Plakatid kooseluseaduse vastaselt meeleavalduselt Toompeal, 24. november 2015. Foto: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Kooseluseadus ei jäta kedagi puudutamata ja valdav osa ühiskonnast on selle inimkonda allakäigutrepile suruva seaduse vastu, leiab Triin Kuusk alljärgnevas arvamusloos.

Seoses kooseluseaduse rakendussätete eelnõu menetlemisega Riigikogus on minult ikka ja jälle küsitud, kuidas peaks see mind või üleüldse kogu ülejäänud ühiskonda puudutama või mis õigusega saan ma olla vastu sellele, kui kahele samasoolisele isikule antakse seaduslik õigus registreeritud kooseluks. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andis 2014. aasta aprillis välja bukleti “Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata?”, milles on ülevaatlikult välja toodud kõik olulisemad aspektid seoses homoliikumise valedega. Kui ehk vaatame täna, puudutamata üldse halva õigusloome eriti jõulist pretsedenti või ühiskonna eesmärgipärast mõrastamist, uuesti neid põhjuseid, mis üle pooleteist aasta tagasi eelnimetatud bukletis avaldati, kuidas homopartnerlussuhete seadustamine mõjutab… Mind?

Homopartnerlussuhete õiguslik seadustamine tunnustaks samasooliste isikute kooselu kui perekonda, mis on põhiseaduslikult sätestatud rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla kuuluvaks. Võrdsustada kaks loomult nii totaalselt erinevat kooseluvormi nagu seda on mehe ja naise vaheline püha sakramentaalne abieluliit ja loomuvastane samasooliste kooseluvorm ning seada need ühisele teljele on hoolimatu ja meelevaldne ühiskonna seniste moraalsete tõekspidamiste ümberkujundamine.

Perekonna mõiste on ja jääb hõlmama kahe vastassugupoolse isiku vahelist hingetasandil alguse saavat armastusliitu, moodustades harmoonilise terviku just ürgomastest soorollidest tulenevate, teineteist täiendavate ja teineteisest sõltuvuses olevate omaduste kaudu – ühelt poolt naine oma õrnuse, kütkestavuse, vaoshoituse, helluse, andumuse, pühendumuse, kannatlikkuse, sügavuse, kaastundlikkuse ja müstilisusega ja teiselt poolt perekonna turvatunde loojana mees oma jõulisuse, rüütellikkuse, aupaklikkuse, tasakaalukuse, tähelepanelikkuse, karskuse, otsustusvõime ja vastutustundega.

Igal siia ilma sündival lapsel on õigus just eelkirjeldatud sümbioosis, terves traditsioonilises perekonnas kasvada. Säärane täiuslik kooskõla saab tekkida vaid oma soolise identiteedi ja selle tuleneva rolli teadvustamisel – kaasaegses maailmas pead tõstev sugude eitamine, vahetamine ja segunemine toob endaga kaasa hingelise identiteedikriisi, mis viib hingelise tühjuse ja arusaamatuseni inimeses endas. Kui see on juhtunud, oleme tunnistajaiks lodevusele, hedonismile, sündsusetusele, vulgaarsusele, jõhkrusele ja piiratud enesevalitsusele, mis kõik on tingitud inimese loodusliku rolli kaotsi minekust ning lisaks maise elu kõrgema mõtte puudumisest tingitud igavusest, mille lahenduseks moodne reklaami- ja meelelahutustööstus kohe tarbimishulluse ja ajutised, näilised, petlikud ja pealiskaudsed meelelised ja materiaalsed naudingud pakub.

Seoses “uue normaalsuse” tunnistamisega peame me ikkagi lähtuma alalhoidlikkusest, jätkusuutlikkusest ja loomulikkusest – viimastel päevadel sotsiaalmeedias liikvel olnud Yann Walckeri nn lasteraamat “Siil Priidik tahab uut perekonda” ei esinda loomulikkust – perekondlikke veresidemeid ei saa meeldimise pärast katkestada või oma suva järgi taasluua ja kaks pulli ei ole looduslikult võimelised vasikat sigitama. Tegemist on ilmselge faktiga, mida, rakendades kuitahes palju erinevaid manipulatsioone või propagandat, lihtsalt ei muuda. On äärmiselt kummaline, kuidas väike, ent agressiivselt häälekas osa Eesti ühiskonnast üritab meeleheitlikult vastu võidelda loodusseadustele, üritades panna meid tunnistama sooneutraalsuse võimalikkust. Tõde ei ole ajas devalveeruv ja tõepoolest ka 21. sajandil, olgu me kuitahes uuendusmeelsed, sünnivad lapsed siiski kas nais- või meessoo tunnuste ja loomuomadustega.

Homopartnerluse seadustamise järel saab alguse homopropagandasse kriitiliselt suhtuvate kodanike sõna- ja tegutsemisvabaduse piiramine. Seejuures ei jäeta homoskeptilisi tavakodanikke taaskord puudutamata. Minul kui tulevasel loodetavasti paljude laste emal peab olema õigus kasvatada oma lapsi lähtuvalt nende vanemate isiklikest tervetest, kõlbelistest ja moraalsetest tõekspidamistest ilma, et saaksin loodavate pealesurutud “vihavastaste” seadustega represseeritud seepärast, et ma ei tunnista homoseksuaalsete suhete normaalsust või minu isiklikud loodusseadustest, traditsioonilistest väärtushoiakutest ja kristlikust maailmavaatest lähtuvad seisukohad ei ühti lasteaedades ja koolides sunduslikus korras õpetatava sooneutraalse seksuaalkasvatusega.

Taolise olukorra tekkimise vastu avaldas mineval pühapäeval Riigikogu ees meelt ka MTÜ Eesti Vanemad, sest antud protsess on juba käivitunud. Eesti õpetajaid koolitatakse Kanada saatkonna ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt rääkima homoseksualismist kui millestki enesestmõistetavast ja mittetaunitavast ning eesti maksumaksja rahastab tema enda vastu toimima suunatud välis-saatkondade ja erinevate MTÜ-de homoideoloogilist propagandat.

Heidame korraks pilgu meie tänasele olukorrale läbi 1524. aasta prisma tuues paralleeli reformatsiooniaegsest Tallinnast – äri ja teadus toetasid reformatsiooni, ühiskonnas toimus tajutav paradigma muutus ja rahvas oli meelestatud uut moodi uskuma, noored laastasid Oleviste kirikut… Aga ülejäänud koguduseliikmed? Nemad, kes ei tajunud, et nüüd peab olema uus ja moodne, heitma kõrvale endised tõekspidamised? – Nemad said kriminaliseeritud, nad pisteti vangimajja ja neid ka tapeti, sest pärast reformatsiooni ei ole enam mingit õigustust olla katoliiklane ja kõik. Olid siiralt usklikud inimesed, kes ei tajunud modernsuse väärtust. Kas mina noore naisena ei kõlba sellesse tänasesse uude agressiivselt ja vägivaldselt loodavasse ühiskonda ja mind tuleks eemaldada? Sest traditsioonimeelsed on saanud märgistatud ohtlikeks, vaenlasteks. Aga kui meid on 50%, 67%, ligi 80% elanikkonnast? Kus on siis õiglus? Demokraatia? Kas me saame rääkida sellistest mõistetest?

Nüüd, kui meil on selge, et kooseluseadus ei jäta ühtki isemõtlevat inimest puudutamata ja valdav osa ühiskonnast on selle kõiki puudutava inimkonda allakäigutrepile suruva seaduse vastu, saame näha, kuidas kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmisel avaldub meie kõrgekskiidetud iseseisvuse ja demokraatia kaheldav väärtus.