Ameerika Ühendriikides lahti rulluvad rassirahutused annavad meile suurepärase pildi, kuidas ühiskonnas on võimust võtnud progressistlik vasakpoolne pehme totalitarism, kirjutab Rod Dreher väljaandes The American Conservative.
Ameerika Ühendriikides on meediaväljaannete kirjakeele üheks peamiseks mallipiibliks uudisteagentuuri Associated Pressi (AP) Stiiliraamat. AP valgenahaline naisajakirjanik Kimberlee Kruesi säutsus 31. mail, ajal kui üle Ameerika Ühendriikide olid puhkenud rassimäratsemised ja rüüstamised, Twitteris: "Tundub, et nüüd on õige aeg osutada AP juhistele, kuidas kasutada sõna "rüüstamine" (looting)." Oma säutsu juurde lisas Kruesi väljavõtte Stiiliraamatust sõna "rüüstamine" kohta.
AP ajakirjanike kirjakeele malliraamatus osutatakse: "Piirake sõna "rüüstamine" kasutamist. Selle sõnaga on pikka aega kaasnenud teatud rassistlikud alatoonid ja seda eriti seoses loodusõnnetustega. Tundlikkus selle sõna suhtes on märgatavalt kasvanud seoses president Donald Trumpi "rüüstamine ja tulistamine" (looting and shooting) säutsuga ja selle konkreetse fraasi (when the looting starts, then shooting starts; kui algavad rüüstamised, algab tulistamine) ajalugu ulatub [mustade] kodanikeõiguste eest võitlemise aega. Nimetatud sõna asemel kasutage antud tegevuse kirjeldamiseks mõnda sõna rohkem. Näiteks: "Mõned meeleavaldajad tungisid kauplusesse ja varastasid kõike, mida riiulitelt oli leida.""
Teiste sõnadega on Stiiliraamatus öeldud, et asju tuleb teatud juhtudel kirjeldada võimalikult segaselt. Käesolevad märatsemise päevad on kiirendanud liikumist pehme totalitarismi suunas. Kirja- ja kõnekeelega manipuleerimine on üks inimeste mõtlemise kujundamise tavastrateegiad.
Oma tulevase raamatu "Ära ela valede järele" (Live Not By Lies) tarbeks intervjueerisin ma Poola ajaloolast Pawel Skibińskit:
Skibiński keskendub keelele kui kultuurimälu talletajale. Me teame, kuidas kommunistid keelasid ära ajaloo õpetamise ja uurimise, mis ei olnud võimu poolt heaks kiidetud. Täpselt samasugune on ka tänaste progressistide taktika ja seda eriti ülikoolides.
Kaasaegsed inimesed ei saa aru, kui levinud on ühiskonnas marksistide moodi keele moonutamine. Me võtame tuttavad sõnad, tühjendame need senisest sisust ja täidame uue, uut ideoloogiat täis tähendusega. Selline propaganda mitte ainult ei muuda seda, kuidas me poliitikast ja igapäevaelust mõtleme, vaid ka seda, mida kultuur peab mäletamisväärseks.
Ma juhin tähelepanu sellele, kuidas tänased liberaalid kasutavad hooletute konservatiivide argumentide naeruvääristamseks neutraalselt kõlavaid, või isegi positiivseid, sõnu nagu "dialoog" ja "sallivus." Samamoodi immutavad nad negatiivse tähendusega läbi sõnu nagu näiteks "hierarhia" ja "traditsiooniline perekond."
Meenutades elu kommunismiajal, jätkas professor: "Inimesed, kes elasid sellises keelemaailmas, kes ei osanud muul viisil rääkida, võisid tõepoolest hakata mõtlema, et sõnu tulebki nii kasutada. Kui ühe sõna külge on kord haagitud negatiivne tähendus, siis on võimatu kainelt arutelda selliste sõnadega seotud nähtuste üle.
Tänaste üliõpilaste, kes on üles kasvanud kommunismijärgsel ajal, õpetamine on paras väljakutse, sest neil puudub keele idoloogilise väärkasutamise suhtes loomulik immuunsus. "Mina näen sellise sõnade vääriti kasutamise kohe läbi. Ma mäletan, kuidas keelt väärkasutati. Kuid meie üliõpilaste jaoks on sellest arusaamine võimatu," rääkis Skibiński.
Vaadake ja kuulake kuidas meedia – televisioon, raadio, paberajalehed – kirjeldavad märatsemist ja märatsejaid. Nad on hakanud märatsemist kutsuma "ülestõusuks" – nii on teinud juba nädalakiri The New Yorker ja uudistekanal NBC News.
Pöörake samuti tähelepanu, kuidas vägivalda ja rüüstamisi "õige" sõnumi – Ameerika on rassistlik riik – nimel eiratakse.
