Kolumn: kuulutame kasvõi paariks nädalaks vaherahu!

Valge lipp. Foto: Bigstockphoto

Kehtestaks oma kodusõjas ometi mingi väiksegi vaherahu ja püüame omaette rahuneda, endasse süveneda, leida endast häid omadusi! Midagi head on ju igaühes, see on ehk lihtsalt peidus selle tohutu usaldamatuse ja sapi koorma all, mida juba mitu aastat on meis üksteise vastu produtseeritud, kutsub üles Malle Pärn. 

Riigikogust on saanud justnagu mingi herilasepesa. Lendavad vihaselt ringi ja nõelavad kõiki, kes ette jäävad. Kas ei ole see nagu too müütiline CO2 ületoodang? Riigikogu saali kliima on juba ohtliku määrani ülekuumenenud. Kuulake Gretat: How dare you? 

Taevas on juba pikka aega pidevalt hall ja ühtlaselt pilves, päike ei taha meid enam üldse näha ja inglid aina nutavad meie rumaluse pärast. Meie asi on ikka väga hull. 

Detsember on kohe tulemas, sellega koos ka jõulud. Kuidas need küll sel aastal meil välja nägema hakkavad? Kas EKRE ministrid jäetakse mõneks ajaks rahule? Teate, ma ei usu. 

Kehtestaks oma kodusõjas ometi mingi väiksegi vaherahu ja laseks tööd teha nendel, kes veel viitsivad tööd teha, ja kellel on ameti poolest kohustus tööd teha. Niikuinii on see väga raske, sest uus koalitsioon tahab keerata valitsuse rahva poole näoga, mitte seljaga, ja endistele valitsustele ustavad poliitbroilerid ministeeriumides töötavad sellele pöördele vastu. 

Ei ole meie liberaalidel enam mingitki instantsi, keda nad kõik austaksid, keda kõik oleksid kohustatud kuulama, kes saaks purelevad koerad ära lahutada ja ketti panna. Kõik instantsid on pjedestaalilt alla kistud, ühtmoodi materdatakse meil väikest poevarast ja peaministrit, mingit vahet ei ole. 

Igasugune vastastikune respekt on meie poliitladvikust kadunud. Välises etiketis valitseb silmakirjalikkus: lugupeetud, tänan, palun… Milleks? Kui tümitate, siis tümitage vähemalt ausalt! Või on teil soov jätta muljet, et näe, mina olen (väliselt) viisakas ja korrektne, ja see, mida ma räägin, lähtub ausatest põhimõtetest ja arukast järelekaalumisest? Me ju näeme, et ei lähtu. Need urgitsemised ja mahategemised lähtuvad võimuahnusest, kadedusest, tigedusest ja isiklikust frustratsioonist. 

Väiklane juuksekarvalõhestamine poliitiliste erimeelsuste pinnal tuleb lõpetada! See on ju poliitiline anarhia, avalik mäss, see viib meid kaosesse. 

Jah, selle segaduse korrastamiseks oleks meil vaja presidenti, aga ta peab olema tark, usaldusväärne ja autoriteetne isik, mitte Brüsselist läkitatud kilter, kubjas, aidamees.

Vigu mitte ei leita, vaid otsitakse. Ja mõeldakse välja, kui teisiti ei saa. Kuusiku “vägivald” ning Kingo ja Järviku “valetamine” on ju kõik sellised väljamõeldud ettekäänded. See on nii läbipaistev, enam ei viitsita oma viha isegi viisaka maski taha varjata.

Kõik need õnnetud troonilt kukkunud refid ja sotsid tuleks lasta palgata puhkusele ja suunata kuskile metsa keskele looduslikult kaunisse kohta frustratsiooni- ja viharavile. Räpina kirikuõpetaja Urmas Nagel võiks neile korraldada vaikimise retriidi. 

Kuulutame välja vaherahu, lõpetame näiteks mingiks ajaks üldse igasuguse vastastikuse kriitika ja halvustamise, nii et ajalehed ja muu meedia avaldaksid ainult positiivseid uudiseid ja heatahtlikke ning kiitvaid arvamusi. Otsime kõik iseendas ja teistes üles selle hea, mille me oleme tigedate laimujuttude alla ära peita lasknud. 

Kaua me trambime selles iseenda tekitatud mudas, upume varsti selle sisse ära? 

Püüame omaette rahuneda, endasse süveneda, leida endast häid omadusi, midagi head on ju igaühes, see on ehk lihtsalt peidus selle tohutu usaldamatuse ja sapi koorma all, mida juba mitu aastat on meis üksteise vastu produtseeritud. 

Uskuge, inimeses on väga palju ilusat ja head. Hakkame endast lugu pidama, siis kaob frustratsioon, tekib taas usk endasse ja oma headesse omadustesse. Kui inimene peab lugu endast, siis oskab ta lugu pidada ka teistest inimestest, me oleme ju õed ja vennad, ühe rahva liikmed, meil on väga paljudel ühised esivanemad. 

Kadedus kaob, kui inimene usub, et ta ei ole teistest millegi poolest halvem, igaühel on omad väärtused, mida teistel ei ole. Mingi kõrge positsiooni kaotus ei ole maailma lõpp. Me ju ei tea, mis ootab meid järgmise teekäänaku taga. Inimene ei tohi kaotada lootust ja oma väärikust. 

Otsime igaüks endas üles oma tõelised väärtused ja hakkame neid kultiveerima! Ei ole vaja ihaldada teiste ameteid või positsioone, sest, nagu meile räägitakse, kõik on võrdsed ja kõiki tuleb võrdselt kohelda. 

Ei ole vaja karta, et ajakirjanikel pole siis enam millestki kirjutada ja lugejatel lugeda. Küll nad leiavad, kui pingutavad. Igas töös tuleb pingutada, see on meie tänapäeva mugavatele lihtsalt “töölkäijatele” ja töö juures arvutimängude mängijatele muidugi harjumatu. Aga niisama lõdvalt ja muuseas ei sünni kunagi midagi tähelepanuväärset, ja inimese enda vaimsed võimed jäävad kängu. Seda me ju iga päev näeme, ajalehest ei ole enam midagi lugeda. Korratakse aina ühtesid ja samu propagandadogmasid, mis on kõik juba surmani ära tüüdanud, ajalehed töötavad miljonitesse ulatuvate kahjumitega. 

Iseasi on see, et ajalehtede mahtu ja hinda tuleks niikuinii vähendada. Ka toimetused on aetud liiga suureks, ja ometi on seal vähe häid kirjaoskajaid ja ausaid erapooletuid ajakirjanikke. Võimalik, et nad on sealt lahti lastud või ise lahkunud, sest ei taha rahvale valetada.

Ja vaadake, kui me anname võimaluse sel uuel valitsusel natuke aega päris rahus tööd teha – ja kui nad on tõesti nii pahad ja ebakompetentsed nagu nende vastased aina kõva häälega kuulutavad, – siis nad ju kindlasti keeravad mingi kohutava käki kokku, nii et neile saab ausalt sule sappa panna? Kuidas oleks, ah? 

Ja kui ei keera, kui äkki selgub, et nad on hoopis head tööd teinud, siis lepime ometi sellega, tunnustame neid, ärme loobime neid selle eest kividega? Tegelikult oleks see variant ju meile kõigile kasulik? Elu peab edasi minema, mitte paigal seisma? 

Teeme ära? Oh, jah… 

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!