võib jätkuda ilma rahva kui publiku juuresolekuta. 

Igal aastal toimuvad lõputud „päevad“, „nädalad“ ja „vestivalid“ (sõnast vest), mis on oma absurdsuses jõudnud sinnamaani, et ootan juba ammu pikisilmi isetegevuslikku simmanit pealkirjaga „Kalevipoja vest“ või „Linda büsthalter“. Valguse festivalid ja vaimult pimedate filmiõhtud viivad meid täieliku rahvusliku idioodistumiseni. 

Eestis oli üks Juhan Liiv. Ta oli ainuke poeet-geenius. Teist ei tule ja pole vajagi. Nagu Venemaale aitab ühest Puškinist, pole ka Eestil teist Liivi või Juhan Viidingut vaja. Eestil on aeg „leiva ja vaatemängude“ põlvpükste vanusest välja kasvada ja alustada oma riigi täitmist mõtte ja sisuga. Riik tuleb valmis ehitada hakatuseks vähemalt üks korrus vundamendist kõrgemale. Rahvas tuleb ühendada ja kodanikkond tuleb panna ühes rütmis hingama selle sama kodanikkonna ühtsuse ja riigi loomise nimel. Siin ei ole kohta kultuuritsirkust vedavatel kultuuriklounidel. Töö imiteerimise aeg on läbi.

Patrioodid peavad saama võimu jämeda otsa enda kätte ja lõpetama libakulturnikute ligi kolmkümmend aastat kestnud libepehme märatsemise ning eneseimetluse. Pehmed väärtused kuuluvad koos neid esindavate pehmetega ajaloo prügikasti. Lõpmatu mürtsuv, kärtsus, paukuv ja mölisev meelelahutussektor peab kinni löödama. „Mis kinni ei jää, saab kinni löödud.“ Tissidega mõtlemine ja tantsupoiste „Kaerajaan“ ei kaka enam kaera välja. Massihooramise ajastul on lõpp käes. 

Homne päev ei ole varnast võtta. Iseseisvus ei ole varnast võtta. Normaalsus ei ole varnast võtt. Tulevik ei tule ise. Selle kõige nimel tuleb pingutada ja tegutseda iga päev. Iseolemine on lakkamatu ja raske töö. Elukestev töö ühe vaba riigi kodanikele, ja selles ei ole midagi imelikku ega ebaõiglast. See, kes tahab olla ise, peab ise selle nimel tööd tegema. Kaasaegne kultuur praeguses redaktsioonis on iseolemist ja vaba mõttemeelt pigem pärssiv kui arendav nähtus. See ei jää igaveseks sellisena kestma. Algatus on iga normaalse kodaniku enda käes. Tuleb lõpetada libakultuuri sponsoreerimine selle toetamise ja tarbimise lõpetamise läbi. Klassikaline muusika ja teater ning kunst on alles ja olemas. Toetada tuleb kõrgkultuuri, kartmata sattumist kaasaegsete kulturnikute pilgete ja irvitamise sihtmärgiks. Õige asi ei reklaami ennast lärmakalt ja ei unda kõrvadesse sireenide ja lärmi saatel. Elagu klassika ja klassikud. Teised aga kaotavad ükskord niikuinii!

Performance`il saad üle kurgi
sul isegi veel hästi läinud
kes pole vaadand paska purgis
see pole õiget kunsti näinud!