"Rahumeelsed meeleavaldused seisavad märatsemisest täiesti eraldi. Võib tunduda, et märatsemine käib meeleavaldustega alati kaasas. Nii juba aastaid. Ja juhtus kogemata nii, et tapeti viis politseinikku. Ja nüüd on linnad natukene leekides. Kuid saage ometi aru, meeleavaldused on suuremas osas väga rahumeelsed," kirjeldab Twitteris progressistide suhtumist rassimäratsemisse ja rüüstamistesse konservatiivne ajakirjanik Matt Walsh.
The New Yorker jagab sotsiaalmeedias sõsside (sotsiaalse õigluse sõdalaste) postitusi, milles selgitatakse, et kui valgele inimesele märatsemine ja röövimine ei meeldi, siis on see rassism.
Massachusettsi osariigi justiitsminister (valge naisdemokraat) teatas 2. juunil, et "märatsemine on meie kõigi jaoks võimalus saada moraalselt paremaks inimeseks."
"Meie käes on kord elus avanev võimalus. Ma kutsun tänasel hommikul kõiki üles sellest kinni haarama," rääkis justiitsminister Maura Healey kõnes Bostoni kaubanduskoja liikmetele.
""Võimaluse" all mõtles Healey George Floydi, kes heitis hinge 25. mail peale seda kui politseinik oli ta üheksaks minutiks põlvega vastu maad surunud, surma peale puhkenud rahutusi ja märatsemist. "Jah, Ameerika põleb, kuid nii hakkab mets kasvama," jätkas justiitsminister," vahendab The Boston Globe.
[Justiitsminister osutas "põlemise ja metsa kasvamisega" Ameerika Ühendriikide California osariigis kasvavatele maailma suurimatele puudele, mammutipuudele/hiidsekvoiadele, mis paljunevad ainult siis kui tuli osa metsast puhtaks ja nende käbid lahti põletab. Toim.]
Jälgige tähelepanelikult, kuidas nomenklatuur manipuleerib avaliku diskursusega ja üritab meid panna uskuma, et me tegelikult ei näe seda, mida me näeme. Walsh on kogunud kokku vaimustava rea säutse sellest, kuidas meedia kirjeldas inimeste kodudesse sulgemise vastaseid meeleavaldusi kui "isekaid, hoolimatuid ja rassistlikke," kuid muutis hoobilt narratiivi kui massikogunemised leidsid aset peavooluajakirjandusele meeldiva eesmärgi nimel.
"Tänaseks me oleme saanud teada, et kui te tahate pandeemia ajal meelt avaldada, siis tehke seda turvaliselt, põletades maha ettejäävad majad ja tagudes oimetuks juhuslikud kõrvalseisjad. Sedasi pääsete te igasugusest peavooluajakirjanduse hukkamõistust," säutsus Walsh.
Või pange tähele: rahvaterviseeksperdid võtavad nüüd ideoloogast ajendatuna sõna massimeeleavalduste toetuseks. See on hullumeelne! Me oleme vabariiklikes osariikides tundnud muret konservatiivide pärast, kes keelduvad maskide kandmisest ja kes suhtuvad Covid-19sse kui poliitika, mitte rahvatervise küsimusse … ja nüüd käituvad rahvatervise eksperdid, nagu Covid-19 olekski poliitiline haigus!
"Üle saja rahvatervise ja nakkushaiguste spetsialisti on kirjutanud alla avalikule kirjale, milles toetavad üleriigilisi rassismivastaseid meeleavaldusi. "Valge ülemvõimlus on surmavalt ohtlik rahvatervise küsimus, mis eelnes COVID-19le ja võimendab seda,"" vahendab tervisespetsialistide sõnumit progressiivne uudistekanal NPR.
Ma olen pikka aega riigiametite ja ametnike suhtes olnud kahtleval seisukohal, kuid peale selliseid sõnavõtte suhtun ma neisse palju äkilisemalt.
(Palun pidage meeles: ma tunnistan ja jälestan, kuidas politsei on mitmel juhul käitunud meeleavaldusi kajastavate ajakirjanikega äärmiselt vägivaldselt – nagu näiteks on näha selles Austraalia televisiooni klipis. Käesoleva arvamusloo mõte on lahti seletada, kuidas narratiivi konstrueeritakse ja kuidas kujundatakse möödunud nädala sündmuste kultuurimälu.)
Või toome näiteks New Yorki linnapea Bill de Blasio, kes lubas röövijatel karistamatult Manhattanil märatseda ja kuidas ta vastab ühele juudi ajakirjaniku igati asjalikule küsimusele.
Iisraeli päevalehe Hamodia ajakirjanik küsis, et miks inimestel on lubatud meelt avaldada, aga religioosseid teenistusi ei tohi pidada? De Blasio vastas: "Nelisada aastat Ameerika rassismi ei ole võrreldavad [oma ettevõtte rüüstamistes kaotanud] ärritunud poeomaniku või sügavalt religioosse inimese, kes soovib osaleda jumalateenistustel, murega."
