18. juunil kuulutati soovoliniku ja sotsiaalministeeriumi poolt välja konkurss teadlastele, kes peavad välja mõtlema, mis asi on vihakõne. Progressiusklike jaoks ongi esikohal ideoloogia, inimesed ja reaalsus peavad sellele alluma ning kui vabatahtlikult ei allu, siis tuleb need progressiusu ideoloogiale allutada, kommenteerib konkursi motiive Karol Kallas.
Üheks erinevate valdkondade vihakõneteadlaste ülesandeks on analüüsida, milline koht on vaenujutul Eesti õigussüsteemis, mis on selle kultuuriline kaal ja kuidas Eestis inimesed kõnes ükskõik mida ning keda vaenavad.
"Täna kuulutatakse välja konkurss teadlaste leidmiseks, kes hakkavad analüüsima vihakõne ja sellega seotud mõistete õiguslikku ja kultuurilist tähendust ja kasutust Eestis," kirjutatakse soovoliniku kantselei vihakõneteadlaste otsimise kuulutuses.
Lisaks peavad ennast vihakõnetaibudena määratlevad isikud koostama ülevaate vihakõnekaebustest; juhtumitest, millel võib midagi olla pistmist vihakõnega ja koostama mentaalse aparaadi, mille abil saab vihakõne määratleda ja talitada. "[Vihakõnetaibud] … annavad ülevaate vihakõnega seotud pöördumistest ja juhtumitest ning selgitavad välja vihakõne äratundmiseks ja menetlemiseks vajaliku toe."
Vihakõnetaibudelt oodatakse oraaklisüsteemi loomist
Vihakõneteadlastelt oodatakse lisaks midagi "Kolmas otsus" (Minority Report) filmi laadse vihakõne eelteadmuse oraaklisüsteemi loomist. Taibud peavad välja selgitama mustrid ja mudelid, kuidas vihakõne tekib ning selline mudel- ja musterdamine peab olema jõustruktuuride jaoks süsteemina kasutatav, mille abil saab vihakõne jälitada ning karistada.
Taibuotsingukuulutuses seisab: "Projekt uurib käitumismudelid ja -mustreid, mis mõjutavad vihakõne kasutamist ning projekti väljund on kasutatav korrakaitseorganisatsioonidele ja Eesti ühiskonnale vihakõne vähendamiseks."
"Vihakõne" kultuuriline kontekst on lõhki ja läbi ära uuritud
Soovolinik Liisa Pakosta leiab arusaamatul põhjusel, ilmselgelt ignorantselt, et "Eesti kultuuriline kontekst vihakõne tajumise osas läbi uurimata". Selline arusaamine on üdini vale, sest lisaks muule üpris kolossaalsele rahvapärimuse teaduslikule korpusele, on näiteks 2020. aastal ilmunud kaks mahukat entsüklopeedilist "Eesti kõnekäänud" köidet, mida on kokku mõni lehekülg alla 2300.
Täiesti juhuslikult esimese "Kõnekäändude" köite lahti lüües leiab sealt kohe sellise Kaa Kellamäe levikualalt pärit kõnekäänu "m..n suus" (kui ei oska enam midagi mõistlikku öelda; lk 593). Teise köite, taas täiesti juhuslikult lahti lüües, leiab Kaa Koidu levikualalt pärit kõnekäänu "lööb m..ni kurku ning teine muna teise lõuga" (lk 523). (Siinkohal autor vabandab ebasündsate kirjete pärast, aga sellised olid tõesti esimesed, mis ette sattusid. Kirjeid valides oleks eksperimendi mõte kaduma läinud.)
Üldjoontes saab "Kõnekäändude" entsüklopeediat sirvides üpris ruttu selgeks, et Eesti kõnekäänud on vähemalt ⅔ ulatuses rassistlikud, võõravihased, kaasinimeste väärikust alandavad jne, jne, jne – koosnevad kõigest, mis soovolilise progressiusu ning selle inimväärlaste jaoks on ebapüha vihakõne.
Siis on veel olemas 2019. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi poolt välja antud entsüklopeedia "Eesti Loitsud" esimene köide, millesse on koondatud arstimise sõnad ja mille seast leiab näiteks meie "vähemate vendade" pihta suunatud vihakõneepisoodi (lk 461):
Kiitsagule kibu,
varesele valu,
kilk kivi äärde kiduma,
minu paisele suur tervis.
