Liberaalide seast kostub juba hüüdeid, et mitte selleks ei ole uus president meie poolt ametisse pandud, et ta kohtleks mitmesaja tuhande Eesti inimese maailmavaadet ja ellusuhtumist esindavaid seaduslikult valitud volinikke täisväärtuslike inimestena, vaid ta peab neid kohtlema vaenlastena, nagu ka nende valijaidki, märgib Ivan Makarov.
„Teadlased erinevad üsna tihti normaalsetest surelikest oma võimega vaimustuda paljusõnalistest ja keerulistest hälbimustest" – Anatole France
Millegipärast hakkas pärast Alar Karise määramist EV presidendiks meedia kostitama rahvast igasuguste oletustega tema isiku ja plaanide kohta ning tegelema vana meediasupi ülessoojendamisega. Leidusid mingid inimesed, kes olevat Karist kunagi kusagil näinud, kellele kallis kadund lell on temast midagi rääkinud jne. Need kaootilised mälestused pannakse järjekordsesse kolumni ja lugejad aina imestavad: issand, me ikkagi ei saanud aru, kes see Karis tegelikult on, aga kindlasti näeme autorit tema vastuvõtul.
Mina isiklikult loodan, et ei näe enam mitte ühtegi siinset presidendivastuvõttu, mis meenutab mingit meile kirjelduste järgi tuttavat keskaegset õukondlikku tseremooniat: kuninglik paar võtab vastu oma parimaid vasalle, igalühel rinnas mingid regaalid ja ordenid, mis on saadud selle eest, et nad teenisid truult Tema Majesteeti. On ka neid, kes teenisid eelmisi troonilistujaid, kuid neid on vähem, kuna enamuses raiuti neil pead otsast ja nende lossid ning teenrid anti uutele lömitajatele.
See oli muide tollasele töörahvale vähem koormav, sest nad ei pidanud ehitama nii palju häärbereid uutele patriitsidele, nagu tänases Eestis: vanasti toimus lossides rotatsioon ja kõva loomulik kadu, praegu aga kõigile endale rikkusi ja kinnisvara kokku kühveldanud varganägudele jääb röövitud vara alles ja nad veel saavad lahkudes raha juurde ning mõistavad riigilt lisagi, hankides oma ihuarstidelt tõendeid oma pidamatu põie või nõrga närvisüsteemi kohta. Vajadusel istuvad ümber merevaiguga inkrusteeritud keskkonnasäästlikutesse ratastoolidesse ja jätkavad ohjeldamatut hüvede tarbimist, nii et omakstelgi ei jää pärandile suurt lootust, nagu ka noortel ja vanadel printsidel uueks Inglismaa kuningaks või mõnel truul opritšnikul Venemaa presidendiks saada.
Praegustel presidendivastuvõttudel, nagu ka kuninglikel pidudel, näeb kõrgeimat sorti vasalle, kes lähevad ilastama monarhi kätt esimestena. Tänane Eesti on selles mõttes niivõrd patriarhaal-islamistlik riik, et presidendi käe manu lastakse kõigepealt isane isend, tema naisabikaasa peab oma kuulsushetke vaikselt ootama oma kodujumalusest veidi tagapool. ÜRO poolt määratud ülemaailmne naistekaitsja Kersti Kaljulaid, kelle koht oleks praegu Kabulis, hoidis sellest naisi rängalt diskrimineerivast traditsioonist kinni, kuid tegi erandeid kleidis meeste jaoks. Tahaks (tegelikult mitte) oma silmaga näha, kuidas vastuvõtule ilmub omasooliste abielupaar, sest tekkib küsimus, kes tohiks esimesena majesteedi kätt puudutada? Tegelikult on sellises koosluses rollid reeglina paika pandud, aga minu asi pole sellistesse asjadesse süüvida. Ei tahaks sellele mõeldagi.
