Meile kootakse – kalli raha eest – olematut kangast. Aga meie kuningad on alasti, kirjutab Malle Pärn.
Mulle meeldivad muinasjutud. Nad on mingis mõttes ideaalsed elumudelid, Aga nad on midagi muud kui elu.
Õigemini, elu on midagi muud kui muinasjutt. Elu ei taha alluda mudelitele, müütidele, plaanidele, käskudele. Ega muinasjuttudele.
Inimeste sageli üsna sõgedat sekeldamist vaadates meenub mulle ikka ja jälle Anderseni muinasjutt kuningast, kes laskis ennast petta osavatel sulidel, uskudes, et need koovad talle peenimat kangast ja õmblevad moodsaima ülikonna. Terve õukond oli petiste meelevalla all. Ja selle saavutamine oli nii uskumatult lihtne.
Petisel on vaid vaja hästi tunda inimeste nõrkusi – nende kaudu saab ta nad kergesti oma võrku püüda.
Vaid üks väike poiss julges hõigata, et kuningas on alasti. Kõik suured inimesed kartsid, et neid peetakse rumalateks või oma ametisse kõlbmatuteks. Nii olid petised väitnud: et seda riiet ei näe need, kes on rumalad või oma ametisse kõlbmatud.
Anderseni lugu on tänapäeval teoks saanud.
Jah, muinasjutu tegelased on tunduvalt arukamad kui meie kaasaja kodanikud. Nemad võtavad kuulda väikese lapse siirast hüüatust, mis tegelikku tõde kuulutab. Meie võime hääled kähedaks karjuda, meie ihualasti ringi lippavad kuningad ei võta meid mitte kuulda. Ka suur osa rahvast hõiskab nendega kaasa. Ja nende õukonna sandarmid heidavad vangitornidesse sõnakuulmatuid, kes pole nõus seda uut kangast vastu võtma ja ikka veel päris riideid kanda tahavad.
Anderseni rätsepate nähtamatusse kangasse riietatud kuningad väidavad, et nende tegutsemisel seisab ühiskond, et nemad juhivad ja suunavad meie elu. Edukalt ja hästi. Meie elu läheb järjest paremaks.
Tegelikult püsib ühiskond ja meie igapäevane elu nendel inimestel, kellest ei kõnelda raadios-televisioonis, kellest kirjuta ajalehed, kellele kunagi ei anta preemiaid ega aukirju, kelle palk on enamasti allpool keskmist. Elu hoiavad alles ja viivad edasi lihtsad ja ausad tööinimesed, kes kaevavad maad ja külvavad seemneid, kasvatavad loomi ja küpsetavad leiba, lüpsavad lehmi ja söödavad sigu, õpetavad lapsi ja põetavad haigeid. Kes hoiavad oma elus alles inimlikud väärtused ja sajanditevanuse kultuuri viljad.
Need, kes midagi tõepoolest TEEVAD. Toodavad eluks vajalikke asju, hoiavad ühiskonna elus, aitavad üksteist vastamisi. Vaatamata sellele, et valitusused neid aina röövivad ja kiivalt kontrollivad ja igat moodi mõnitavad.
Sest need tublid inimesed lihtsalt ei saa teisiti. Nemad elavad päris elu päris maailmas.
Aga valitsejad on sellest maailmast kaugele ära läinud, nemad elavad oma ideoloogilises mullis, mis lähtub Brüsseli aina hullumeelsemaks muutuvast narratiivist.
Kui neid päris inimesi liiga väheks jääb, siis variseb meie praegune mängu-impeerium ju kokku? See farss, mida karjääripoliitikud riigiks nimetavad? Kui keegi enam midagi ei tooda, millest me siis elama hakkame, – ikka veel vajab inimene päris toitu ja päris riiet ja päriskatust pea kohale.
Kolmkümmend aastat on Eesti nime poolest olnud iseseisev demokraatlik vabariik. Tõsi, tänaseks on demokraatia juba avalikult ümber nimetatud „liberaalseks" demokraatiaks, mis ilmselt tähendab liberaalide diktatuuri, estofiilset düstoopiat.
Demokraatia mõistesse suhtutakse selles diktatuuris liberaalselt, elik lubatud ja soositud ja eelistatud on selles režiimis vaid see, mis meeldib nendele, kes ennast liberaalideks nimetavad. Igasugune vastuhakkamine düstoopilise ideoloogia dogmadele või isegi nende mõistlik kritiseerimine on otseselt hukkamõistetav.
Meile kootakse – kalli raha eest – olematut kangast. Meie kuningad on alasti.
Ka selles mõttes alasti, et me ju näeme, et nad ei ole hakkama saanud neile usaldatud tööga, mille eest me oleme neile väärikat palka maksnud!
Kolmekümne aastaga oleks Eesti võinud olla üsna arenenud ja edukas riik – mõistlike valitsejate juhtimisel, kes oleksid kuulanud oma ala asjatundjaid, teadlasi, tarku inimesi. Kes ei oleks lasknud end ära pimestada välismaistel petiskangrutel ega oleks rahva raha ära raisanud olematu kanga kudumise peale. Eesti rahvas on – vähemalt kunagi – olnud töökas ja oma elu korraldamisel nutikas, kuhu see kõik on kadunud?
Miks on meie töö tühja läinud, miks me istume taas oma lõhkise küna ees, kuldkalake on pahaselt sukeldunud merepõhja, ta ei aita meid enam? Mida me valesti tegime?
Nüüd on meil Rail Baltic, metsade lageraied, rohepööre, kliimaneutraalsus, sooneutraalne abielu, elektrienergia mitmekordne ülemaksustamine, hoogne venestamine, nutimajad ja isesõitvad autod, tehisintellektid, eutanaasia, ja oma laste söögiraha ärakinkimine nendele, kes otsivad endale mugavat paika äraelamiseks – sel ajal kui nende kodumaad hävitab vaenlane. Iga maa vajab raskel hetkel kõiki oma inimesi!
Inimeste kodude asemele tehakse meil sõduritele mänguväljakud, ja loomulikult tulevad ka kaevandused ja tuulepargid, mille toodang viiakse meilt ära Euroopasse.
Kui ei meeldi, minge ära, ütlevad poliitkarjeristid, maailm on lahti!
Nemad ei tea, mida meile tähendab kodu ja isamaa ja emakeel.
Anderseni petiskangrud olid selle röövelsüsteemi kõrval vaid tähtsusetud pisisulid!
Kuidas me oleme lubanud – ise valinud! – ennast juhtima kamba saamatuid ja ahneid karjeriste, kes on tõsiselt ette võtnud Eesti ja eestlaste ära hävitamise?