Kolumn: referendumeid armastavad diktaatorid?

Esindusdemokraatia: Euroopa parlamendi liige osaleb istungil, kus arutatakse Euroopa Liidu hetkeolukorda, 9. märts 2016. Foto: Frederick Florin, AFP/Scanpix

Objektiivi peatoimetaja ja kolumnist Veiko Vihuri kirjutab vastuseks väitele, mille kohaselt armastavad just diktaatorid rahvahääletusi, et kui rahvast peetakse ühiskonnaelu suunamisel ebausaldusväärseks, siis on demokraatial põhinev ühiskonnakorraldus tervikuna ebalegitiimne.

Poleks uskunudki, et otsedemokraatia, täpsemalt rahvaalgatuse teema tõstatamine on pannud peavoolumeedias ilmuma artiklid, milles püütakse tõestada, kui ohtlik ja kahtlane mõte see on. Ja seda paralleelselt päevast päevasse kedratava jutuga euroopalikest väärtustest, avatud ühiskonnast ja liberaalsest demokraatiast kui meie vältimatust ja hiilgavast olevikust ja tulevikust.

Samas ei ole minu teada Eesti suuremates väljaannetes seni avaldatud veebruari lõpus avalikkusele esitatud üleskutset rahvaalgatuse taastamiseks – pöördumist, millele kirjutasid alla väga erinevate vaadetega inimesed, kellest mitmed on ühiskonnas ka üsna tuntud mõtlejad ja sõnaseadjad. Ajakirjanduse üks olulisemaid ülesandeid peaks ju olema informatsiooni vahendamine?

Selle asemel loeme nüüd Eesti Päevalehest Bard College’i inimõiguste professori Ian Buruma mõtteavaldust, et referendumeid armastavad diktaatorid. “Ehkki aeg-ajalt kasutab referendumeid ka esindusdemokraatia, on neist märksa rohkem huvitatud diktaatorid,” kirjutab Buruma.

Tõsi mis tõsi. Olen minagi sügava murega jälginud ühest rahvahääletusest teise elava Šveitsi kujunemist autokraatlikuks diktatuuririigiks otse Euroopa südames. Kuid professor Burumale olgu teadmiseks, et kahtlase otsedemokraatia kõrval armastavad autoritaarsed režiimid ka usaldusväärset esindusdemokraatiat – näiteks Nõukogudemaal volitasid kodanikud valimistest valimisteni Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid ehitama kõigile helget tulevikku. Ja mäletan, et sai valida isegi mitme kandidaadi vahel…

Tõsisemalt rääkides: kui tahetakse väita, et muutliku meelega ja kõhutunde abil otsuseid langetav rahvas on kellegi arvates ühiskonnaasjade otsustajana ebausaldusväärne, siis tuleb ebalegitiimseks pidada kogu demokraatial põhinevat ühiskonnakorraldust.

“Harilikult langetavad inimesed referendumitel otsuseid lähtudes põhjustest, millel on väga vähe pistmist nende ette seatud küsimusega,” ütleb Buruma. Teatud ulatuses vastab see kindlasti tõele, kuid sama kehtib ka valimiste kohta. Kui paljud inimesed tutvuvad enne hääletamist põhjalikult erakondade programmi ja valimisplatvormiga? Pigem antakse oma hääl, lähtudes usaldusest konkreetse kandidaadi või poliitilise jõu vastu. Usaldus on seotud just kõhutundega, mida Buruma referendumite puhul taunib.

Seni Euroopa poliitilisse peavoolu kuulunud jõududele muidugi meeldiks, kui inimesed usaldaksid riigivalitsemise endistviisi “õigetesse kätesse” ega mögiseks rohkem. Valgustatud eliit saaks oma unistuste ja unelmate teostamisega segamatult edasi tegeleda. Kuid oh häda – rahututel aegadel tahavad nurjatud paremäärmuslased ja eri sorti populistid juhthoobasid enda kätte ära kiskuda, röövida usaldusväärsetelt erakondadelt seda, mis õigusega valgustatutele kuulub.

Ühes asjas olen ma Burumaga nõus, ja nimelt tema hinnanguga praegusele olukorrale: “Põhiprobleem on asjaolu, et suur hulk inimesi tunneb, justkui keegi ei esindaks neid. Vana parteipoliitika, mida juhib tavapärasele mõjuvõrgustikule tuginev kulunud eliit, ei jäta paljudele kodanikele enam muljet, et nad osalevad demokraatias.”

Aga just selle olukorra parandamist peabki silmas ülekutse taastada Eestis rahvaalgatusõigus. Kui esindusdemokraatia ei toimi enam nii nagu peaks, on vaja korrigeerivaid mehhanisme. Ükski mehhanism ei ole absoluutselt töökindel ega pruugi anda parimaid või eksimatuid lahendusi, mistõttu oleks vale idealiseerida ka otsedemokraatia meetodeid. Vox populi (rahva hääl) ei ole ilmeksimatu vox dei (Jumala hääl), vaid ikkagi ainult vox populi. Kuid demokraatias tuleb sellega arvestada.

Lõpetuseks ka üks märkus selle kohta, kuidas viimasel ajal on hakatud õhkama Karismaatilise ja Targa Juhi järele, kes keerulisel ajal populistidest segadusse aetud rahvale teed näitaks (à la oh oleks nüüd meie eesotsas sellise kaliibriga poliitikud nagu Lennart Meri, kes ei jätaks rahvast tema hirmudega üksi!).

Pole üllatav, et senise kursi pooldajad igatsevad karismaatiliste juhtide järele, kes suudaksid jätkata pankrotistunud ideoloogia müümist rahvale. Arvan siiski, et kui ka mõni taoline “liider” peaks leitama, oleks see just nagu poliitbüroo tavapäraste gerontidega võrreldes karismaatilisena mõjunud Mihhail Gorbatšovi upitamine hinge vaakuva Nõukogude Liidu etteotsa ja tema soov perestroika ja glasnosti abil süsteemi reformida, mõistmata, et inimestel on sellest jätkusuutmatust ideoloogilisest süsteemist täiesti kõrini.

Usaldust poliitikute ja rahva vahel ei saa taastada sellega, kui ebausaldusväärseid poliitikuid püütakse PR-trikkide abil usaldusväärseks võõbata, vaid kui poliitikud, kes valijate mandaati ihkavad, hakkavad viimaks oma rahvast usaldama.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!