Siis võib jätkata tõsiasjaga, et sadu, kui mitte tuhandeid teadustöid on kirjutatud misogüünse, ksenofoobse, patriarhaalse, klaaslage "õrnema soo" kohale betoneeriva, rassistliku, usuvabadusi jalge alla tallava, kolonialistliku, valge ülemvõimlise, või mis kõik iganes veel Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" teemal.
Lühidalt saab vihakõne, sellega kaasnevate ja seda põhjustavate nähtuste ning "kultuurilise tausta" teemal nentida ainult üht: see on risti-rästi läbi uuritud. See, et Pakosta ja sotsiaalministeerium üritavad nii pärani uksest kui veel vähegi olla saab sisse murda, näitab ainult sellise uuringu tellijate ebapädevust ja usupimedust.
Või teistpidi: progressiusk, mille kütkes nii soovolinik, tema kantselei kui sotsiaalministeerium vaevlevad, ongi ajuhaigus, mis ei luba maailmast selle päris kujul aru saada.
Progressiusklike jaoks on esikohal ideoloogia, inimesed ja reaalsus peavad sellele alluma ning kui vabatahtlikult ei allu, siis tuleb need progressiusu ideoloogiale allutada. Sellele osutab taibuotsingu taga olev soov, et need mõtleksid välja vihakõne musterdamse ja mudeldamise süsteemi.
Soovoliniku ja sotsiaalministeeriumi "vihakõneteaduse" algatus ei ole midagi muud kui järjekordne, progressiusklike jaoks nii omane "uue inimese" ehitamise katse. Vihakõneteaduse taga on soov Eesti inimesed nende traditsioonidest, pärandist ja ajaloost välja juurida.
Vihakõnetaibud peavad olema õiget usku
Vihakõneteadlaste otsingus on ära määratud ka see, et neist teadlastest, kes selle töö omale saavad, peavad saama ideoloogiatöötajad ja usukuulutajad: "[Soovolinik] ootab teadlastelt tuge ühiskondlike hoiakute nügimisel."
Selline soov välistab igasuguse teaduse. Alustades kasvõi sellest, et mis urrima uuring see üldse selline on, kui välistatakse üks võimalikke põhieelduseid, kas näiteks selline asi nagu "vihakõne" on üldse olemas? Või kas sellisena ei määratleta midagi, mis on inimestele loomuomane ja ühiskonna terviklikuks, sidusaks vms toimimiseks läbivalt oluline? Pluss – "viisakus", hoolimata sellest, mida eetikapõdrad ja inimväärlased kuulutavad, ei ole inimõigus.
Pakosta ootab uue progressiusu pühakirja pärispatu loendi kirjutamist, mitte teadust selle tegelikus tähenduses. Teadus ei ole mitte kunagi valmis ja seda eriti tänaseni nii "hämarates" valdkondades kui geneetika, psühholoogia, sotsioloogia, bioloogia/kehakeemia, antropoloogia, ajalugu või mis kõik veel. Kui teadlastelt hakatakse nõudma "ühiskondlike hoiakute nügimist", siis me saame midagi vähemalt sama inimvaenulikku kui seda olid/on "teaduspõhised" Covid-19 piirangud ja sulgemised.
Sõnavabaduse piiramise soov ja mõttelugu teeb soovolinikust ohmu
Üks kaasaja tuntumaid filosoofe, söör Roger Scruton kirjutas 2015. aasta Briti rahvusringhäälingule BBC:
Inimestele nagu mina, kes on hariduse saanud sõjajärgses Ühendkuningriigis, on sõnavabadus jäik Briti elulaadi eeldus. John Stuart Mill selgitab mõtet: "Aga arvamuse mahasurumisele eriomane kuri seisneb selles, et nii röövitakse tervet inimkonda, järeltulevat põlve samuti nagu kaasaegseid ja enamgi veel neid, kelle arvamus läheb lahku, kui neid, kes seda jagavad. Kui mahasurutud arvamus on óige, jäävad teised ilma vóimalusest loobuda ekslikest seisukohtadest õigete kasuks; kui vale, kaotavad inimesed peaaegu sama suure hüve. Saada tõest selgemalt aru ja kujutada seda elavamalt ette ekslikule arvamusele vastandamise kaudu."
…
Need ei ole valed, mis kõige rohkem solvavad, vaid tõde. Te talute solvanguid ja väärkohtlemist, kui te teate, et need ei ole tõsi. Kuid kui märkused, mis teie kohta tehakse, on õiged, siis sellest tõest saab pistoda teie hinges – te karjute nii kõvasti kui võimalik "see on vale!" ja teate, et te peate nende tõdede rääkija sundima vaikima.
