Poola rahvuslaste ja katoliiklaste marss Euroopa Liidu vastu 2016. aastal. Foto: Scanpix

Eesti rahva enamus koos meie valitsejatega elab unelmates, nagu tuleks kõik hea vaid arenenud Läänest. 1990. aastail märkasid meist paljud, et Läänes valitsev moraalitus ja tarbijamentaliteet ei ole see “Eesti tee”, mis miljonisuuruse rahva eksistentsile võiks virgutavalt mõjuda. Kuid liberaalsele demokraatiale omane rahavõim hakkas totalitaarse minevikuga Eestis masendavalt kiiresti ja edukalt levima.

Kuigi bolševistlik võim tõi kaasa palju repressioone, aitas okupatsioon (vähemalt 1970.–1980. aastail) paradoksaalsel moel rahvustunnet säilitada. Ka Karl Vaino ja Elsa Gretškina ning nende kamraadide venestuskampaaniale vastu hakates. Selle loo autoril tähendas see mitmeid kordi sinise silmaga, vene noortega kaklustest saadud “sõjahaavadega”, koju saabumist. Ajal, kui Eestisse saabus igal aastal ca 10 tuhat tsiviilokupanti. Nüüd ei märka peaaegu Vaino aegseni küündivat slaavlaste sissetoomist peale EKRE ükski erakond. Tunnistagem ausalt: eestlased pidasid end okupantide sisseveetavatest migrantidest paremaks, kuigi meid samal ajal nende poolt kotiti ja alandati (govori po tšelovetšeski!). Söandan tollaste tähelepanekute järgi nii vähemalt väita.

Arvan eesti iseseisvuslasena ja rahva elujõu eest seisjana, et ikka veel Lääne poole kiikajad tarbivad ilmselt vaid poliitkartelli edastatavat “ajupesumeediat”, mis rohkelt meelelahutust ja klatši pakub (ütlesid ju juba Vana-Rooma valitsejad: “Rahvas vajab tsirkust ja leiba!”) ega püüagi otsida seda Läänt tabanud “revolutsioonilist hullust” kirjeldavaid fakte, milliseid portaalid Objektiiv ja Uued Uudised küllaga ära toovad ja mis tunnistavad läänemaailma ühiskondade täielikku moraalset degradeerumist. Mida saksa filosoof Oswald Spengler (1880–1936) Saksamaal juba 1918–1920 ilmunud kaheosalises teoses “Õhtumaa allakäik” kirjeldada suutis.

Kuigi Herbert Marcuse ja teiste Frankfurdi koolkonda kuuluvate revolutsioonilis-marksistlike mõtlejate Lääne ühiskondi hävitav teooria ei olnud veel trükivalgust näinud, saab Spengleri teose järgi aimu, millises seisus Euroopa juba sadakond aastat tagasi oli. Kuigi euroopalikke aluseid ja traditsioone hävitav “revolutsioon” ei olnud veel alanudki. Mis otseselt soodustab tänapäeval Maailma Uue Korra kehtestajate (kõigi nende soroste ja rothschildide) tegevust.

Kuna kõik lääneriikides toimunu, mis loogilise ja rahvusliku mõttelaadiga inimestele (nt Objektiivi veel hõredavõitu, kuid regulaarselt suurenevale lugejaskonnale) teravalt vastukarva on ja üldiselt konservatiivse meelelaadiga eestlastes võiks vastupanumõtteid tekitada, ära tsenseerivad ja maha vaikivad. Seetõttu on OSCE küsitluste järgi liitriigiks muutuva, moraalselt mädaneva, multikultistuva, seksuaalperverssusi reklaamiva ja rahvustraditsioone hävitava Euroliidu  populaarsus (üldiselt praktilise meelelaadiga, kuid poliitilise mõtlemisvõimeta) eestlaste hulgas “üle mõistuse” kõrge – kogunisti 65%. Ei tea, mis annaks ära, teadmaks, kes konkreetselt tsenseerib ja kohandab Lääne teabeagentuuride edastatavat infot Eesti tarbija jaoks? Kas see on tähtis “analüütik”, globalistidele end naha ja karvadega maha müünud Raul Rebane, väidetav ideoloogiapolitsei propagandaportaali Propastop asutaja Ilmar Raag või keegi kolmas?