Kui presidendist on mööda defileerinud oma ordeneid kõlistades kõige vägevamad brežnevrindlased ja ustavamad pojad, hakkab jaole saama mõnevõrra väiksem kasulik kala. Et näidata oma erilisi suhteid valitsejaga, räägib mõni kõrgeauline presidendile kõrva sisse pika omapoisiliku jutu, samas kui tema abikaasa seisab tülpinud näoga taga ja saab aru, et teda ennast just alandati. Sama tunnevad ka need, kelle kätt riigipea surub kiiresti, lõdva randme ja tuima näoga. Järjekorda toppama jäänud väljavalitud lähevad iga hetkega näljasemaks, nendele tuleb meelde nõukogude okupatsioon ja poesabad, mõnel vanainimesel on põiehäda. Nad kuulasid enne seda veel mingit kehvakest muusikat ja klounid laval tegid siivutuid liigutusi. Ja kui lõpuks läheb kauaoodatud kehakinnitamiseks, on portsud oma kallidusele vaatamata nii pisikesed, et nii mõnigi krahmab enda taldrikule igat asja mitmes eksemplaris. Nende vahel laveerivad kollased ajakirjanikud, pildistades kleite ja küsides kleidialuseid küsimusi. Riigimeedia jüngrid on tavapäraselt agressiivsed ja poliitiliselt kindlameelsed.
Analoogne keskaegne pidu on sellest etem ja õilsam kasvõi selle poolest, et seal vähemalt visati ärajäratud kondid laudade all passinud koertele ja teenritele, nii mõnelegi nägusale metssea kintsu lauda toojale viskas peremehe sõbrast parun kingiks äsjatühjendatud hõbedast karika ja ajas vabanenud käe neiu seeliku alla. Avalikult ja ausalt, aga avalik-õiguslik ETV oma otseülekanded selleks kõrghetkeks just lõpetab.
Kui ajakirjanikud hakkasid vastmääratud presidendi käest küsima, mis keeles hakkab ta oma alamate umbkeelse osaga suhtlema, lubas Alar Karis seda teha vene keeles ja selleks hakata vene keelt õppima. Ei ukraina ega valgevene keelt, gruusia keelest rääkimata. Aga siis pange, härra president, oma tulevastel vastuvõttudel ukrainlased, valgevenelased, grusiinid ja kõik teised, kelle kodumaad on Venemaa poolt rünnatud, nagu kunagi Eestitki, päris järjekorra lõppu. Või parem ärge neid üldse kutsuge, teil on seal ju niigi Noa laev, ja veel ühe meeldiva lisaga, mida neetud homofoobist taat pardale ei lubanud. Ja ärge unustage ikka, et teil kaelas on keti koopia ja originaal asub teadagi kus. Kummardage sinnapoole kasvõi kolm korda päevas, tagasi niikuinii ei anta.
Aga parim kompliment vastmääratud EV presidendile kõlas 3. septembril Venemaa riigikanali NTV kuulsas kahetunnises poliitilises talk-show's „Kohtumispaik": et uue Eesti presidendi ja tema plaanide kohta ei ole midagi teada, aga üks on kindel – ta on eelmisest igal juhul etem, kuna eelmisest hullemat pole seni nähtud. „Kiievit väisates tegi ta sellise avalduse, et Ukraina ei ole seni ajani veel toibunud," öeldi. Loomulikult kahjurõõmuga, aga see-eest asjatundlikult.
Kuulus raadiojaam Ehho Moskvõ pühendas Alar Karise määramisele peaaegu tunnise otsesaate, aga prime time'st oli asi ikkagi väga kaugel ja tõenäoliselt viimasedki kuulajad läksid magama, sest ajas une peale küll. Stuudiosse tuli Venemaa üks üsna tuntud ajakirjandustegelane, uudisteagentuuri TASS peadirektori asetäitja Mihhail Gusman, kellega vestles mingi ilmetu naisajakirjanik. Gusman, kogu selle aja puterdades ja kokutades, rääkis kuulajatele ümber mõned ametlikud pressiteated ja omaenda mälestused, kuid mitte Karisest, sest Karist ta ei tunnegi. Loomulikult oli seal pläma venekeelse elanikkonna raskest olukorrast Eestis, Eesti russofoobsest poliitikast Venemaa suhtes ja muud Zahharova lõugade poolt ammu läbimälutud kartulikoored. Ei oleks uskunud, et nõnda veel kusagil raadiot tehakse.