Mõelgem nüüd natuke, mis on soovoliniku ja progressiuskliku nomenklatuuri jaoks üks kõige põhimõttelisemaid vihakõne näiteid? Mis on "pistoda nende hinges"? See on arvamus, sellise arvamuse avalikult väljendamine ja mis kõige hullem – seadustesse kirjutamine –, et loomulik perekond on ühiskonna alustala ning soomuutmine, eriti laste puhul, saatanast. Euroopa Liidu ja Eesti progressiuskliku moraalita nomenklatuuri jaoks, nagu "Ungari tagumisest" välja tuleb, on LKGB propaganda lastele "uus", kõigile kohustuslik, "inimõigus", ehk tegelikult inimväärus.
Selliste inimväärustega inimeste ajude "toimivaks" triikimiseks vajavad kiigeministeerium ja soovolinik "hädasti kognitiivse psühholoogia ja mõjutamispsühholoogia valdkondade teadlaste praktilist abi".
"Vihakõne" määratlemise taga on soov karistada mõtteroimi
Ameerika Ühendriikide ühe tuntuma mõttekoja Heritage Foundation endine asepresident ja kahekordne USA aseriigisekretär Kim R Holmes analüüsib "vihakõne" päritolu:
Peamiseks hea kõne halvast eristamiseks on kurikuulus "vihakõne" mõiste, mis tähendab teatud märkuste, žestide, seisukohtade ja kirjutiste määratlemist kui sihilikult viha õhutatavatena ning mida peab selle tõttu reguleerima või isegi kriminaliseerima.
Ameerika Ühendriikides on aastaid üritatud ära keelata vihakõne ja vihakuritegusid. Kui kohane on hukka mõista sellised sümboolsed teod, nagu näiteks Klu Klux Klani ristide põletamine, siis aastate jooksul on suurenenud soov karistada samal viisil väidetavalt ebasobivat kõne ja mõtteroimaisid.
Tänaseks saab vihakõneks pidada avalikke seisukohavõtte ebaseadusliku sisserände ja samasooliste perekonna vastu. Southern Poverty Law Centre (üks USA tuntumaid inimvääruste organisatsioone) määrab reeglipäraselt traditsioonilist perekonda toetavaid ühendusi "vihagruppide" nimekirja ja seda ainult selle pärast, et need on vastu samasooliste abielule.
…
Alati on [Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemis] kuriteotahtluse määramiseks olnud tähtis tõestada, et kuritegu on ette kavatsetud. Selline praktika hakkas muutuma, kui võimust võttis äärmuslik multikultuursus. Selle [äärmusliku multikultuursuse ideoloogia] mõjutusel mõeldi välja vihakõne ja vihakuriteod. Selle asemel, et muretseda üksikisikute kuriteotahtluse pärast, soovisid vihakõne eestkõnelejad keelata ära väljendid, žestid. käitumisviisid või kirjutised, mida nad pidasid kaitstud indiviidide või gruppide suhtes eelarvamuslikuks.
Sellised aktivistid saavutasid kõige suuremat edu ülikoolides, kus sigitati kohutaval hulgal uusi kõnereegleid või muid fantaasiarikkaid meetodeid, kuidas kontrollida seda, mida inimesed mõtlevad või räägivad. Mitmekesisuse ettekäändel leiti, et teatud inimeste klassid – rassivähemused, naised ja omasooiharad – vajavad kaitset häirivate sõnade eest.
Selline muutus ei lähtunud mingist kõrgenenud tagakiusamise tajust, vaid pigem soovist keskenduda tagakiusamise põhjuste üldistamisele. Vihakõne ei keskendunud enam üksikisikute tegudele, vaid tervetele inimklassidele, kes olid väidetavalt süüdi ja seda hoolimata, mida nimetatud klassi kuuluvad üksikisikud rääkisid või uskusid.
Lühidalt: vihakõne on leiutatud äärmusliku multikultuursuse ideoloogiaga, mis on üks progressiusu dogmadest, inimeste ajude pesemiseks. "Vihakõne" ja "vihakuritegude" suurimaks veaks, mis läheb kogu kaasaegse õigussüsteemi põhimõtete vastu ning keerab need pea peale on usk, et nii ohvri kui kurjategija teeb inimesest ainuüksi tema grupikuuluvus. Seda iseloomustab arusaamine, et mustud ja omasooiharad on ainult head ning valged heteroseksuaalsed naised ja mehed ainult halvad.
