Koroonapiirangud on teinud paljudest suurlinnadest tühjad kummituslinnad. Foto: Hippopx

Maailma ühe mainekama Stanfordi ülikooli teadlased üllitasid detsembri lõpupäevadel uuringu, millest selgub, et karmide liikumispiirangute kehtestamisest ja ettevõtete sulgemisest pole Covid-19 leviku tõkestamisel sellist kasu, mis neid muu tekitatud kahjuga võrreldes õigustaks.

Teadustöös seatakse Covid-19 leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud piirangute (mitte-farmatseutiliste sekkumine, non-pharmaceutical interventions, NPI) mõttekus tõsise küsimärgi alla.

“Uuringus ei leitud tõestust väitele, mis toetaks arusaama, nagu NPI oleks tõhus meede viiruse leviku tõkestamiseks,” vahendab teadlaste Eran Bendavidi, Christopher Ohi, Jay Bhattacharya ja John P.A. Ioannidise läbi viidud uuringut Zerohedge.

Kuna Covid-19 pandeemia piiramiseks rakendasid mingit laadi piiranguid kõik arenenud riigid, siis viidatud uuringu põhjal ei saa üheselt väita, et teatud piirangutest pole Covid-19 tõkestamiseks üldse kasu. Küll aga saadi üheselt selgeks, et võrreldes lõtvade piirangutega ei suutnud teadlased rangete piirangutega võrreldes tuvastada märkimisväärselt suuremat kasu.

Uuringus vaadati piirangute mõju kümnes riigis, sealhulgas Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias. Kokkuvõttes leiavad teadlased, et “me ei leidnud näiteid, mis osutaksid veenvalt, et 2020. aasta alguses kehtestatud karmimad NPId oleksid Covidi leviku kontrolli all hoidmisele mingit mõju avadanud.” Teadustöös väidetakse lisaks, et “üheski riigis ei suudetud selgelt tuvastada, et karmimad NPId oleksid kuidagi piiranud [Covid-19] juhtumite arvu”.

“Käesoleva analüüsi raamistikus ei leidnud tõestust väide, et karmimad mitte-farmatseutilised sekkumised [liikumispiirangud; sulgemised] oleksid kuidagi oluliselt aidanud 2020. aasta alguses muuta uute juhtumite kasvujoont Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal, Iraanis, Itaalias, Hollandis, Hispaanias ja Ameerika Ühendriikides. Võrreldes NPIde tõhusust riikides, kus NPId olid karmimad, riikidega, kus neid rakendati lõdvemalt, juhib kogutud tõestusmaterjal eemale arusaamisest, et karmimatest piirangutest oleks võrreldes lõdvemate NPIdega olnud mingit tähendust omaval määral rohkem kasu. Kuigi üksikutes riikides ei saa välistada, et [karmimad piirangud] aitasid mõõdukalt (alla 30%) vähendada juhtumite arvu, siis kogutud andmed ei ole kooskõlas võimalusega, et karmimad NPId aitasid kaasa päevaste juhtumite arvu vähenemisele,” sedastatakse uuringus.

Uuringus vaadati sedagi, millist mõju on viiruse levikule avaldanud käsk kodus istuda

“Piirangute mõju ulatus enamuse stsenaariumite puhul osutab juhtumite kasvumäära suurenemisele, kuigi need hinnangud on ainult eristatavad nullist Hispaanias (mis on kooskõlas arusaamisega, et piirangutest pole mingisugust kasu). Ainult Iraanis oli võimalik tuvastada, et [NPIde] hinnangud osutasid juhtumite arvu lisavähenemise suunas. Kuigi statistiliselt võttes on see vähenemine nullist eristamatu ja nendest näitajatest on võimatu teha kindlaid järeldusi, on need kooskõlas hiljuti avaldatud analüüsiga, millest selgus, et Hiinas Hunani provintsis kasvas koduspüsimise käsu ajal nakatumiste määr, kuna inimesed olid ühes majapidamises tihedamalt koos ja nii sai haigus hõlpsamini inimeselt inimesele üle kanduda. Teiste sõnadega on võimalik, et koduspüsimise käsud hoopis suurendavad haiguse ülekandumist, kuna nii tihenevad suletud ruumides inimestevahelised kontaktid.”

Uuringus osutatakse, et agressiivsed piirangud, kui neist ongi mingil pisikesel määral kasu, ei kaalu üles muid ühiskonnale põhjustatud kahjusid.

“Me ei sea küsimuse alla kõiki sekkumisi rahvatervisesse või epideemia asjus koordineeritud informatsiooni jagamist, kuid meil ei õnnestunud leida ühtegi näidet, et koduspüsimise käskudest või ettevõtete sulgemisest oleks olnud mingit kasu. Andmed siiski ei välista, et mingi kasu võib neist olla. Kuid kui sellised kasulikud mõjud ongi olemas, ei kaalu need üles seda hulka kahjusid, mida sellised agressiivsed meetmed on [ühiskonnale] põhjustanud. Tulevaste epideemiate kontrollimiseks võivad olla vajalikud paremini suunatud rahvatervist puudutavad sekkumised, mis ei too kaasa rangete piirangute tekitatud kahjusid,” seisis uurimuse kokkuvõttes.

Toimetas Karol Kallas