Kolumn: totalitarismist ja kambakraatiast

Malle Pärn. Foto: Scanpix

Miskipärast räägitakse praegu nii palju ilusaid sõnu demokraatiast ja võrdsusest ja avatusest ja sõnavabadusest, – küllap sellepärast, et tegelikkuses meil neid eriti nagu ei ole, kirjutab Malle Pärn. 

Inimesed kalduvad alati totalitarismi. Ikka on olnud üle kõige üks valitsev ideoloogiline suund, mis paneb kõik teised põlu alla või koguni keelab teisitimõtlemise. 

Miskipärast räägitakse praegu nii palju ilusaid sõnu demokraatiast ja võrdsusest ja avatusest ja sõnavabadusest, – küllap sellepärast, et tegelikkuses meil neid eriti nagu ei ole. 

Inimesed ei austa ennast, sellepärast ei oska nad austada ka teisi. See tuleneb muidugi rumalusest. Mõtlemise puudulikkusest. Valedest valikutest. Inimeselt on võetud väärikus. See ongi meie kõige suurem probleem. 

21. sajandi inimene käitub enamasti nii, nagu oleks ta vääritu, isekas, orjameelne, egoistlik, lühinägelik, pealiskaudne, omakasupüüdlik, konformistlik, kambavaimlik, kehva keeleoskusega, sealjuures emotsionaalselt tasakaalutu ja igasuguse kriitika suhtes ülihell. Me ei tea enam, kes me oleme. Ja me laseme ennast järjest rohkem segadusse ajada. 

Väärikas, endast lugupidav inimene ei hakka kunagi teisi sõimama ega laimama. Ta kuulab ka vastase ära ja vastab talle viisakalt. Ta hindab oma isiklikku vabadust, ja austab ka teise inimese vabadust. 

Väärikad, endast lugupidavad inimesed suudavad koos lahti harutada kõik ühiskonna sassiläinud lõngakerad, nad ei kakle omavahel ega süüdista üksteist, vaid otsivad üheskoos parimaid lahendusi. Nad ei vastandu üksteisele, vaid täiendavad üksteist. See on demokraatia, mitte see, mis meil toimub. Meie senine poliitika on olnud ikka kambakraatia, kus erinevad kambad vastanduvad üksteisele, kaklevad omavahel võimu pärast ja sõidavad üheskoos rahvast teerulliga üle. 

Kreekas, kus kunagi tõesti demokraatia toimis, olid selles osalised haritud inimesed. Tänapäeval on rumalus tarkusega võimu ja vabaduse poolest võrdsustatud. Toona teati, mis on tarkus, ja osati vahet teha rumaluse ja tarkuse vahel. Tänapäeval kipub rumalus tarkuse üle võimu võtma, selle valusaid vilju me aina näeme ja maitseme. 

Kõik inimesed on Jumala käe all ja alluvad tema tahtele. Jumal kasutab ka ateiste oma tööriistadena, isegi prohvetitena. Mäletate, Ilves ütles kunagi kuulsa lause: “See, mis meid siiani on toonud, ei vii meid enam edasi.”

Jumal paneb valetajadki vahel tõtt rääkima. Isegi vastu nende tahtmist, nad ise ei saa arugi, et räägivad enda kohta tõtt. Vaadake, kuidas sotsid ja refid aina uusi ja uusi epiteete välja toovad, mis nende endi soove, mõtteid ja olemust imehästi paljastavad. Nemad kasutavad neid epiteete muidugi konservatiivide halvustamiseks, aga iga mõtlev inimene saab aru, et nad kirjeldavad iseennast. 

Nad süüdistavad uut valitsust omaenda tehtud ja tegemata tegudes. Mäletate: Rõivas ütles enne kukkumist, et Eesti riik on valmis ja vajab ainult peenhäälestust. Nüüd räägivad refid, et meil on vaja suuri reforme, et väga paljud asjad on ikka väga halvasti, ja ainult nemad suudaksid need asjad korda teha. 

Aga kes need asjad nii halvaks on kujundanud? Ikka need, kes on 17 aastat võimul olnud, kelle käes on pikka aega olnud võim ja vabadus Eestis üles ehitada euroopalik heaoluriik. Miks seda siis veel ei ole? 

Uuel valitsusel ongi kavas algatada mitmeid suuri reforme, miks opositsioon nende vastu sõdib? Miks nad õlga alla ei taha panna? Nad ju ei tea veel õieti, mida see valitsus tegema hakkab, nad ei lasegi ministritel tööle hakata, loobivad pori ja kaikaid, ja sunnivad neid tõrjuma igasugu väiklasi väljamõeldud süüdistusi. Piinlik on seda kõrvalt vaadata. Kuidas saab teistelt kultuuri nõuda see, kes ise kultuurselt ei käitu? 

Inimene peab ikka aeg-ajalt vaatama peeglisse. Tõsi, peegelpilt ei ole pärisinimene, eks me näeme ennast peeglis ju ka pisut teisiti kui meid näevad teised inimesed, nii-öelda kõrvaltvaadates. Ja pisut teisiti kui me tegelikult oleme, teisiti kui meid näeb Jumal. Aga inimene peab vähemalt tahtma näha seda, kes ta päriselt on, ja kas see, mida ta teeb, mõtleb, räägib, on tõene ja arukas või mitte. 

Stanislavski õpetas näitlejat ennast laval olles nii-öelda ülevalt vaatama. Mitte isegi kõrvalt, vaid ülevalt, olema ühekorraga nii tõeliselt rollis kui ka sellest kõrgemal, justkui kontrollides ja juhtides oma tegevust ja olemust. Selline oskus oleks vajalik ka meie igapäevases elus, mul on kahju, et seda ei õpetata koolis kõikidele lastele. Või vähemalt enda kõrvalt vaatamist. 

Inimene ei saa ju alati olla kindel, et temal on õigus ja teised eksivad. Miks nii paljud inimesed on selles aina kindlad? Nad isegi ei kahtle selles. Nad ei kuula ega arvesta mingit kriitikat. Kui keegi nende tegevust või mõtet kritiseerib, siis lähevad nad sellele kritiseerijale kallale. Halvustavad teda, sõimavad, kleebivad talle peale mõne riiulist võetud inetu sildi. Aga iseendas ei kahtle nad mitte kunagi. 

Kuidas see võimalik on? Ainult väga piiratud käsutäitjad, programmeeritud robotid, ei kahtle endas kunagi. Sest neisse on sisestatud kindel programm, ja sellest programmist väljaspool ei ole nende jaoks mitte midagi olemas. 

Programmeeritud robotid on teenritena vajalikud, kui neisse on sisestatud rahvale kasulik ja täiuslik programm. Aga võimu ei tohi neile anda. Robot ei tohi inimeste üle valitseda, robot peab inimest teenima. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!