Tahaksin meenutada, et praegu Läänes toimuval hullusel oli juba XX sajandi esimesel poolel, 1923. aastal asutatud, Rothschildide ja Warburgide pankuriklannide rahastatud Pan-Euroopa liikumise juhi krahv Richard Coudenhove-Kalergi (1894–1972) näol eelkäija, kelle vaimset pärandit Brüsselis tänapäeval väga hinnatakse. Kosmopoliidist “Euroopa isaks” peetav, Austria-Ungari aadliperes jaapanlannast emast sündinud Coudenhove-Kalergi kirjutas 1925. aastal ilmunud teoses “Praktiline idealism” (“Praktishcer Idealismus”) järgmist:

“Kapitalismi ning kommunismi vaheline võitlus ajalooareenil võidetud vereaadli pärandi pärast on kodusõda selles võitluses võiduka vaimuaadli liikmete vahel. Mõlema partei kindralstaap on värvatud Euroopa vaimse juhtrassi juutide hulgast. Kapitalismi, ajakirjanduse ning kirjanduse, nii korrumpeerunud kui ka terve vaimuaadli põhikandjad on juudid. Nende vaimne üleolek määrab nad olema tuleviku aadelrassiks.”

Kommentaariks niipalju, et nii Venemaa revolutsioonilised bolševikud kui ka Wall Streeti pankurid olid “väljavalitud rahva” pojad, millest tänapäeval on kombeks poliitkorrektselt vaikida. Kuna tsiteeritud teos on 1988. aastal ilmunud “Loomingu Raamatukogu” vahendusel (1988 ilmus eesti keeles Coudenhouve-Kalergi kirjutiste kogumik pealkirja all “Totaalne riik, totaalne inimene” – toim) olemas ja kergesti tänapäeva lugejale kättesaadav, ei saa antisemitismis süüdistada Objektiivi toimetust, kes minu poliitiliselt ebakorrektse kirjutise julges avaldada. Toon eespool tsiteeritud teosest ära veel järgneva tsitaadi:

“Tulevikuinimene on segarassist. Praegused rassid vahetatakse välja negroidse euro-asiaatliku segu vastu, kus esineb hulganisti inimtüüpe /…/. Juudid asuvad juhtpositsioonidele, sest jumalik tahe on juutide kujul Euroopale kinkinud uue vaimselt kõrgel seisva aadelrassi.”

Kui eeltoodut kommenteerida, siis on tänaseks selgunud, et Euroopa rassilisest segunemisest huvitatute plaanid ei ole siiski täide läinud. Sest rahvad ei ole soovinud neegrite ja araablastest moslemitega massiliselt sugu teha ega “Euroopa isa” unistustele/soovidele alluda. “Euroopa aadelrassi” kohta ei oska Lääne-Euroopa olukorda põhjalikult analüüsimata midagi arvata.

Kuid demokraatia ja kapitalismi kantsis USA-s on “aadelrass” tõesti omandanud tohutu mõju, kus International Bankers juhib selle superriigi rahandust Föderaalreservi Panga abil (mis muide trükib ka USA dollareid!). Omab suuremaid tele- ja raadiojaamu (ABC, CBS, NBC, CNN, MTV jt) ning USA juhtivaid ajalehti-ajakirju (The Washington Post, The New York Times, The Wall Street Journal, The U.S. News and World Report, The New York Daily News, The Washington Times jne, jne), kokku 80–90% kirjutavast pressist, lisaks Hollywoodi kinotööstust. Üldtuntud on fakt, et sionistlikul poliitilisel lobil ehk nn neokonservatiividel (kelle “ettepanekul” rünnati Iraaki ja korraldati Süüria kodusõda) on Ühendriikide valitsusringkondades tohutu mõju. Mistõttu Ühendriike ka mõne “populisti” poolt “suuremaks juudiriigiks” kutsutakse.

Loodan, et eeltoodu annab vastuse küsimusele, miks antiglobalistist, USA establishmenti ja salaühingutesse mittekuuluva Donald Trumpil (mitmed USA presidendid on olnud poliitikas väga mõjuka vabamüürluslooži Skull & Bones liikmed) veel paar aastat peale valimisi nii suur ja tugev vastuseis on. Et kõigist peavoolumeedia propagandakahureist pidevalt tuld antakse, millega on loomulikult liitunud globalistidele kuuluvad Euroopa, ka Eesti, väljaanded. Kuid Trumpi populaarsus riigi majanduse kiirel edendamisel USA keskosariikide farmerite ja tootvat tööd tegeva valge valijaskonna hulgas üha tõuseb.

Antiglobalistlikud ja rahvuslikud meeleolud nii eurooplaste kui ka põhjaameeriklaste hulgas vastuvaidlematult üha tugevnevad, mis sunnib arvama, et terav kirves on lõpuks siiski leidnud kivi, kui kujundlikult väljenduda. Samas tasub meenutada, et kui katoliiklasest, International Bankersist mittesõltuv USA president John Fitzgerald Kennedy (1917–1963) hakkas planeerima Föderaalreservi (Federal Reserve Bank – FRB) riigistamist, toimus Dallases, Texases atentaat, mille tegelikku korraldajat pole siiamaani leitud. Või vähemalt on kõik Kennedy mõrva kajastavad materjalid pikkadeks aastakümneteks salastatud! Kommentaarist seekord hoidun!

