Kõige esimene samm, milleta igasugune arutelu konservatiivsest kultuurist oleks mõttetu, on loomuseadusest tulenevate printsiipide mõistmine, nende järgi elamine isiklikul tasandil ning nende edendamine ja kaitsmine ühiskondlikul tasandil, tõdes Maria Madise SAPTK poolt korraldatud Konservatiivsel Konverentsil.

Kultuuri mõiste ja tähendus

„Kultuur" kui mõiste pärineb vanarooma oraatorilt Cicerolt, kes kasutas põlluharimisega seotud metafoori, et rääkida hingede kultiveerimisest — cultura animi. Sellega pidas ta silmas, et hing, keda ülendab tarkuse armastus ehk filosoofia, ületab ka oma barbaarsed kalduvused ning temas avaldub inimeseks olemise täius. 

Kultuuri baaselemendiks on seega inimese vaimu puhastamine ja täiustamine. Selles mõttes ei erine üks kultuur teisest, eesti kultuur näiteks prantsuse või portugali omast. Sest inimloomus oma sügavamas olemuses on sama. 

Loomuseadus tuleneb inimloomusest ja on mõistetav ning omane kõigile hea tahtega inimestele. Lihtne loomuseaduse printsiip on teha head ja vältida kurja. 

Kuna aga igal inimesel on vaimseid omadusi, mida arendada ning puudusi, mida ohjeldada, on ka kultuuril kui inimese vaimu täiustamisel kaks aspekti: üks positiivne tähistamaks selle kasvatamist, mis on hea ning teine negatiivne, tähistamaks selle taltsutamist, mis on halb. Ning sellest tulenevalt võib kultuur olla tõeline või võlts – tõeline kultuur, mis inimest ülendab või nö anti-kultuur, mis teda hävitab. 

Sügavamal tasandil on nende kultuuri ja anti-kultuuri — või ka elu- ja surmakultuuri — vahelise võitluse keskmes arusaam inimesest ja tema Loojast. Need on omavahel tihedalt seotud. Ükskõik, millised on meie religioossed tõekspidamised, näeme ajaloost, et ühiskonnas kus kaob arusaam Jumalast, kipub kaduma ka arusaam inimesest, tema loomusest, väärtusest ja väärikusest; inimene muutub objektiks, elu ja surm kontrollitavaks. Või ka vastupidi: meie Euroopa kultuuriruumi kujundas loomuseadusele ehitunud kristlik õpetus, andes kõikidele inimkultuuri aspektidele – olgu see siis haridus, teadus, kunst, sotsiaalhoolekanne, õigussüsteem vms – igavikulise perspektiivi. 

Ent täna enese ümber ringi vaadates, näib, et olles oma kultuuriruumi kristlikest alustest suures osas lahti öelnud, oleme lahti öelnud ka selle aluseks olevast loomuseadusest. Ehk teisisõnu, kristlusest taandumine on viinud meie ühiskonna mitte tagasi loomuseaduse juurde, vaid uut moodi barbaarsusesse.

Milles väljendub uus barbaarsus?

See barbaarsus, mida nüüd näeme, ei ole väliste kommete eiramine, vaid just nimelt inimloomusest tulenevate baasprintsiipide eiramine, mida tõeline kultuur üleüldse saaks ülendada. 

Millised on need elementaarsed inimeseks olemist puudutavad tõed, mida meie ühiskond aina rohkem eirab? 

Esiteks, abielu. Seades ebaloomulikud suhted ühiskonnas samale pulgale abieluga ning aktsepteeritud normiks, kaob arusaam tõelisest abielust, mis on ühe mehe ja ühe naise vaheline truu liit ning millest sünnivad lapsed.

Teiseks, perekond. Taandades vanemad oma laste kasvatamisest ning institutsionaliseerides hariduse, kaob arusaam abielul rajaneva perekonna tõelisest ülesandest, kus vanemad on oma laste esmased kasvatajad ning harijad.

