Hieronymus Bosch: Põrgu, ca 1490–1510, fragment. Foto: Wikipedia

Tänastes Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus toimuv peaks äratama õudust kõigis, kelle ajusid progressiusk auguliseks pole närinud ja kes pisutki ajaloo vastu huvi tunnevad, leiab Karol Kallas. 

Korruptsioon, kuigi see võib korruptantidele olla mõnda aega kasulik, on nii ühiskonna kui tsivilistasiooni jaoks vähk, mis need lõpuks hävitab. Agressiivse ja ebaõiglase pahempoolse progressiusu iga hinnaga peale surumine on korruptsioon. Eesti keeles on sõnal “korruptsioon” ainult äraostetavuse ja kõlbelise laostumise tähendus, kuid näiteks inglise keeles tähendab sõna “corruption” lisaks “roiskumist” ja “kõdunemist”. Ehk riik ja ühiskond – või tsivilisatsioon –, milles on võimust võtnud korruptsioon, mädaneb.

Korruptsioon hävitas Vana-Rooma Vabariigi, tolle Impeeriumi, Bütsantsi ja Vene tsaaririigi, kui tuua näiteks ainult mõned suured riigid. Sama on toimunud üle maailma, ehk tegemist on inimkonna korduva “looga”, millest ameerika ajaloolane ja filosoof William James Durant on teinud kokkuvõtte, et “suurt tsivilisatsiooni ei saa vallutada väljastpoolt enne kui see pole ennast hävitanud seesmiselt”. Sellega Lääs paraku täna agressiivselt tegeleb. Heaks näiteks on siinkohal Euroopa Liit, mis üritab – sarnaselt Bütsantsiga – kõiki oma probleeme rahaga minema osta.

Väide, et Hiina laboriviiruse pandeemiat “oli vaja”, ei ole vandenõu. Ühelt poolt on teadlased tuvastanud, et riikide sulgemistel nii agressiivsel kujul, kui see on möödunud ja käesoleva aasta jooksul toimunud, pole mingisugust õigustust. Teiselt poolt räägivad ennast “universumi kuningateks” pidavad maailma “aparaadi menetlejad” meile senist elukorraldust peapeale pööravast “suurest lähtestamisest”. Pandeemia ja suur lähtestamine mõeldi välja peale seda kui saadi aru, et kliimakatastroofiga inimeste hirmutamisest HUI (hea uue ilma) ehitamiseks ei piisa.

Kui pandeemia “endlösung” on “suur lähtestamine”, siis selle väiksem osa oli hegemooni, Ameerika Ühendriikide, võimu tagastamine “sooelukatele”. Me võisime viimaste USA presidendivalimiste ajal näha, kuidas massilise ja kontrollimatu kirja teel hääletamise, piiramatu häälekorje, häälte ostmise, poliitiliselt kallutatud õigussüsteemi ning kuni lõpetades OECD vaatlejate valimisjaoskonnast väljaviskamisega, tehti võitjaks demokraat Joe Biden. Kui keegi arvab, et seniilne ätt Biden, kes ei tee enam vahet oma naisel ja õel ning ei suuda oma lapselapsi kokku lugeda, midagi kuskil juhib, siis tuleb sellistel inimestel arsti poole pöörduda. Küsimuseks jääb muidugi, kes täna USA-d juhib? Tühine, olematu ulatusega intellektuaalse horisondiga ja elukõrk Kamala Harris? Võehh! Hegemooni käpa alla saamine on on oluline “universumi kuningate” võit. Kuid see võit, nagu kõik roiskumine, on pisut pikemas perspektiivis Pyrrhose oma, mis ähvardab hävitada kogu Lääne tsivilisatsiooni. 

See on samuti juhtunud Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides. Iga pisutki parema ja konservatiivsema maailmavaatega poliitiline jõud on automaatselt “äärmusparempoolne”, kelle vastu tuleb poliitilisel võitlustandril kehtestada “sanitaarkordonid” ning saata peale jõuametkondade ning justiitssüsteemi lõukoerad, mille eesmärgiks on vastased poliitilisest elust välja lülitada. 

Demokraatial on omad vead, kuid kui seda pannakse toime algmõtte kohaselt, on sellesse sisse kodeeritud enam-vähem toimivad enesekorrektsiooni mehhanismid. Kord Vestmann all ja Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi, on asjade normaalne käik. Kuid kui Vestmann võtab appi korruptsiooni ja tahab Piibelehte jäädavalt alla suruda (või vastupidi), siis ootab ees pimedus ning häving. Demokraatia on loomulikult tsirkus, kuid klounid peavad saama vabalt konkureerida. Kui teatud “kloune” hakatakse tsirkusest välja viskama, siis jääb sellest järele armastuse-, õnne-, külluse- ja rahu- ühisministeerium. Ühel hetkel saabuvad tagasi ka väljavisatud klounid, seekord väga kurjana ja kaigastega.

