Liidrid näitavad teed: ühtsusmarss Pariisis pärast islamistide rünnakut pilalehe Charlie Hebdo toimetuse vastu, 11. jaanuar 2015. Foto: Eric Feferberg, AFP/Scanpix

Oma kodanike kaitseta jätmine ei ole demokraatia, vaid argus. Selle asemel kutsutakse meid üles käituma nii, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ja loosungeid lehvitab meie Euroopa üha innukamalt, sest midagi muud tal välja panna ei ole, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

1917. aastaks oli kokku kukkunud üks riik, mida arvati kestvat igavesti. Vene keisririik. Veel aastal 1913 oli hiljem kõigile tuntud saanuks Lenin istunud Genfis emigratsioonis ja langenud sügavasse masendusse, lugedes uudiseid sellest, kuidas Venemaal tähistati üldrahvalikult ja üsna rõõmsalt Romanovite dünastia 300. aastapäeva. "Mulle tundub, seltsimehed, et meie silmad ei näe tsaarivõimu langemist," kurtis ta õlleklaasi taga oma kamraadidele.

Kõigest 4 aastat hiljem oli Vladimir Iljitši unistus täide läinud. Kui palju ta ise selles initsiatiivi üles näitas, ei või meie teada. Kõnekas on fakt, et 1917. aasta veebruarirevolutsioonist sai ta teada sealsamas Genfis kohvikus ajalehte lugedes. Igatahes – uskumatuna näiv oli korraga teoks saanud.

1920. aastate alguses oli kusagil Euroopas istunud koos üks Vene emigrantide juhtorgan. Koosoleku avas juhataja sõnadega: "Me peame tõsiselt arutama seda olukorda, mis Venemaal on tekkinud." Nende sõnade peale tõusis üks osalejatest püsti. Ennast talitsedes vaatas ta kokkutulnutele otsa ja sõnas: "Oma arutlustega oleme me kogu Venemaa p…e keeranud" ning lahkus koosviibimiselt, mille kasutegur oleks olnud ülima tõenäosusega ümmargune null.

Mulle meenub see lugu iga kord, kui Euroopa juhid räägivad vajadusest dialoogi ja sügava arutelu järele.

Leninit ja tema mõrtsukatest kaaslasi oleks võinud veel 1917. aasta kevade ja suve jooksul üsna lihtsalt tasalülitada. Ajutine Valitsus aga, pugedes demokraatlike printsiipide taha, eelistas häiritult pealt vaadata, arutada olukorra üle, teha manitsevaid avaldusi, selgitada olukorda ja murelikult pead raputada. Kõige selle taga oli vaid argus ja otsustamatus, sest kommud olid jõhkrad ja nahaalsed. Ministrite eneseimetlus ja sõnameistrite ilus, ent sisutu mulin oli selles olukorras kuritegelikult kasutu.

Illusioon demokraatiast sai kesta ühe kevade ja suve, kuni käputäis punaseid terroriste arreteeris kogu valitsuse ja pani toime riigipöörde. Sellele järgnenud kodusõjas ja punaste poolt läbi viidud massiterroris hukkus Venemaal ja Ukrainas mitu korda rohkem inimesi, kui Idarindel kogu Esimese ilmasõja jooksul. Aga seda massimõrva rahva kallal, nagu öeldud, oleks võinud eos ära hoida.

Mitte miski ei ole uus siin päikese all. Me oleme praegu Euroopas praktiliselt ära vahetamiseni sarnased kadunud Venemaa Ajutisele Valitsusele. Kantsler Merkel räägib diskussiooni vajalikkusest. Eesti esindaja Brüsselis räägib, et tuleb teha tööd kogukondadega. Kuidas seda mõista? Millist tööd? Kas on plaanis lahendada getostumise probleem? Kas on lahendused immigrantide integratsiooniks? Milleks sellised tühjad sõnad? Mis kasu on infost, et 3000 britti (loe: Suurbritannias sotsiaalpajukit nautivat välismaist päritolu islamisti) olid juba 2006. aastal arvel, kuna olid viibinud al-Qaeda väljaõppelaagrites ning osalenud selle terroriorganisatsiooni tegevuses? Ja selle kõige juures olid nad vabad "reisima" mööda ilma nii nagu süda lustis. Mis kasu on sellisest teabest, kui see näib olevat vaid selleks, et keegi võiks kõiketeadja näoga seda pildikastist välja öelda?

