Riigikogusse valitud inimesed ja valitsuse liikmed on ju oma rahva teenrid ja sellest peaksid nad lähtuma oma igapäevases tegevuses. Kes seda ei tee, kes nõnda ei mõtle, sellele ärgu olgu kohta Toompeal, tunnistab Malle Pärn.
Vaatasin mõni aeg tagasi jälle vana head vilmi "Enam paremaks minna ei saa" (As Good As It Gets) – ja tõdesin juba ei tea mitmendat korda, et tänapäeval tasubki vaadata ja lugeda ainult klassikat. Seda, mis on aja proovile vastu pannud. Siis ei ole see mahavisatud aeg.
Ka vanemates vilmides on ikka maitsevääratusi, aga neis on mingi sisu ja mingi sõnum, neid ei ole tehtud ainult sellepärast, et midagi valmis teha, et suurt raha teenida.
Kas oli publik toona nõudlikum, et päris tühiste loba-labadega ei saanud rahvast saali meelitada? Või olid inimesed üldse tõsisemad, sisukamad ja vastutustundlikumad? Televisioonist, arvutimängudest ja pornograaafiast rikkumata?
Uuemad oopused lõhnavad väga sageli selle va haltuura järele, mida tehakse ainult raha saamiseks. Lisaks on nad täis tänapäeva liberaalide ideoloogilist tellimust ja ajupesu. Äkšon on kõva, aga sisu on nagu pinnavirvendus.
Peategelane (Jack Nicholson) oli alguses kangesti õel teiste vastu, aina solvas ja halvustas, ent nagu hiljem selgus, tegi ta seda tahtmatult, tegelikult oli oma olemuselt heasüdamlik ja abivalmis. See oli tal haiguslik seisund, mille leevendamiseks oli arst talle kirjutanud tabletid, aga ta ei tahtnud neid võtta. Sellepärast leppis ta pigem oma õela inimese mainega.
Ent siis kohtas ta naist (Helen Hunt), kes talle niivõrd hinge läks, et ta temale oma olukorra ära seletas ja siis talle komplimendiks ütles: "Tead, ma hakkasin uuesti tablette võtma. Sest sinuga koos olles tahaksin ma olla parem inimene." Ja naine vastas, pärast pausi: "Mulle pole iial tehtud ilusamat komplimenti."
Tõepoolest. Mis võiks olla ilusam sellest, et keegi tahab teise inimese mõjul oma olemust ja käitumist paremaks teha?
See viis mu mõtte meie riigikogu ja valitsuse praegusele olukorrale. Kas ei põe need äsjased kurjad opositsioonipoliitikud (ja praegused saamatud valitsejad) äkki sedasama tõbe? Ehk vajavad nad meditsiinilist abi? Ehk teeks mõni tabletike nemadki pisut lahkemaks?
Inimest ei tohi piinata, ei tohi teda väärikust alandavalt kohelda. Kui inimene ei saa mingis ametis hakkama, siis tuleb talle jõukohasem töö leida. Avalik narrimängimine töötegemise asemel mingis kõrges riigiametis ju alandab inimese väärikust?
Eelmine koalitsioon olevat tegelnud ühe kangesti kõrvalise teemaga: abieluteemalise rahvahääletusega. Selle "kõrvalise" teema ümber läks aga niisugune verine sõda lahti, justkui oleks tegemist kõige olulisema asjaga maailma ajaloos! Nagu oleks see elu ja surma küsimus!
Opositsioon istus tundide kaupa, kas koos või eraldi, ei tea, ja treis valmis 9317 oma varianti võimalikuks rahvaküsitluseks. Need 9317 küsimust on järelikult opositsioonile nii tähtsad, et nad oleksid tahtnud neid rahva käest küsida. Ehkki rahvas pole iial üles näidanud huvi nende teemade vastu?
Keegi pole kedagi vägisi ajanud sinna riigikogusse. Nad on sinna ISE kandideerinud, näinud palju vaeva, et saada endale see mugav ja kõrgepalgaline koht kenas vanas lossis, mis asetab nad oma rahvast kõrgemale. Kes seal juba mitmendat "hooaega" istuvad, on ka mõnevõrra tuntud, neid kuulatakse ja intervjueeritakse, nende mõtteid avaldatakse, nad usuvadki, et nad on targad ja tähtsad, ehkki rahvas väga paljusid neist ammugi põlgab või naeruväärseks peab.
Ideaalis peaksid nad seal olles rõõmuga oma isandaid (rahvast) teenima. Küll oleks hea, kui ka riigikogusse valitud inimesed ja valitsuse liikmed, kes on ju sisuliselt oma RAHVA TEENRID, niimoodi mõtleksid ja tunneksid nagu see Nicholsoni tegelane?
Nad peaksid südamest oma isandale ütlema: sind teenides, armas rahvas, tahan ma olla parem inimene.
Ja ainult sellest peaksid nad lähtuma oma igapäevases tegevuses. Kes seda ei tee, kes nõnda ei mõtle, sellele ärgu olgu kohta Toompea lossis!