Kui ma vihastan valeliku poliitiku ülbuse ja kurjuse ja ahnuse ja rumaluse peale, siis on minu viha õigustatud ja hukka mõista tuleks see nähtus, mis minus selle viha tekitas, mitte minu viha, kirjutab Malle Pärn.
Juba originaalis ebaõnnestunud väljend hate speech on meile ületoodud nüüd siis uue terminina, vaenukõne. Ikka võtame me tänapäeval vana pargi maha ja ehitame monstrumhoone asemele, ikka hävitame ära loodusliku metsa ja istutame asemele kuusepõllud. Rääkides samal ajal ilusaid sõnu looduse ja linnaparkide hoidmisest ja elurikkuse suurendamisest.
Väljamõeldud mudelites elav 21. sajandi piiratud egoist ei oska enam sisuliselt mõtelda, ka ei ole tema eesmärgiks ühiskonna või normaalse elu arendamine, vaid selle õõnestamine, labastamine ja hävitamine.
Vaen on enmity, vihkamine on hate. Viha on anger. Speech on kõne või kõnelemine. „Vihakõne" on seega nagu kandiliste ratastega vanker, mis kohe kuidagi sõitmiseks ei kõlba.
Kellegi vihkamisest ajendatud kõne, kellegi suhtes vihkamise väljendamine mingi grupi üldiste tunnuste või mingisse gruppi kuuluvuse põhjal – selline peaks olema lühidalt see „vihakõne" määratlus. „I hate them", nagu ütles Kadriorus resideerunud ametnik Kersti maailmale Eesti konservatiivide kohta – eks see olnud ju „vihakõne"? Miks „inimõiguslased" teda selle eest hukka ei mõistnud?
Kui ajakirjanik (või liberaalpoliitik) ütleb, et konservatiiv on fašist, nats, populist, kremli käsilane, keda tuleks valitsusest eemal hoida – siis eks see ole ju kõige ilmsem vihakõne? Ta seob väga suure hulga oma rahvast – nende meelsuse ja poliitiliste veendumuste alusel – mingi äärmiselt negatiivse kuvandiga. See on ju otsene halvustamine maailmavaatelise grupikuuluvuse alusel?
See on otsene usu-, meelsuse-, südametunnistuse- ja sõnavabaduse rikkumine!
Pealegi on see täiesti ebaloogiline ja vale sildistamine. Nii fašistid, natsid kui Kreml üleni on ju VÕIMU (ja vägivalla) esindajad, aga konservatiiv on tänapäeval vastupanuliikumise vägivallatu aktivist, inimeste normaalse elukorralduse ja inimlike väärtuste ja demokraatia (viimane) kaitsja! Kus siin fašism on? Kas ei ole fašist just see, kes (ise võimul olles) selle sildi alusetult teisele peale kleebib?
Kas konservatiivide sildistajaid ja laimajaid hakatakse vaenukõne seaduse abiga hukka mõistma? Oh ei. Meile öeldakse, et konservatiivi sõimamine ja laimamine on õige ja aus kriitika või satiir.
Aga mingi valeliku täiesti sobimatu inetu sildi pealekleepimine – puhtast isiklikust vihkamisest – see ei ole mingi kriitika ega satiir! See on just kõige ilmselgem VAENUKÕNE! Kui seda kandiliste ratastega vankrit kasutada.
Liberaal peaks kaitsma kõikide inimeste võrdseid õigusi. See, kes inimesed kastidesse jagab ja neid vastavalt kastikuuluvusele erinevalt kohtleb, ei ole liberaal, ja kui ta ennast seejuures liberaaliks nimetab, siis ta on võltsliberaal. Valetaja. Hunt lambanahas.
Ja need (paraku praegu võimul olevad) võltsliberaalid tembeldavad ju vaenukõneks hoopis konservatiivide põhjendatud, argumenteeritud ja ausa kriitika võltsliberaalide ja nende ihaldatud uue (inimlikkust hävitava) maailmakorra kohta.
Terminitega on võltsliberaalidel üldse õige kehvasti. Nad ju ei oska enam eesti keelt. Nad on oma uuskeele kandilistes ratastes nii kinni, et ei suudagi enam tabada lihtsate sõnade tegelikku mõtet. Nad on sajanditevanuse kultuurikihi tagurpidi kündnud ja ise sellesse segadusse ära uppunud.
Eesti keeles on olemas mõisted, mille kriminaliseerimist võiks kaaluda. Need on labane sõimamine ja pahatahtlik laimamine. Selleks ei ole vaja teha eraldi seadust, on vaja vaid lisada olemasolevasse seadusse mõni sõna.
Jah, viha on meis tänapäeval palju, viha ja frustratsiooni, aruka inimese jaoks on see abitu seisund, kus inimene tunneb, et temaga kui kodanikuga, kui inimesega absoluutselt ei arvestata, tema mõtteid ja soove ei võeta kuulda.
Inimene on alandatud tähtsusetuks etturiks. Võim on muutunud halastamatuks teerulliks, mis kõigest inimlikust üle sõidab.
Kas viha ongi üldse tingimata negatiivne nähtus? Oleneb ju sellest, mis see on, mis inimese vihastama paneb?
Kui ma vihastan alatuse või ülekohtu peale, siis on see täiesti inimlik ja õiglane viha. Ja inimene, kes alatuse ja ülekohtu peale ei vihasta, on ilmselgelt ise ka alatu ja ülekohtune. Valitsus, kes sellise viha kriminaliseerib, teeb riigist kurjategijate paradiisi.
Kui ma vihastan valeliku poliitiku ülbuse ja kurjuse ja ahnuse ja rumaluse peale, siis on minu viha õigustatud ja hukka mõista tuleks see nähtus, mis minus selle viha tekitas, mitte minu viha.
Oma rahva südametuid röövijaid tulebki vihata! Ja see viha ei mürgita inimest, vastupidi, see näitab, et tema südametunnistus on alles ja terve. Ta on inimene. Ta on valinud õige poole, ta ei anna ennast kurjuse teenistusse.
Pigem mürgitab inimest just kuulekas allumine kurjusele. See sööb ära tema mõtlemisvõime ja südametunnistuse.
Meil vohab ühiskonnas aga suuresti ka üks teistsugune viha, rumal ja kuri viha, ja see on üleni võltsliberaalide poolel. Nad vihkavad kirglikult kõiki inimesi, kes nende isekaid plaane püüavad takistada ja nende valelikkust paljastada. Nad vihkavad neid, kes kaitsevad inimlikkust.
Ja seda vihkamist oleks küll vaja kuidagi taltsutada. Aga loomulikult mitte nende endi tehtud „vaenukõne" seadusega!
Kõik inimesed peavad olema seaduse ees võrdsed!
Meil on täiesti paigast ära ühiskondlik ja kultuuriline tasakaal. Meie hoone vundament on lootusetult ära murendatud ja müürid juba varisevad.