Meie oma Märt Sults, kes vist nüüd ongi Sputniku põhikommentaator, tunnistas vähemalt ausalt üles oma järjekordses kirjutises, et Alar Karist ta isiklikult ei tunne. Aga uuris välja, et Karis on horoskoobi kohaselt jäär, seega ambitsioonikas, sõltumatu ja sihikindel. „Ta oskab olla nii tark kui ka äkiline," kiidab Sults, mõistmata vist, et sõnad „ta oskab olla tark" ei ole üldsegi sama, mis „ta on tark". No et oskab ju olla tark,kui tahab, aga muidu ei ole. Veel üks Märt Sultsi väide Karisest: „Andes nõusoleku kandideerida presidendiks, sai ta hästi aru, et see on ühe otsa pilet. Karis on nende hulgast, kes lähevad lõpuni välja."
Millise „lõpuni" läheb või viib meid ja riiki Alar Karis? Ja mida tähendab „Karis teadis, et see on ühe otsa pilet?" Kas ta laseb Kadriorus ennast Putini kombel elu lõpuni nullida ja lahkub sealt ainult jalad ees? Või Kadriorgu tuleb meie eesti mausoleum?
Hea küll, pedagoogist poliitiku Mart Sultsi esinemised kuuluvadki reeglina huumori valdkonda, aga Academia Europaea akadeemiku Margit Sutropi lood? Kõige kergem oleks öelda, et milline „akadeemia", sellised ka akadeemikud, või et reformierakonna riigikogu fraktsiooni liikme staatus kohustabki käituma ligilikult jõhkralt, kuid kui väidetavasti haritud inimene tõlgendab EV põhiseadust nii, nagu mõni käetark kohvipaksu, siis on see lihtsalt insulsitas. Sellega on lootusetu võidelda, nagu kohtuliku ebaõiglusega, kui ennast või peret mõrtsuka eest kaitsnud inimene jääb süüdi jõu liigtarvitamise eest või vägistamisohver on ise süüdi perverdi ahvatlemises ja julges teda veel ka kriimustada.
Poliitkolumnist Sutrop kirjutab oma EPLi loos: „Mis plaanid on Alar Karisel Eesti Vabariigi presidendina, saame peagi näha. Oma napilt ühe-minutilises võidukõnes lubas Karis olla heaks partneriks riigikogule ja kõigile Eesti poliitilistele jõududele. Siseriiklikult saab kõige keerulisemaks pähkliks, kuidas seista põhiseaduslike väärtuste eest ja samas olla partneriks ka erakonnale, kes neid väärtusi ründab." No pole mõtet kirjutisele midagi vastu väita, sest kui autor nimetabki vägistajaks jõu, mis kaitseb ohvrit vägistaja eest, siis edaspidine diskussioon kuuluks valdkonda „ise oled loll", kuna luiskajatega ei olegi võimalik valetada. See on nagu suhetes Venemaaga: kõik ju teavad, et Venemaa rikkus rahvusvahelist õigust ja tuli Ukrainale kallale, aga Sutrop-Lavrov raiub iga jumala kord nagu rauda: Ukraina tuli ise kallale ja rikub kogu aeg õigusi.
Aga Sutropi esinemises on siiski üks üsna tähelepanuväärne koht: esindades Karist presidendiks määranud reformierakonda, annab ta riigipeale kohe ka erakonna juhised, kuidas ta peaks sel kohal käituma, ka oma „üheminutilistes kõnedes". Ja kuna reformierakond välistas koostöö ühe teise erakonnaga, tuleb sama teha ka presidendil, kes peab alati mäletama, kes tegelikult andis talle selle pisukese mandaadi. Ehk lühikeses presidendi sõnavõtus oli Sutropi meelest vastuvõetamatu kavatsus olla kõigi Eesti poliitiliste jõudude partner. Ei, härra president, reformistid ütlevad teile – mitte mingit kodurahu, mitte mingit lõhestatud ühiskonna liitmist, mitte mingit maailmavaatelist iseseisvust! Miks te ei öelnud „I hate Them"?! Tehke seda. Totalitaarse korruptsioonierakond on kõnelenud!
