
Võltsliberaalid tahavad maailma oma tahtmiste ja soovide järgi ümber teha – nemad on enda arvates inimkonna ajaloo esimesed targad. Selline suhtumine on muidugi rumaluse, ülbuse ja primitiivsuse kõige ilmsem tunnus, kirjutab Malle Pärn.
Saaremäe nimetas labasuse kriitikuid ülbeteks padukonservatiivideks. Üks kamp küpsetas kakukese, mis kamba enda arvates oli väga äge, aga mingid "ülbajad" julgesid tulla kritiseerima? Ei aplodeerigi? Ei hõiska?
Sõimame tal näo täis, eks ole? Täiesti liberaalsel kombel?
Minu meelest on ülbe hoopis see, kes oma "toodangu" kriitikud maani maha materdab ja tõerääkijad inetute siltidega üle külvab. Ülbe, sest ta on kindel, et tema on väga hea ja kriitik on loll ja õel. Ja see, kellele ta ei meeldi, olgu vähemalt vait.
Tänapäeva maailmas on ülbus väga sageli esinev pahe. Ja paraku on see liberaalses režiimis ka soositud pahe.
Ülbus on kõige suurem rumalus.
Me keegi ei tea, mida meile toob homne päev. Me keegi ei tea tegelikult, kui targad või rumalad me oleme, ja kas see, mida me teeme ja räägime, on tõde või meie piiratud nägemus tõest. Peegel võib meile näidata (valusat) tõde meie kohta, aga meile tundub see ju ikka ilusana.
Rumal laps ütleb, et ema (või isa) on kuri, kui ta esitab talle nõudmisi, püüab suunata teda õppima ja tööd tegema, oma kohust täitma, ei luba teda ööklubisse või massikontserdile ega sõpradega narkot proovima. Ja teeb talle etteheiteid, ei kiida teda tema rumaluste eest ja hoiatab hädaohtude eest. Suunab teda elama oma (ja oma esiisade), nii-öelda klassikaliste moraalireeglite järgi.
Ta ei ole kuri. See ema (või isa) armastab oma last ja tahab, et tema tulevane elu oleks õnnelik ja ta saaks sellega hästi hakkama.
Aga maailma vastutustundetutel kerge rikkuse ahnitsejatel on talle pakkuda hoopis teine moraal, ja see meeldib talle rohkem, sest seal on kõik lubatud, mida ema (või isa) talle aina keelab.
Need ahnitsejad ei hooli sellest lapsest, neid huvitab vaid see, et nende isiklik varandus aina suureneks, selleks on neil vaja rumalaid inimesi, kes ei oska läbi näha nende kavatsusi ja alatut pettust. Ja nad vihkavad neid emasid ja isasid, kes püüavad oma lapsi nende kurjade plaanide püünisest ära päästa. Nad ostavad endale meediaväljaanded ja sõdivad seal nende murelike emade ja isade vastu.
Liberastid tahavad maailma oma tahtmiste ja soovide järgi ümber teha – nemad on enda arvates inimkonna ajaloo esimesed targad. Selline suhtumine on muidugi rumaluse (ja ülbuse) kõige ilmsem tunnus. Primitiivsuse tunnus. See on nagu maailma nägemine mustvalge filmina.
Inimkond ei oleks siiani kestnud, kui meie põlvkond oleks tohutult arukam ja kõik eelmised meist rumalamad. Meil poleks seda rikast kultuurimaailma. Meil poleks neid teadusi, mis meile praegu maailma (ja meie enda) kohta tarkusi pakuvad.
Konservatiiv ei lähtu oma isiklikest ihadest ja soovidest, vaid inimkonna ajaloolistest traditsioonidest, teadustest ja kultuurist. Konservatiivide demokraatiasse kuuluvad ka eelmised põlvkonnad, meie esivanemate tarkustest – ja muidugi ka vigadest – tuleb meil õppida, kui me tahame kultuurrahvana edasi kesta.
Niisiis, ei saa seda "padukonservatiivi" või "kultuuripuritaani" või "äärmustagurlast" süüdistada ülbuses. Ega kväristide kiusamises. Tema on mures meie rahva tuleviku pärast, tema oskab näha kaugemale kui kvärismist äratuhmistatud liberast ehk juba pooleldi ärakeedetud konn.
Ja äärmiselt rumal ja ülbe on öelda, et "kui ei meeldi, minge ära", või "vahetage kanalit". Igal inimesel on põhiseaduse järgi ÕIGUS inimlikule elule, see tähendab, et avalik-õiguslik meedia (ja kunst) ei tohi kultuurset inimest solvata ega alandada!
Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi tema inimlikku väärikust alandavalt kohelda!
Träägipalagan alandas igat vaatajat, eriti naisi.
Ühiskonnal, riigil, peab olema eetiline alus. Haritud inimesed peaksid seda teadma ja sellega arvestama kõiges oma tegevuses, ka kunstiloomingus. Kunst peaks olema inimkonna loomingulise tegevuse tipp heas mõttes! Kunst peaks olema kultuurne.
Ülbe ja rumal valitsus, kes oma rahvast ei hooli, on iga rahva kõige suurem õnnetus. Ta lõhub ära ühiskondliku eksistentsi alused, labastab kultuuri ja laostab majanduse.
Ja muidugi on rahva õnnetus ka see, et alati üks suur osa rahvast on valitsusele kuulekas, kes iga narrusega kaasa jookseb ja oma inimväärikuse ahnuritel ära laseb ära hävitada, laseb oma meele ära lahutada massiüritustel, kus nende üle irvitatakse või nende kultuurimaitsed ära labastatakse.
Suur osa rahvast on juba kujundatud kuulekateks jüngriteks, sõnatuks massiks, või tahtetuteks meelelahutuse nautlejateks, kes poliitika peale vaid nina kirtsutavad ega sekku sellesse mitte kuidagi. Nemad elavad oma elu televisiooni primitiivsarjade ja tõsielusaadete tasandil. Otsivad superstaare.
Ennustatakse, et 2025 saab olema raske aasta. Me ei tea, mida ta meile veel toob. Me ei tea, kas ja kuidas me kõik selle üle elame. Me ei tea, mis meiega juhtub järgmisel hetkel.
Muidugi, ükski aeg ega ajastu ei ole ideaalne. Alati on kurjus kuidagi võimu juures, kasvõi segajana. Sest kurjusel ei ole muid vahendeid kui võim. Ma ei taha ühtki aega tagasi, ei keskaega ega nõukogude aega.
Ma tahan aega edasi, mitte tagasi.
Ma tahan, et inimkond õpiks oma verisest ajaloost, et inimene püüaks ennast arendada tarkuse ja headuse ja harmoonia suunas.
Ma tahan, et me igast ajast võtaksime selle, mis seal head ja tarka ja ilusat oli, ja jätaksime kurja ja inetu sinna minevikku, ajaloo prügikasti, kus on ta õige koht. Et me ei sikutaks oma aega oma isiklike ihade või rumaluse või haiglase ahnuse õgardluse suunas.