Riigikohus jättis rahuldama Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) saadikute kaebuse põhiseaduse rikkumise kohta riigikogu töös. EKRE esimees Martin Helme leiab, et sellega kinnitas riigikohus üle, et elame postdemokraatlikus ja postkonstitutsioonilises riigis, kus riigikohus ei ole mitte sõltumatu kohus ja põhiseaduse kaitsja, vaid liberaalse frondi osa.
Riigikohus otsustas, et riigikogu juhatus ja täiskogu võivad rikkuda nii põhiseadust kui riigikogu kodukorda, kui neil on selleks vajadus. Sisuliselt kinnitas riigikohus üle, et elame postdemokraatlikus ja postkonstitutsioonilses riigis. Riigis, kus riigikohus ei ole mitte põhiseaduse ja selles olevate õiguste oluline kaitsja, vaid liberaalse režiimi võimukuritarvitustele põhiseaduspärasuse hõngu manustaja.
Ega riigikohtu otsus väga ei üllata. Juba kevadel andis riigikohus blanko veksli riigikogu juhatusele piirata opositsiooni õigusi. Aga kevadine otsus oli siiski kõrvaliste protseduuride kohta: kas võib lõpetada teatud aja jooksul protseduuriliste küsimuste esitamise ja kas võib piirata aega, mille jooksul saab suures saalis üle anda eelnõusid. Nüüd otsustas riigikohus, et võib piirata riigikogu liikme mandaadiga seotud keskseid õigusi: õigust esitada arupärimisi ja õigust esitada seaduseelnõusid.
Riigikohus ütleb otse välja, et jah, EKRE saadikute keskseid saadiku tööga seotud õigusi on rikutud. Ütleb, et jah, põhiseaduse punkti 74 ei täideta, et riigikogu kodu- ja töökorra seaduse punkte (mis täpsustavad põhiseaduse eelnõude menetlemise õigusi) ei täideta. Aga mis siis. Võib rikkuda, sest koalitsioonil on vaja.
Sellega on riigikohus näidanud, et ta ei ole mitte sõltumatu kohus, vaid liberaalse frondi osa. Poliitaktivistid, kellele makstakse palka, kuna visiitkaardil on kirjas "kohtunik".
Tegemist on äärmiselt halva ja kahjuliku otsusega, sest tal on väga ulatuslikud negatiivsed tagajärjed.
Esiteks on meile tehtud selgeks, et põhiseaduse muutmine ei käi mitte läbi rahvahääletuse, või kahes koosseisus kolmeviiendikulise toetusega, või kiireloomulisena ühes koosseisus neljaviiendikulise toetusega. Oh, milleks jamada. Piisab kolmest riigikogu juhatuse liikmest ja viiest riigikohtunikust ja põhiseadus ongi muudetud, osad punktid tühistatud. Ja mitte mingid suvalised punktid, vaid need punktid, mis tagavad parlamendi opositsioonisaadikutele mandaadiga seotud õigused. Ehk teisisõnu, kaheksa meest lülitasid tasa demokraatliku parlamentaarse süsteemi Eestis.
Selle tulemusel ei kehti sisuliselt meil enam ei põhiseadus ega ammugi mitte riigikogu kodukord. On ju selge, et siit edasi kaob opositsioonil võimalus esitada muudatusettepanekuid või võtta vaheaegu, ehk teha seda obstruktsiooni, mida meil on aastakümneid tehtud, kui soovitakse sundida valitsuskoalitsiooni kompromissivalmidusele.
Samuti on selge, et nüüd on istungi juhatajal vabad käed kõnede ja küsimuste piiramiseks. Parlament, täpsemalt opositsioon parlamendis, on tühistatud, koos sellega sadade tuhandete valijate valik. Seda tehakse, tunnistades ausalt, et see on põhiseaduse sättega vastuolus, aga mis siis, võib, kui liberaalidel on vaja. Kohus andis ju loa!
Taoline lähenemine tähendab, et meil pole mõtet Eestis rääkida õigusriigist. Kui seadused kehtivad ainult siis, kui see võimulolijatele sobib ja kui kohtud annavad sellele alasti ideoloogilist ja poliitilist katet, siis tegelikult seadused ei kehti. Reakodanikul on päris raske vastata küsimusele, et kui koalitsioonipoliitikud ja riigikohtunikud võivad seaduseid mitte täita, siis mille kuradi pärast pean mina seadusi täitma. Vastus on, et ega ei peagi!
Samuti tähendab see otsus, et ükskõik kes meil järgmise koalitsiooni moodustab, siis teeb ta järgmisele opositsioonile sama. Riigikohtu lahend on ju all! Ei taha ja ei pane opositsiooni asju päevakorda! Ei taha ja tule ministrid arupärimistele vastama! Mis tähtajad? Keda huvitab!
See tähendab ka seda, et kui konservatiivid saavad võimule (ma mõtlen päris konservatiivid, mitte mingid ersatskonservatiivid) – ja me saame nagunii, osaliselt justnimelt selle pärast, et praegune otsus avab veel hulga inimeste silmad meie riigi kaaperdamise osas liberaalse kliki poolt – siis tuleb paratamatult ette võtta riigikohtu puhastamine poliitaktivistidest.
Lõpumõte veel. Kui riigis ei ole poliitilist kurssi võimalik muuta seaduslikult, sest e-valimised toovad alati võimule liberaalid ja liberaalide poolt ametisse pandud riigikohtunikud annavad igale nende võimukuritarvitusele alati õiguse, siis mis variandid on kõrgema võimu kandjal ehk rahval alles, et kutsuda esile poliitiline kursimuutus? Tee, mille liberaalid on valinud oma võimu kindlustamiseks lõpeb väga halvasti.
Toimetas Martin Vaher