"Vihakõne" kriminaliseerimine röövib inimestelt tõe
Vihakõnega sõdimise üheks tulemuseks on näiteks rahvus- ja lääneilma aluskultuuri vundamendi hävitamine, radikaalse "multikulti" altaril ohvriks toomine, omamoodi raamatute põletamine – raamatukogude ja õppekavade "dekoloniseerimine".
See toob meid tagasi Milli eespool välja toodud "tõe röövimise" mõttekäigu juurde. Kui vihakõne karistamise ja ajupesuga inimestelt tõde ära röövitakse, nad vaimselt vaeseks tehakse, mis siis järele jääb? Ainult vale!
Pakosta lööb ogaralt – nagu seda kipuvad tegema kõik progressiusulised multikulti puuslike kummardajad – ka mainitud Milli, kelle teos "Vabadusest" on üks lääneilma vabaduse mõiste tugisammastest, astla vastu üles: „Vihakõne ohvrit aitab kõige kiiremini vihakõne lõppemine ja kindlustunne, et ta ei pea kartma selle kordumist." "Vihakõne lõppemine" teeb kõik ja eriti just väidetava "ohvri" ainult vaesemaks. Lisaks ajupesule, röövitakse inimestelt nende väärikus, võimalus tutvuda erinevate ideede ja vaadetega. Täna on vihakõneks kirjatööd "Minu võitlus" ja "Pipi Pikksukk", homme Väike Tjorven koos Moosesega.
Eriti küüniline on soovoliniku ja kiigeministeeriumi taibukutsungis osutus, et rassistliku Pipi ja Moosese hukkamõistmine, rääkimata ühe XX sajandi tuntuma riigijuhi elulooraamatuga tutvumisest, aitab kuidagi kaasa "Eestis hirmu vähendamisele ja inimlikkuse suurenemisele". Sõnavabaduse piiramine ei suurenda mitte kunagi inimlikkust. Sõnavabadus on lääne ühiskonna alustala. Selleks, et tunda iseennast, peab tundma ajalugu, kultuuri ja teadust. Selleks, et lahendada probleeme, peab neid SWOTtima, nende üle aru pidama, neist ilma igasuguse hirmu ja piiranguteta rääkima. Tehes vihakõnest kuriteo, võetakse inimestelt võimalus õppida tundma iseennast. See on progressiusu jaoks omamoodi endlösung, kuid kõige inimliku ja ülla jaoks karm untergang.
Puud tuntakse tema viljadest, soovolinikku vägistamisdžihaadist
Vihakõne karistamisel ja selle seadustesse kirjutamisel on juba tänaseks väga ilged tagajärjed. Hirmust "islamofoobia" vihakõnelemise ees sai võimalikuks Ühendkuningriigi vägistamisdžihaad, kus ametivõimud ja politseinikud ei julgenud uurida moslemimeeste vägistamisjõuke, mille käes kannatasid kümned tuhanded alaealised briti tütarlapsed.
Pakosta ja kiigeministeeriumi arust on ilmselt sellist "lõpplahendust" vaja Eestissegi. Puud tuntakse tema viljast. "Vihakõne äratundmiseks ja menetlemiseks vajaliku toe välja selgitamise", " käitumismudelite ja -mustrite uurimise, mis mõjutavad vihakõne kasutamist" ning selliste "uuringute" väljundi jõustruktuuride poolt vihakõne vähendamise eesmärgil kasutamise viljadeks on kümned tuhanded vägistatud alaealised tütarlapsed.
Vihakõnetaibud saavad oma soovist mõelda välja, mis asi on on vihakõne ja kuidas selle alusel inimesi karistada saab, teada anda kuni 18. juulini. Vihakõneuuring peab valmis olema 2022. aasta juunikuuks ja sotsiaalministeerium on valmis selle peale laiaks lööma kuni 173 000 eurot.
Lõpuks võib küsida: kas erapoolik soovolinik Pakosta ja seadusvastasest progressiusust läbi imbunud sotsiaalministeerium üldse kõlbavad millegi tellimiseks, millele tahtetakse "teaduse" silt külge kleepida? Kui juba eelnevalt "vihakõne" hukka mõistnud isikud ja asutused tellivad oma arusaamist kinnitavat "teadust", siis see pole teadus, vaid "teaduse" nime all tehtav ideoloogiliste vastaste usupõhine palgamõrv. Nime poolest taibudel, kes asuvad sellise "palgamõrva" teele, pole teadusega midagi pistmist. Selline "vihakõneteaduse" kutsung on teadlaskonna alandamine. "Vihakõne" uurimine, sellele "teaduse" sildi külge kleepimine, on uus lõssenkism.