Tegelikult on presidendile reformierakondlase poolt tehtud märkus mitte lihtsalt taktitundetu, vaid jultunud. Mees ei jõudnud kurnavast määramisprotseduurist toibudagi, aga juba tullakse mängima Tarass Bulbat.
Nii et teadlasi on igasuguseid, ka nende tegelik kvalifikatsioon võib tugevasti erineda tegelikust. Minu tööraamatus on näiteks pitsatiga sissekanne, mis tõendab, et ma töötasin 1985-86. aastail ENSV Teaduste Akadeemia Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudis vaneminseneri ametikohal. Aga ma ei telli ajakirja The Journal of Engineering Physics and Thermophysics ja pole kunagi tellinud, ma oskan praegu ainult keeta kanamune! Ma ei taha nüüd kahelda Alar Karise kui teadlase tasemes, aga ausalt öeldes ei saa aru, miks peab määrama EV presidendiks endist riigikontrolöri. Kas sellepärast, et eelkäija K. Kaljulaid oli Euroopa kontrollkojast? Kas presidenti valima mitteusaldatud eesti rahvas on tõesti niivõrd kahtlane kontingent, et meid peavad valitsema ainult mingid revidendid-karistajad?
Tulles tagasi euroakadeemik Sutropi juurde: Hitleri rassiteooriad olid ju samuti üsna kuulsa teadlase Hans Güntheri poolt loodud. Meilgi on praegu võimul rassistid, kes sisuliselt toetavad eesti rahva kulul teooriaid ja praktikaid, mille kohaselt on valgenahalised eestlased, eriti keskealised eesti mehed, geneetilised rassistid, ksenofoobid, homofoobid jne ning süüdi kõigi maailma tumedanahaliste ees, kuigi eestlased pole kunagi olnud kolonisaatorid, vaid ise kannatasid orjuses. Ega Sutropi tüüpi parteilised teoreetikud ei ole Güntherist mitte milleski õilsamad. Nad on hoopis hullemad, kuna Günther lõi oma teooriaid ikka peaaegu sajand tagasi, vahepeal loodi aga igasuguseid silmaringi avardavaid asju, nagu näiteks internet.
Aga näe – ikka osutatakse kohe sellele, et mitte selleks ei ole uus president meie poolt ametisse pandud, et ta kohtleks mitmesaja tuhande Eesti inimese maailmavaadet ja ellusuhtumist esindavaid seaduslikult valitud volinikke täisväärtuslike inimestena, vaid ta peab neid kohtlema vaenlastena, nagu ka nende valijaidki. Sutropism viib lõpuks uue GULAGini, ja reformist Maris Lauri muutubki oma vihaseadusi ette valmistades iga päevaga aina enam Võššinski nägu. Navalnõil ei tasuks Eestisse mitte mingil juhul emigreeruda, Amnesty International juba süüdistaski teda rassismis ja jättis mõneks ajaks poliitvangi staatusest ilma, kuna Aleksei arvab, et vaenulikust keskkonnast tulnud immigrandid ei peaks olema Venemaal teretulnud.
Kuid mitte niivõrd Alar Karise kavatsuste pärast ei tasuks meil praegu muret tunda, sest tema pole veel pääsenudki võimu juurde. Muret teeb hoopis see, et K. Kaljulaidil on veel piisavalt aega selleks, et teha riigipea nimel veel palju kurja Eestile ja selle rahvale. Ta äsja solvas ja alandas Kiievis meie sõpru ja liitlasi Ukrainat ja Gruusiat. Kui Donald Trumpi ametisoleku lõpuni jäi paar päeva, külvas Krister Paris EPLis paanikat: Trump jõuab veel alustada tuumasõda!
Jumal tänatud, et Eesti pole tuumariik.