See kõik on juhtunud nõnda, sest Ameerika progressiivide peamiseks usutunnistuseks on antirassism. Seda kirjeldas juba 2015. aastal afroameeriklasest keeleteadlane John McWorther:
1956. aastal sai väga populaarseks antropoloogiline teadusartikkel "Nacirema suguharu keharituaal" (Body Ritual among the Nacirema). Kui ma olin 13-aastane, andis ema mulle selle artikli lugeda ja loomulikult ma mäletan kõige eredamalt kohta, kuidas naciremalaste seas maksti eriti suurte rindadega naistele selle eest, et nad ringi reisiksid ning neid näitaksid. Loodetavasti saate te aru, et "nacirema" on tagurpidi kirjutatud "american" – ameeriklane. Artikli mõte oli näidata kui eriskummalisena paistab meie ühiskond, kui seda vaadelda kliiniliselt distantsilt.
Tänapäeval on naciremadega juhtunud veel midagi. Neil on uus religioon. See on usk antirassismi. Loomulikult suurem osa naciremasid peavad antirassismi kas lihtsalt seisukohaks või oma kõrge moraali näitajaks. Siiski, 2015. aastal ja eriti haritud ameeriklaste seas, on antirassism erilisel kohal. Kohal, mida naiivne ja kallutamata antropoloog kirjeldaks uue ning üha enam võimust võtva religioonina. Me ülistame antirassismi. Me ülistame seda nagu paljud ülistavad Jumalat ja Jeesust ning antirassismi kummardatakse sedasi eelkõige Ameerika demokraatide pooldajate seas.
Antirassimil religioonina on oma varjupooled. See paneb inimesed arvama, et rassism ja selle erinevad varjundid on süüdi kõiges halvas, mis mustade inimestega on juhtunud. Kõik peaksid aru saama, et 2015. aastal on see äärmiselt lihtsustatud seisukoht.
Näiteks on õõvastav jälgida, kuidas noored mustad aktivistid, keda toetab sotsiaalmeedia ja kellest kirjutas hiljuti New York Times, teevad propagandat, nagu politsei põhimõtteline eesmärk on mustade inimeste kiusamine. Politsei ahistab tõesti vahest musti ja ma olen sellest palju, tihti parempoolseid ärritades, ka kirjutanud.
Samas ma üritan ette kujutada olukorda, kuidas grupp noori vihaseid, säravaid ja kindlameelseid musti inimesi sooviks mõnest vaesest mustast kogukonnast välja juurida kõik kurjategijad ning teeks selle nimel koostööd politseijõududega. Ma pelgan, et midagi sellist me kunagi ei näe. Antirassism keskendub alati väidetavatest närukaeltest politseinikele, olenemata sellest, kas need on mustade jaoks tegelik probleem või mitte.
Samamoodi on imetlusväärne, kuidas viimastel päevadel on meelelahutus- ja ärimaailma juhid üritanud esitelda oma antirassistlikku vagadust. Ma olen näinud suurt hulka e-kirju, mida ettevõtete ja ülikoolide tippjuhid on viimaste päevade jooksul laiali saatnud. Need kõik on, naciremade maailma mõttes, usutunnistused. Kui te arvate, et kõigel sellel pole usuga midagi pistmist, siis palun vaadake seda Bethesdas toimunud meeleavaldust:
See on samuti osa narratiivi kujundamisest. Kui see oleks meie institutsioonides ennast kehtestanud klassi võimuses, siis tänase päeva sündmusi tohiks mäletada ainult Bethesda progressiivide palveteenistuse kaudu. Oma raamatus "Ära ela valede järele" ma seletan, miks kultuurimälu on tähtis ja miks totalitaarsed režiimid tahavad kultuurimälu anastada:
1989. aastal ilmunud raamatus "Kuidas ühiskonnad mäletavad" (How Societies Remember) osutab Briti sotsiaalantropoloog Paul Connerton erinevatele mälu liikidele. Ajalooline mälu peegeldab [võimalikult] objektiivselt minevikus toimunud sündmusi. Sotsiaalne mälu on teadmiste kogum, mida inimesed mäletamiseks välja valivad, ehk otsustavad ühiselt, millised mineviku faktid mäletamist väärivad. Kultuurimälu koosneb lugudest, sündmustest, inimestest ja nähtustest, mida ühiskond on mäletamiseks kokku kogunud ning millest ehitatakse üles kollektiivne identiteet. Rahvuse jumalused, kangelased, lindpriid, maamärgid, kunst, muusika, tähtpäevad on osa kultuurimälust.
