Kui Euroopa Liidu, ÜRO ja teiste maailma suurriikide tänased rohekavad ellu viiakse, ootab meid ees paremal juhul filmi Mad Max laadne tulevik. Kaader filmist Mad Max. Foto: Scanpix

Lääneriigid on väidetava kliimakatastroofi vältimise nimel võtnud jalge alla enesehävitusliku "uue rohemajanduse" tee. Kui maailma on päriselt vaja päästa, siis nõuab see suurt tehnoloogilist hüpet ja seniste tooreste "roheliste" tehnoloogiate mahitamise asemel vahendite suunamist pea ainult teadus- ning arendustegevusse, leiab Karol Kallas.

Viimastel aastatel on meeletute toetuste toel nõndanimetatud "taastuva" energia tootmisvõimekus maailmas märkimisväärselt suurenenud. Eestiski võib näha, kuidas aasta-kahega on maa täidetud päikeseparkidega ja tuulegeneraatorite omanike ning nomenklatuuri jõugukraatia rüüstab iga kuu taastuvenergia tasu näol Eesti inimeste rahakotti. 

Kuid … sellises "taastuvas" energias pole mitte midagi taastuvat. Suurte tuule- ja päikeseparkide rajamine ei ole "uus normaalsus", ega "buum", vaid hullus. See ei ole energeetika tulevik. Päris majandus nii ei käi. Tänu orjalaagritele Nõukogude Liit mõnda aega edenes, kuid lõpuks pani plaanimajandus – mida igasugused Rohelised Uued Kursid ja -kavad endast kujutavad – riikide ja rahvaste normaalse arengu rohkem kui pooleks sajandiks seisma. 

Vaade Gulagi baraki sisemusse. Foto: allthatsintresting.com

Kui päriselt soovitakse elektritootmises süsivesinikud (nafta, gaas, põlevkivi) millegi muuga asendada, siis investeeritaks see hullumeelne raha teadus- ja arendustegevusse, mitte kohutava keskkonnakoormaga päikesepaneelide ning tuuleturbiinide poolikusse tehnoloogiasse. Tohutu keskkonnakoormaga "roheenergiat" toetatakse ainult selle pärast, et nomenklatuur tahab ehitada uut ilma, milleks tuleb vanal võimalikult kiiresti juhe seinast välja tõmmata. Milleks jõledat mõõtu rahatrüki toel rajatud ebaküpse "rohelise" elektri tehnoloogia mahitamine on päris suurepärane vahend. 

Koobalt on "rohelise" energeetika jaoks ülioluline komponent, aga selle kaevandamisega kaasneb tõsine keskkonnamõju. Pildil Kongo RDV kaevurid, kellest väga suur osa on väikesed lapsed (neil on kitsastes kaevanduskäikudes lihtsam ringi liikuda), Tilwezembe kaevanduses. Foto: Scanpix

Suurema osa "rohelise" energiaga kaasneb keskkonnakatastroof 

Üritades kliimausu kuulutamise taha vaadates mõista, mis maailma energeetikas tegelikult toimub, siis läheb pilt kohe väga segaseks. Igasugustele IEAdele ja IRENAdele ning Urr teab veel kellele on antud käsk näidata "taastuvaid" energiaallikaid võimalikult heas valguses. Alustuseks tuleb vahet teha madala heitmega (tuumaelekter pluss taastuvad energiaallikad) ning ainult nö "heitmevabal" elektrisegul. Asjast ja selle numbritest ning viimaste tähendusest arusaamine on Eesti riigieelarvest konkreetsete kulude välja koukimise mõõtu ettevõtmine.

Nõndanimetatud "heitmevaba" elektriga on veel omaette lugu – suurima osa sellest moodustab hüdroelekter, kuhu kuulub näiteks Assuani pais, mis hävitas sisuliselt kogu Niiluse ökosüsteemi. Mida Hiina Himaalajasse ehitatud-ehitatavad hüdrojaamad teevad madalamal asuvate maade-riikide keskkonna ja majandusega, ei hakka siinkohal pikemalt selgitama – lühidalt on tegemist katastroofi mõõtu hädaolukorraga. 