“Normaalsed” parteid, millest mõned nimetavad ennast isegi konservatiivseks, on aastakümneid kestnud “liberaalse konsensuse” manipulatsiooni tulemus, “laia poliitilise spektri” näilisuse loomine, mille ainsaks päris tulemuseks on “võta üks ja viska teist”. Selle tõestuseks on Eestis kartelliparteid. Täna teeb näiteks Isamaa küll õigeid häälitsusi ja seal on mõni päris tore inime, kuid meenutagem Riigikogu, kus istus neli parteid… 

Nii nagu loodu(s), peab ka poliitiline elu olema “elurikas” ja kõik võivad uurida, mis jääb põllust järele, kui sellest on paar aastat üle käinud geneetiliselt manipuleeritud põllukultuurid. Põldu saab edasi kasutada ainult räigete, kõike muud kui elurikkuse ja loodu(se)sõbralike, kemikaalide abiga. Viidatud metafoori päevapoliitikasse teisendades, siis “sanitaarkordonitega” demokraatia tulemuseks on “Tuhat üheksasada kaheksakümmend neli” tüüpi ühiskond ja riik, mida on võimalik ohjata ainult võika meelsuskontrolli, sõna-, arvamuse- ja usuvabaduse piiramise ning vägivallaga. Mida täna loomalikult tehaksegi.

Euroopa Liidus (ja USA-s) on võimul progressistid, kes oma demokraatia “juhtimisega” sihilikult määndavad kogu Lääne ühiskonda ja see mäda ning roiskumine on paratamatult kaasa toonud hullumeelse tondi öömaja. Kuidas muud moodi on võimalik nimetada blõmmide rassismi, antifapööbli märatsemist, intersektsinalistlikku sooteadust ja tehnooligarhia meeluskontrolli? Demokraatia peab olema meritokraatia, “kedagi ei jäeta kunagi maha”, aga etteotsa peavad saama parimad, õiglase protsessi ja konkurentsi tulemusel. Kui võimust võtavad õigluse – mõeldes siinkohal päris asja, mitte “virgunud” progressiusuliste rüvedust – asemel muud kriteeriumid, pole ühiskond enam demokraatlik. 

Näiteks kvoodid – olgu need naisinimeste, mustude või LKGB omad – on samasugune korruptsioon kui onupojapoliitika. Sellise maailmavaate toetuseks on, nagu vanas Roomas, tänavale aetud lammastunud pööbel. Mustude jalgu suudlevad mittemustudest blõmmid ja antifalased ning sellist käitumist õigustavad revolutsioonilised riigiintellektuaalid on ainult kasulikud idioodid, kes, nagu tavaliselt, “süüakse ära” esimesel võimalusel.

Progressiusklikele see kohale ei jõua, kuid inimesed ja inimühiskond on looduse osa ning allub loodusseadustele. Sellest, et ühiskonna peab rajama loomuõigusele, said aru kõik tsivilisatsioonid kuni ajani, kui 18. sajandi teises pooles hakkasid kummalisemad mõtted märkimisväärsemalt mõjutama terveid ühiskondi ja mis 19. sajandil Ludwig Feuerbachi, Karl Marxi ja teiste sarnaste progressiusklike sule läbi saavutasid oma pöörasuse tipu.

Me kõik teame, mis juhtus Prantsuse ja Venemaa revolutsioonidega ning millise õuduse need maailma valla päästsid. Või kui “õnnelikud” olid/on kõik kommunistlikud režiimid. See, mida korraldavad “universumi kuningad” eurokomissaride ja ühe seniilse vanamehe kaudu, tahab maailmale kukutada kaela samasuguse “õnne”. 

USA-s ei nõuta hääletajalt isikutunnistust ja hääletada sai igaüks, kes viitsis hääletussedeli(d) ära täita ning posti panna. Igaüks, kes julgeb sellises demokraatias kahelda, on “kodumaine terrorist”. Säherduse demokraatia “tugevust” näitab seegi, et Washington DC Kapitooliumi kaitsevad “terroristide” eest tänaseni rahvuskaartlased ja juba on kostnud üleskutsed püstitada valitsushoonete ümber püsitara. Kui olla sarkastiline, siis Eestiski ei ole põhjust muretsemiseks, meil tagab samasuguse “demokraatia” ja “liberaalse konsensuse” e-hääletamine. 