Connerton väidab, et "iga mõnes sotsiaalses korralduses osaleja peab eeldama jagatud mälu olemasolu." Tänasest arusaamiseks on vaja mäletada mineviku kogemusi ja neid mõtestada, mõista ja saada aru, mida sellise arusaamisega tuleb peale hakata.
Ükski kultuur ega isik ei suuda kõike mäletada. Kultuurimälu on kollektiivse faktidega mängimise, mille eesmärgiks on lugude loomine, tulemus. Selliste lugude loomise, mille abil ühiskond selgitab iseendale, kes ta on. Ilma kollektiivse mäluta ei ole olemas kultuuri ja ilma kultuurita ei ole kellelgi identiteeti.
Mida totalitaristlikum on mõne režiimi loomus, seda rohkem näeb see vaeva inimestest nende kultuurimälu välja rookimisega. Raamatus "Tuhat üheksasada kaheksakümmend neli" on tõeministeeriumis töötava peategelase Winston Smithi ülesandeks kustutada kõik ajakirjanduses ilmunud uudised, mis on kuidagi vastuolus Partei käesoleval hetkel kehtivate poliitiliste prioriteetidega. Poola intellektuaali Leszek Kołakowski sõnul osutab selline käitumine "totalitarismi suurele ambitsioonile – soovile inimeste mälu totaalselt kontrollida ja see anastada."
"Kujutame ette, kui selline ideaal saavutatakse," osutab Kołakowski. "Inimesed mäletavad ainult seda, mida neid õpetatakse mäletama ja nende mälu on vajadusel võimalik üleöö muuta."
Kas te arvate, et Donald Trumpi või vabariiklaste poolt hääletamine teeb sellistele arengutele lõpu? Unistage edasi. Ärge saage minust valesti aru: konservatiivide valimine liberaalide asemel võib olla tähtis ja enamusel juhtudel see nii ka on. Kuid selliseid arenguid ei saa peatada ainult poliitikaga. Ükski vabariiklasest poliitik ei võta midagi ette, või ei ole suuteline midagi peale hakkama ettevõtetega, mille juhid sunnivad oma töötajaid osalema progressistlikel "kaasamise ja mitmekesistumise" ajupesukoolitustel. Või ülikoolidega, kus üliõpilasi sunnitakse osalema sotsiaalse õigluse treeningutel. Eeloleva pika ja masendava suve tulemuseks on olukord, kus progressistlik nomenklatuur on oma õiguses ja õigluses veelgi enam veendunud ning valmis kõiki sotsiaalse õigluse evangeeliumis kahtlejaid veelgi raskemal kujul jalge alla tallama.
Me peame olema selleks valmis ja me ei tohi aega kaotada. Ameerika on meie silme ees kohutava kiirusega muutumas. Pehme totalitarism on jõuliselt tungimas kõigisse ühiskonnasoppidesse.
Üks professor osutas, et üks raamatu "Tuhat üheksasada kaheksakümmend neli" läbiv teema, mis on ka tänapäeval väga selgelt maad võtnud, on olukord, kus kõige jõhkramale kontrollile ei ole allutatud mitte proled, vaid just Partei liikmed. Mida kõrgemal hierarhias keegi on, seda vägivaldsemale ideoloogilisele sunnile peab ta alluma. See on nii "kõva" totalitarismi kui ka "pehme" totalitarismi puhul. Nimetatud professor selgitab: "Kui keegi on torumees või kiirtoidurestorani töötaja, ei juhtu temaga tõenäoliselt midagi kui ta poliitkorrektsetes mängudes kaasa ei löö. Kuid mida kõrgemal positsioonil on keegi nomenklatuuri hierarhias, seda suurem oht teda ähvardab."
Lisa 1: Nikole Hannah-Jonesi, kes võitis 1619 projekti eest maineka Pulitzeri ajakirjandusauhinna, sõnul pole Floydi surma tõttu puhkenud märatsemised ja röövimised tegelikult vägivald ja me ei tohi sellest nii rääkida. "Vägivald on see, kui riigi esindaja surub inimest kaela pidi vastu maad nii kaua, kui temast on välja imetud viimanegi eluraas. Vara hävitamine, mida on võimalik asendada, ei ole vägivald. Mõlema olukorra kirjeldamiseks samade sõnade kasutamine ei ole moraalne," rääkis Hannah-Jones uudistekanalile CBS News.
Lisa 2: Nomenklatuur, kui see ilmutab poliitilist poolehoidu vägivaldsete korrarikkujate vastu, ei ole seaduse ja korra poolel. "Rahakogumisteenus GoFundMe teatas, et nad annavad üle USA puhkenud vägivaldsete meeleavalduste ja märatsemiste ajal arreteeritud inimeste kautsjonifondile 500 000 dollarit," säutsus konservatiivne ajakirjanik Andy Ngo Twitteris.
[Mustade heebrea israeliitide ürituse videot saab vaadata siit.]
Tõlkis Karol Kallas