Assuani tamm. Foto: www.planet-wissen.de

Kes peab sellist vee-elektrit "roheliseks", peaks a) kas uuesti kooli minema (algkoolist alates), või b) tegemist on moraalse soerdiga. Kuna kõik suured rahvaste ühendused, riikide liidud ja maailma suurimate majanduste juhid vee elektri kohta nii räägivad, siis on need kõik … Kliimasõda pidades ei saa pöörata pea et tervete alamkontinentide keskkonnaolusid pea-peale. Võib-olla Skandinaavias osatakse veega ilma suurema jamata elektrit teha. 

Roheliste projektide "positiivsete" numbrite taga on pea ainult propaganda

Rääkides numbritest, siis 2019. aastal toodeti maailmas 173 340 teravatt-tundi elektrit. Taastuvate energiaallikate segu moodustas sellest 7017 teravatt tundi. Taastuva elektri osakaal oli neli protsenti. Millest vesi moodustas ümmarguselt kuuskümmend protsenti (4228 TWh).

Puud tuntakse selle viljast ja pimedad linnad, külmad toad ning majanduskatastroof on tänaste kliimapoliitikate vili.

Sellise hullumeelsuse võtab kokku Davose "universumi kuningate" propaganda, et "2020. aastal oli taastuvate energiaallikate elekter kõige odavam". Miks siis eestlased peavad siin paljukannatanud Maarjamaal maksma taastuvelektri maksu ja miks kõikjal maailmas elektri hind on lakke hüpanud? Miks elekter on kallis, siis selle põhjuseks on väga suures osas just "roheline" ideoloogia – vana kaev lastakse enne täis kui uut pea et polegi.

Puud tuntakse selle viljast ja pimedad linnad, külmad toad ning majanduskatastroof on tänaste kliimapoliitikate vili.

Loodetavasti on suurem osa inimesi saanud aru, et pööraselt kõrged elektrihinnad ja kallimad kommunaalkulud–esmatarbekaubad on alles tulevaste "roheliste" aegade kerge maitsevälgatus. Kui laiad rahvahulgad eurokomissšariaadi diktaadi või kohaliku "päikesehuntaga" midagi tõsisemat ette ei võta, siis olukord läheb ainult hullemaks. 

Olemasoleva tehnoloogia juures on üleminek ainult rohelisele elektrile võimatu

Mõttekoja Manhattan Institute'i 2019. aastal avaldatud uuringus selgitatakse, et sellisel kujul, nagu seda täna tehakse, on üleminek süsivesinikelt roheenergiale võimatu. Aastakümneid on kogunud hoogu liikumine, mis soovib asendada süsivesinikud, mis koos annavad täna ümmarguselt kaheksakümmend protsenti maailma energiast, uute energiaallikatega. Liikumine algas hirmuga, et nafta saab otsa. Sellest hirmust on tänaseks saanud usk, et tänu kliimamuutustele ja teistele keskkonnamuredele, ei või inimühiskond omale lubada nafta, maagaasi ja söe põletamist. Kõigi mainitud süsivesinike kohta võib ainult lisada, et neid jätkub külluses veel väga pikaks ajaks. 

Tuule- ja päikeseenergia ning akud, mis on lemmikalternatiivid süsivesinikele, annavad maailma energiatootmisest 2019. aasta seisuga – viimane aasta, mille kohta on olemas kõige selgemad/ülevaatlikumad andmed – ümmarguselt kaks protsenti. Kuid ometigi julgeb valitsev ideoloogia/usk selle peale kuulutada, et me oleme keset tehnoloogilist revolutsiooni, mis lõppeks asendab energeetikas kõik süsivesinikud. 

Kui rääkida tehnoloogilisest "rohelise" energia revolutsioonist, siis asja tegelik olemus saab palju selgemaks kui vaadata Euroopa Liidu Rohelist Kurssi. Järgmise kümne aasta peale kavatsetakse selle peale Liidus laiaks lüüa triljon eurot. Korrates, et tänane rohelise elektri tehnoloogia on ebaküps ja kohutava keskkonnakoormaga, siis kui palju sellest triljonist on kavas kulutada teadus- ja arendustegevusele? See number on 36 miljardit – 0,004 protsenti kogu eelarvest. Ülejäänud rahaga sellest triljonist mahitatakse olemasolevaid tehnoloogiad. Kas just arendada tuleks Dysoni kerasid, aga rohelist energiamajandust ei tule ilma hüppeta (vähemalt) järgmisele tehnoloogilisele tasemele. Mida arvab ka Kopenhaageni Konsensuse Keskuse president ja Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi külalisprofessor Bjørn Lomborg.  