Belgias on arvel 300 islamisti. Rootsis on olemas andmebaas islamistidest, kes samuti vabalt riiki sisenevad ja lahkuvad ning riigi juhtkond ei võta selles asjas mitte midagi ette. Kas seda võibki nimetada diskussiooniks ning tööks kogukondadega?

Loosungeid lehvitab meie Euroopa üha innukamalt, sest midagi muud tal välja panna ei ole.

Euroopa tegevusetuse kriitikuid nimetatakse demoniseerijateks. Väga tuttav tuleb ette – ka Leninile kohta kätte näitavaid poliitilisi jõude nimetati veel 1917. aasta sügiselgi, mõni päev enne verise mässu algust, paanitsevateks olukorra destabiliseerijateks.

"Kurjad ja populistlikud loosungid ei anna meile õigeid vastuseid ega muuda meie ühiskondi turvalisemaks," rõhutas Eesti riigipea. "Meie vastus ei saa tugineda hirmule," ütles ta. "Meie vastus ei saa olla Euroopa sees piiride sulgemine, vaid tugevam koostöö julgeolekuasutuste vahel ja välispiiride kontrollimisel."

Väga tuttav tuleb ette. Meenuvad NLKP kongressid, kus räägiti paatoslikult sellest, et metalli peab tootma entusiastlikumalt, lehmi lüpsma rõõmsamalt ja vilja lõikama patriootlikumalt – et ameeriklased kadedusest ja vihast lõhki läheksid. Loosungitega aga ei olnud ei toona ega ole praegugi võimalik oma oponente võita. Ja loosungeid lehvitab meie Euroopa üha innukamalt, sest midagi muud tal välja panna ei ole. Isegi piiride kontrollimiseks (oluline vahe piiride sulgemisega!) ei ole tal poliitilist julgust või tahet. Jääb vaid küsida, mis on Euroopa Liidu juhtorganite kuritegeliku tegevusetuse ja kahjurluse põhjuseks. Kas nende osa inimkaubandusest? Kreeka ja Itaalia poliitikuid on ju selles süüdistatud. Kas niidid ulatuvad kaugemale ja kõrgemale?

Oma kodanike kaitseta jätmine ei ole demokraatia, vaid argus.

Meie kohvikufilosoofidest juhid räägivad mõistmisest ja vägivallatusest. Taunivad vägivalda, mida nad keelduvad kasutamast. Siin on aga läinud sassi mõisted. Vägivallatus on see, kui sa jätad tegemata midagi halba, mida sul on jõudu kellelegi teha. Euroopal ei ole seda jõudu, kuigi hea tahtmise korral võib terroristide tegevusele Euroopas päitsed pähe panna. EL on vaid mees Eestilt suhkrutrahvi sisse kasseerima ja puukriikide vajadusteks rohkem raha nõudma.

Oma kodanike kaitseta jätmine ei ole demokraatia, vaid argus. Selle asemel kutsutakse meid üles käituma nii, nagu ei oleks midagi juhtunud. Nii käitub vägivaldses suhtes see pool, kes loodab, et kui ta ei anna teisele põhjust vihapurseteks, siis võiks kooselu veel ilusakski muutuda.

"Argus ei ole vägivallatus," on öelnud India vabadusvõitleja Mahatma Gandhi.

Olukorra adekvaatne hindamine ja selle valguse kätte toomine ei ole demoniseerimine, vaid realistlik hinnang.

Ma ei taha tuua Pühakirja päevapoliitiliste küsimuste kõrvale, ent praegu on küsimus tsivilisatsiooni ellujäämisest. Tõdemaks, et inimloomus on muutumatu ja et inimhinged on samad eile täna ja homme, olgu ära toodud tsitaat Vana Testamendi prohvetilt Jesajalt: "Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks! Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!"

Kui me ei tohigi tõmmata võrdusmärki terrori eest põgenejate ja terroristide vahele, siis ei tohi Euroopa ka sulgeda silmi ja teeselda, et demokraatia veereb helgesse tulevikku nagu kolhoosi heinavanker, tähise sinilipu lehvides. Aga see lipp lehvib ettevaatlikult ja hästi natukene, et keegi sellest äkki solvatud ei saaks.