Objektiivi toimetus mängib avatud kaartidega. Foto: Bigstockphoto.com

Paljud poliitilised ühendused on oma võimekamate „mängurite" näol hakanud meenutama elukutselisi kaardimängijaid. Nende resultatiivsus ja edu sõltub mängukogemustest ja külmast närvist. Samas ei ole mingi saladus, et professionaalsete kaardimängijate hulgas on küllalt palju osavaid petiseid, sulisid ja manipulaatoreid, nendib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev oma kolumnis.

Kohalike omavalitsuste valimiste lähenedes on kuulda järjest rohkem arvamusi igasuguste kaartide toomisest valimisvõitlusesse. Küll on juttu „vene kaardist", „sallivuse kaardist", „populismi kaardist" jne.

Eks omajagu on sellistel arvamuste avaldajatel ja nende analüüsijatel õiguski. Erinevad erakonnad ise on oma valimiskampaaniates kasutanud mõistet „kaart". Põhiliselt tehakse seda konkureerivate erakondade kritiseerimiseks ja oma poliitiliste vastaste mahategemiseks. Samal ajal unustatakse selliste kriitikute poolt peaaegu alati enda erakonna samasugune käitumismudel. 

Poliitiline võitlus kulmineerub Eestis kahel korral eriti tugevasti. Need on riigikogu valimised ning kohaliku omavalitsuse valimised. Hetkel on lähenemas üks kahest „poliitilise spordi" suurvõistlusest.

Kõik oleks loogiline ja selge, kui mitte üks asjaolu ei segaks. Nimelt ei ole poliitika kaardimäng. Ei ole poliitika ka spordivõistlus. Kuigi kaardimängus on laual kõrged panused ja kaotus on igas suhtes kibe, puudutab mängu resultaat vaid kitsast ringi mängust osavõtjaid. Valimised puudutavad aga kogu ühiskonda. Valimistulemuste resultaadid mõjutavad kogu kodanikkonda. Seega ei saa valimistesse kuidagi moodi suhtuda nagu hasartmängu. Liiga palju on valimiste puhul kaalul kogu ühiskonna ja riigi jaoks.

Vastutustundetu on rääkida valimiste teemat käsitledes ühest või teisest erakonnast või valimisliidust kui mingist „kaardi" toojast poliitilisele mängulauale.

Paljud poliitilised ühendused on oma võimekamate „mängurite" näol hakanud meenutama elukutselisi kaardimängijaid. Nende resultatiivsus ja edu sõltub mängukogemustest ja külmast närvist. Samas ei ole mingi saladus, et professionaalsete kaardimängijate hulgas on küllalt palju osavaid petiseid, sulisid ja manipulaatoreid.

Elukutseliste kaardimängijate ringkonnas on selliste valemängijate vahelejäämise puhul tavaline, et neid karistatakse ning keelatakse edaspidine juurdepääs kaardilaua taha. Elukutseliste poliitiliste mängurite puhul ei järgne ebaausa poliitilise mängu juures mingit karistust. Parimal juhul võtab selline vale ja vassimistega vahele jäänud „mängur" poliitilise vastutuse ja lahkub juhtivalt positsioonilt poliitmaastikul. Kui on tegemist oma tööülesandeid täitnud poliitiku kriminaalse üleastumisega, siis muidugi karistusest reeglina ei pääse.Tavaliselt on aga katteta lubadused, valimiseelne vekslite väljakäimine ja muud sarnased võtted täiesti karistamatud.

Valija peaks selliseid elukutselisi sullereid karistama sellega, et järgmistel valimiste nendele hääli ei anta, aga kahjuks see „karistusviis" ei toimi. Ikka ja jälle on nii riigikogus kui erinevates omavalitsuste volikogudes tegutsema ühed ja samad näod. Nende seas on hulgaliselt ka ennast ammu diskrediteerinud poliitilisi valemängureid ja oma valijatele luiskajaid.

Sellegi poolest on valimistel osalemine hädavajalik. Liiga kaua elas minu põlvkond olukorras, kus valikud olid ainult restoranis. Mõtlen siin nõukogude okupatsiooniaega. Ka siis toimusid „valimised", ainult et valimised olid nad vaid sõnades.

Neid, kes mäletavad seda aega, teavad, et vabadus valida tuli alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Praegusel ajal on valimistega nii, et kes kaitseb metsa ja nõuab rohepööret, kes kaitseb muulasi, kes kuulutab oma liitlaseks kohalikud venelased ja kes reklaamib ennast salliva ja pagulaslembese liberaalse jõuna. Siiski jääb ikka ja alati õhku rippuma küsimus – mis on Eesti valijal kasu sellest, et üks või teine poliitiline jõud pääseb võimule? Antud juhul kohaliku võimu juurde. Mis on kasu sellest iga konkreetse asumi kodanikel?

Siin tuleb valijal vaadata seda, milline on iga kandidaadi isiklik taust. Kui seda tausta ei teata, tuleb selle kohta uurimine teostada. Iga valija peab oma piirkonnas kandideeriva kandidaadi suhtes selle uurimise ise ette võtma. Valima tuleb aga minna igal juhul, et mitte sattuda uuesti olukorda, kus sai oldud kuni eelmise sajandi üheksakümnendate alguseni. Siis olid valimised alati „õnnestunud" ja kandidaadid valitud üle 90%-se resultaadiga.

Loosungid, nagu „Plats puhtaks!", „Suu kinni!", „Põrsas kotti!", „Olen parim sõber!", „Vali mind!" on jäänud oma esteetikalt eelmise sajandi lõpukümnendisse. Selliste, mitte midagi ütlevate lööklausete taga ei ole tegelikult mitte midagi peale varjamatu himu jõuda iga hinnaga võimu juurde. Ei ole ega saagi olla, kuna need loosungid on õõnsad.

Valima tuleb minna ja valida tuleb vähem lärmakaid, kuid ausaid ja ennest poliitiliselt mitte kompromiteerinud kandidaate. Eestis ei ole ausad inimesed otsa saanud, kindlasti on neid piisavalt palju ka kandidaatide seas. 

Eestlane, mine ja vali endale kohalik võim. Tee seda kasvõi sellepärast, et sinu eest ei otsustaks teised – need, kellele ei lähe korda muu kui võimul olemine. Eestlane – mine valima ja kaitse sellega ennast ja oma maad kaardimängijate ja avantüristide võimulepääsemise eest!