Kolmandaks, inimelu ise. Mõelgem sellele, et mitte kunagi varem ei ole inimesed soovinud massiliselt hävitada omaenese lapsi enne nende sündi. Ning seejuures püüdnud sündimata laste tapmisest teha inimõiguse, nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. Eestis ületab sünnieelselt tapetud inimeste hulk (mis on rohkem kui poolteist miljonit) meie tänase rahvaarvu. Üle maailma on seaduslik abort tapnud viimase saja aastaga rohkem süütuid inimesi, kui kõik sõjad läbi terve inimajaloo kokku. Ja üha enam on elu löögi all ka spektri teises otsas. Meie põlvkond on esimene, kes võib mitmes nö arenenud ja heal järjel riigis lasta seaduslikult tappa nii oma lapsi kui ka oma vanemaid. 

Seega suhtumine inimellu on meie lähiajaloos teinud läbi palju järsema allakäigu, kui eelnevatel perioodidel. Tsiviliseeritud ühiskonna kõige fundamentaalsem õigus – õigus elule – on asendunud äraspidise halastuse ja tugevama õigusega. 

Selline ühiskond aga ei ole elujõuline. Kultuur peegeldab ühiskonna tervist. Ent rahvas, kes on pime kõige lihtsamate inimelu puudutavate tõdede osas, ei saa luua elavat ja head kultuuri, mis hinge ülendaks. 

Kuidas aitaks meid selles olukorras konservatiivsus? 

Cōnservāre tähendab hoidma ja kaitsma. Aga iga tegevuse puhul on oluline teada, mis on selle eesmärk: mida täpsemalt soovitakse hoida ja kaitsta? Kas kultuuri, mille aluseks on loomuseadusest tulenevad tõed, mille kristlik õpetus võib ülendada igavikuliseks tõeks või moraalset kaost, mis ei kohku tagasi inimese hävitamise ees mistahes mastaabis? See on määrava tähtsusega küsimus, sest hoida ja kaitsta saab nii head kui kurja. 

Ilmselgelt igatseme meie siin konservatiivsust, mille ülesandeks on hoida ja kaitsta loomuseadusel põhinevaid tõdesid. See on miinimum. Konservatiivsus, mis konserveerib loomuseadusele vastanduvaid  nähtusi — või ka vaikib, kui autentseid väärtusi on tarvis kaitsta, on võltskonservatiivsus, millest saab kurja instrument. 

Kuidas nii? Olen viimasel kaheksal aastal olnud lähemalt seotud Suurbritanniaga, seal elanud ja töötanud. Kogu selle aja jooksul on seal valitsust juhtinud toorid. Paraku aga on Suurbritannia kõnekas näide sellest, kuidas konservatiivsed valitsused on süsteemselt elu ja perekonda kaitsvaid tagatisi lammutanud:

Margaret Thatcheri konservatiivne valitsus legaliseeris laialdased eksperimendid embrüotega ning abordi kuni sünnihetkeni, kui lapsel kahtlustati mistahes väärarengut.

David Cameroni konservatiivne valitsus seadustas samasooliste nö abielu, kusjuures, peaministri teatepulka üle andes, ütles ta oma perekonna juuresolekul, et selle seadustamine on tema senise elu — mitte poliitilise karjääri, vaid elu — tipphetk.

Theresa May konservatiivne valitsus surus abordi läbi Põhja-Iirimaal, vastupidiselt kõikide Põhja-Iirimaa rahvasaadikute hääletusele. Ühe aastaga sai täielikult elu kaitsvast piirkonnast tänaseks kõige liberaalsema abordiseadusega piirkond Euroopas.

Boris Johnsoni konservatiivne valitsus seadustas nn tabletiabordi kodus ilma meditsiinilise järelevalveta, mis sisuliselt kaotas igasuguse kontrolli abordi osas ning andis rohelise tule seksuaalvägivallale. Tema valitsuse ajal jõustus ka briti koolides, sealhulgas kristlikes koolides, kohustuslik seksuaalkasvatus, kus algkooliealistele tüdrukutele õpetatakse, et suureks saades võivad nad soovi korral abielluda naisega, ja poistele, et nemad võivad abielluda mehega; et nende sugu ei ole kindel, ning põhikooli astmes julgustatakse lapsi ka seksuaalselt eksperimenteerima.

Nende programmidega rüvetatakse laste loomulik süütus ning nad võõrandatakse oma vanematest, kes peaksid olema nende esmased kasvatajad ja kaitsjad.

Kallid sõbrad, selliselt ilmutab ennast võltskonservatiivsus, mis konserveerib loomuseadust purustavaid nähtusi, mis laastab perekondi ja kultuuri. 