Päris maailma "rohelises" majanduses Moore'i seadus ei kehti

Lääneriikide "uue rohemajanduse" kavad toetuvad usule, et tuule-, päikese- ja akutehnoloogiad on arenemas tohutu kiirusega, millega kaasnevad tulemused, mis on võrreldavad arvutitehnoloogia Moore'i seadusega. Kuid selline analoog ei arvesta algeliste füüsikaseadustegagi – süsteemid, mis toodavad energiat ja süsteemid, mis toodavad/käitlevad informatsiooni, on fundamentaalselt erinevad.

Ilma tehnoloogilise hüppeta on kõik suured rohelised plaanid ainult miraaž, mis mõjub hävitavalt nii majandusele, inimeste eludele kui keskkonnale.

Päris maailmas, kus on olemas inimesed, autod, lennukid ja tehased, seal igasugune kasv tarbimises, kiiruses või võimekuses põhjustab riistvara suuruse/hulga kasvu, mitte selle vähenemise. Energia, mida on vaja tonni inimeste liigutamiseks, soojendab sellel eesmärgil tonni terast või räni. Tonni toidu kasvatamine sõltub loodusoludest, mille piirid panevad omakorda paika gravitatsiooni-, inertsi-, hõõrdumise-, massi- ja termodünaamika seadused, mitte senisest tõhusam tarkvara. 

Kõigest eelnevast võib järeldada, et ilma tehnoloogilise hüppeta on kõik suured rohelised plaanid ainult miraaž, mis mõjub hävitavalt nii majandusele, inimeste eludele kui keskkonnale.

Tuulegeneraatorite korpused ja tiivad on praktiliselt taaskäideldamatu materjal – kui sellest just sildasid ei ehitata. Ühe tuuliku eluiga on päris elus kuskil 20 aastat. Kui Eestisse tulevad maailma kõige suuremate tuuleturbiinidega kõige suuremad merepargid, siis 20 aasta pärast on meil väga ebamugavas kohas väga palju prügi, millega pole pea mitte midagi pale hakata. Foto: USA Wyomingi osariigi Casperi piirkonna taaskäitlusjaam (Casper Regional Landfill).

Põhjuste seas, miks "rohelise" energia kavad on tänasel kujul määratud hukule, võib välja tuua järgmised näited:

  • Teadlased peavad alles avastama ja ettevõtjad leiutama midagi, mis oleks ligilähedaseltki sarnane süsivesinike odavale hinnale, suurele energiatihedusele, stabiilsusele, turvalisusele ja tarnitavusele. Praktikas (2019. aasta hinnangute kohaselt) tähendab see, et kui näiteks kulutada miljon dollarit suurtele tuulegeneraatoritele, või päikesepaneelidele, siis toodavad need selle raha eest oma väidetava 30-aastase eluea jooksul 50 miljonit kilovatt-tundi (kWh) elektrit. Kui sama raha kulutada näiteks kildagaasi kaevandamisele, siis saab selle eest kolmekümne aasta jooksul 300 miljonit kWh.  
  • Päikesepaneelide tõhusus on tublisti paranenud ja need muutuvad järjest odavamaks ning tõhusamaks, kuid tänasel tehnoloogial on käes füüsilised piirid. Nõndanimetatud Shockley-Queisseri piirang sätestab, et maksimaalselt saab pöörata elektronideks 34 protsenti footoneid. Tänane päikesepaneelide tehnoloogia on kuskil 26 protsendi juures.     
  • Tuulegeneraatorite võimekusel on ees Betzi seaduse füüsiline piir. Tuulest on võimalik kätte saada kuni 60 protsenti kineetilisest energiast, tänaste generaatorite tõhusus on 40-50 protsendi vahel.  
  • Tesla Gigatehase (Gigafactory), mis on maailma suurim akude tootja, aastane toodangu maht suudab talletada ainult kolm minutit Ameerika Ühendriikide energiavajadusest. Kahe päeva USA energiavajaduse katmiseks peaks selline tehas tootma akusid tuhat aastat. Samal ajal kaevatakse iga toodetud aku kilo kohta 23 kuni 45 kilogrammi materjale, mida peab transportima suurte vahemaade taha ja töötlema.