Elik: Euroopa Liidus ja USA-s ei tohi valesti hääletada. Kõik, mis ei kuulu “liberaalse konsensuse” leeri, tuleb hävitada, milleks sobivad kõik totalitaarsete režiimide arsenali kuuluvad vahendid. Humoorikas on muidugi seegi, et kui iga pisutki parem maailmavaade on kohe “äärmus”, siis sama “konsensus” on hellalt oma rüppe haaranud äärmusrassistidest mustud ja islamistid. Aga nagu varem tõdetud, on progressiusk raske ajuhaigus ja mitte midagi ei peagi olema loogiline.

Tsivilisatsioonid-ühiskonnad on sinna, kus need on täna, jõudnud katse-eksituse meetodil. Meil on täna arvutid, autod ja lennukid, kuid inimloomus (ja loodus) on enam-vähem sama, mis Hammurabi aegadel. Pole midagi kurjemat ja rumalamat kui veendumus, et siiani on tehtud kõik valesti ning “meie” nüüd teame, kuidas maailma “õigesti” ümber ehitada. 

Seda on targemate peade poolt tuhandeid aastaid korratud, et kui oma võimu kindlustamiseks võetakse appi korruptsioon, siis sama auk ootab ees ka neid, kes ennast esmalt võitjaks kuulutavad. Tsivilisatsioon on protsess ja see areneb, olgu kasvõi kogu inimkonna tahtest olenemata, loomuõiguse taktis. Võib öelda, et (päris) õigusriik on loomuõiguse kohane ja iga selle vabaduse piiramine – näiteks “sanitaarkordonite” või progressi kummardavate prokuröride ning kohtunike näol – on ainult looduse vastu takka üles löömine. Mis ainult suurendab entroopiat.

Normaalne elukorraldus on, et igale kaalule järgneb vastukaal. Kord võivad võimule pääseda sotsiaalseid väärtusi hindavad jõud ja kord on tipus konservatiivid, ning lõppeks valitseb ühiskonnas – nagu looduseski – tasakaal. Paremate jõudude välistamine, nende platvormitustamine, on ühiskonna tasakaalust välja löömine, mis lõpeb varem või hiljem suurema mürtsuga. Demokraatia, milles saavad osaleda parema ilmavaatega konservatiivsed parteid, on normaalne. Poliitiline mänguväli, kus paremat ilmavaadet piiratakse, on roiskunud ja sellise poliitilise korralduse elluviijad ning “valguse võiduks” pidajad … on mädaarmastajad.

Allakirjutanu jaoks on eelpoolkirjeldatud olukorrad jubedad selle tõttu, et meenutab pea üks-ühele 1930. aastatel Saksamaal toimunut. Ühe tuntuma Saksamaa riigijuhi kuulsast raamatust võib arvata mida iganes ja kindlasti on see autorit ennast heroiseeriv, kuid kui lugeda raamatu 2. osa peatükke seitse ja üheksa, vastavalt siis “Võitlus Punarindega” ja “Rünnakrühmlaste tähenduse ja organisatsiooni põhiideed” (Das Ringen mit der roten Front ja Grundgedanken über Sinn und Organisation der SA), näib täna USA-s ja Euroopas toimuv luupainajana. Kas progressistid tõesti arvavad, et kaalule ei järgne vastukaalu ja nad saavad laamendada nii kaua kui heaks arvavad… Kes natukenegi ajalugu teab ja tunnetab, siis see kõik on suuremas ning väiksemas mahus kordunud ilmselt miljoneid kordi. Looduses peab valitsema tasakaal ja kes inimühiskonna tasakaalust välja ajab, sellele lajatab loomuõigus täie rangusega. Revolutsioonide lapseisu on loodusseadus ja täna tehakse loomulikku abielu, rahvusi ja riike jalge alla tallates revolutsiooni. Suur lähtestaminegi on maailmarevolutsioon.

Lõpptulemus on nagunii teada ja pendel lajatab kord vastasäärde. Paraku kurb lugu on selles, et vahepeal suudavad tänased märatsevad progressistid väga paljude inimeste elu väga halvaks pöörata. See, mis toimub täna Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eesti “liberaalsesse konsensusesse” uskuva nomenklatuuri seas, on taotluslikult süstemaatiline hullumeelsus ning kavakindla hulluse tulemus on alati üks: roiskumine, pimedus ning häving.