Radikaalne konservatiivsus

Millist konservatiivsust me siis soovime? Konservatiiv, kes tahab hoida ja kaitsta autentseid hüvesid, ning seeläbi luua eeldused kultuuriks, mis inimest ülendab, peab kaitsma ja au sees hoidma abielu ja perekonna institutsioone, mis iseenesest on parimad struktuurid inimelu kaitseks. Tema tegevus peab tunnustama,

  • et, abielu kui mehe ja naise vaheline truu liit on inimelu loomise ja kasvamise loomulik keskkond.
  • et lastel on õigus emale ja isale, mille neilt ära võtmist ei tohi riigivõim institutsionaliseerida. Laste adopteerimine samast soost paaride poolt oleks seetõttu ilmselgelt vastuvõetamatu. 
  • ja et, inimelu väärib kaitset eostumisest kuni surmani. Kui ei ole kaitstud teatud inimeste elu, siis tegelikult ei ole kaitstud kellegi elu.

Autentne konservatiivne positsioon nendes küsimustes on kompromissitu. Ja kui meie kriitikud osutavad sellele kui radikaalsele konservatiivsusele või loovuse puudumisele strateegilises mõtlemises, siis tegelikult on selle taga lihtsalt kogemus, et väikestena näivatest kompromissidest saavad kiiresti normid. 

Ent kas need seisukohad on radikaalsed? Tegelikult küll, tõdes ka Markus Järvi oma samateemalises artiklis, mis ilmus mõned aastad tagasi Eesti Päevalehes. Sõna „radikaalne" tuleb sõnast „radix", mis tähendab „juuri". Meie juured ühiskondlikus korralduses ja kultuuris on jällegi loomuseadus ning seda kinnitanud ja ülendanud kristlik õpetus, millest on võrsunud autentne kultuur, mida saame kas hoida ja kasvatada või hävitada.

Konservatiivid, kes neid „radikaalseid", juur-tõdesid mõistavad ja kaitsevad, on tõelised konservatiivid, sest nad teavad, mida hoida – ja mitte selleks, et minna ajas tagasi ja nö takerduda minevikku, vaid selleks, et jääda elama ka tulevikus. Need on inimesed kes armastavad lapsi, armastavad perekonda, oma maad ja oma rahvast.

Kuidas saaks toimuda pööre? 

Kõige esimene samm, milleta igasugune arutelu konservatiivsest kultuurist oleks mõttetu, on loomuseadusest tulenevate printsiipide mõistmine, nende järgi elamine isiklikul tasandil ning nende edendamine ja kaitsmine ühiskondlikul tasandil.

Kuna aga tänane ühiskond on nendest lihtsatest tõdedest triivinud väga kaugele ning ka konservatiivsus on olnud tööriist nende eksisammudega rajatud tee lahti hoidmiseks, on eeskätt tarvis parandada meelt: tõega kooskõlas olevat alandlikkust, et vigu tunnistada, andestada ning terve rahvana kurssi muuta. Tuleb tõdeda, et vaid moraalsed absoluudid kaitsevad baasprintsiipe; hea ja kuri ei saa harmooniliselt koos eksisteerida.

Nendel eeldustel saab toimuda pööre, mida peegeldav kultuur saab inimest ülendada ja anda talle lootust.

Johannes Paulus II kirjutas oma elukultuurile pühendatud entsüklikas „Elu Evangeelium", et tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks." (EV95) Võib mõelda, et vahendid sellise mobilisatsiooni välja kuulutamiseks ning rakendamiseks on vaid kiriku või riigi juhtide käsutuses ning kahtlemata on äärmiselt oluline, et nemad siin jõuliselt initsiatiivi näitaksid. Kuid ka meie käsutuses on eeskätt meie enda südametunnistus, aga samuti võimalus kõnetada oma lähedaste omi, mobiliseerida neid vastavalt oma võimalustele alates kodust, külaseltsist ning lõpetades tõelise rahvaliikumisega. 

Kallid sõbrad, nii ehitamegi elukultuuri, mis meid tõesti ülendab — taastab reaalsusega kooskõlas oleva nägemuse inimesest; kultuuri, mis seda nägemust peegeldab ning mida konservatiivne hoiak on kutsutud hoidma ja kaitsma.