“Erakätes oleva pangandussüsteemi eesmärk on varandusliku ebavõrdsuse suurendamine terve maailmamajanduse monopoliseerumise ja pangavõlgnevusse seadmise kaudu, kõikide rikkuste koondamine üha kitsama grupi inimeste kätte, kes käsitleksid riike kui oma erafirmasid ja valitsusi kui oma bürooametnikke, kes lõpuks võiksid valitseda ülejäänud rahvamasse kui oma pärisorje.” Sellise kurva järelduseni jõuab teose “Uus Maailmakord – kelle kasuks ja kelle juhtimisel?” internetiavarustel reisiva teose anonüümseks jäänud autor.

Praegusel ajal käivitunud rahvuslik “vasturevolutsioon” on vaid alguseks lääneriikide ühiskondade vaevalisel taasnormaliseerumisel, kui kõik need lollakas-võikad sooneutraalsused, samasooliste abielud ja igasugused muud seksuaalperverssused ning “vanem 1 + vanem 2” inimloomuse vastased reformid tavakodanikes arusaamatust, kuid mõtlemisvõimelistes inimestes vaid tülgastust esile kutsuvad.

Isegi massiline Aafrikast ja Kaug-Idast pärit sisserändajate poputamine hakkab pikapeale mugavustsoonis olesklevaile eurooplastele vastu. Mida tunnistab ka selle protsessi Saksamaal algatanud mutti Merkeli populaarsuse järsk kahanemine. Globalistide ponnistuste kriisi tunnistab sotsidest Itaalia valitsejate põrumine, kus rahvuslased ja sisserände vastased “populistid” (värskeim sõimuväljend, millega rahvusmeelseid sildistama on hakatud, ka Eestis!) võimule said, kes “pagulaste” sisserände järsult lõpetasid. Ei pea kordama antiglobalistist Trumpi võimulesaamist “globalismi hällis” USA-s, mis soroslasi paanikasse kipub ajama. Ja läbi häda toimuva Brexiti jätkumist globalistide suurele vastasseisule vaatamata.

Kindlasti tunnevad Euroopa rahvuslased rõõmu ungarlaste ja poolakate, Brüsselis vastuseisu tekitava poliitika jätkusuutlikkus üle, kuigi Euroliidu pealinnast ähvardatakse nendele Ida-Euroopa riikidele päitsed pähe panna. Mida Eestist pärit soroslastest eurosaadikud Kaja Kallas, Tunne Kelam, Ivari Padar ja Indrek Tarand toetasid.

Rõõmu teeb austerlaste Iseseisvuspartei edu, kes oma “teisel tulemisel” on kindlalt võimule jäänud. Kuigi nende 2008. aastal toimunud demokraatlike valimiste läbi “esimene tulemine” ehk valimiste demokraatlik võitmine Austrias lõppes USA ja Iisraeli algatatud rahvusvahelise boikotiga (niipalju siis läänelikust demokraatiast!). Kuna valimised võitnud Vabaduspartei liider Jörg Haider (1950–2008) oli Teises maailmasõjas hukkunud juutide “õiges“ ohvrite arvus julenud kahelda, pidi selle eest liiklusõnnetuse läbi 11. oktoobril 2008 otsa saama, nagu nn vandenõuteoreetikud väidavad.

Eriti teeb rõõmu, et isegi multikulti ja sisserännupoliitika sotsidest läbiviijate populaarsus näib globalistlikus katselaboris Rootsis vähenevat. Siis on rahvuslastel põhjust optimismiks, et mitte kõik ei ole veel kadunud. Kuna põlisrahvas rootslased 72%-liselt leiab, et senine sotside eestvedamisel toimunud poliitika ei ole riigile sobilik, vaid koguni kahjulik. Nagu poliitkorrektselt sõnastatud küsitlusest võib aru saada. Ning vahetult enne septembrivalimisi toetab rahvuslikku  uusdemokraatlikku Nya Demokrterna erakonda küsitluse tulemusel 25% ühiskonnast. Mina juba arvasin, et Rootsi kui riigi võib maha kanda!

Rahvuslaste edu sunnib vägisi arvama, et meie orjastamisest huvitatud jõud ei piirdu ainult Vaba Sõna kitsendamise ja igasuguse internetisuhtluse lõpetamisega. Et võetakse kasutusele hoopis rangemad piirangud sõna- ja mõttevabaduse kitsendamisel ja valmistatakse ette juba füüsilisi arveteõiendusi teisitimõtlemise mahasurumiseks. Selle tõrjumiseks on eestlastel moraalne kohustus ühineda Poola ja Ungari juhitud Ida-Euroopa Visegrádi riikide grupi poliitikaga, et ühisel jõul kaitsta euroopalikku kultuuri ja oma rahvuslikku identiteeti ning vabadust.

Kuna Ida-Euroopa kuulus 50 aastat kommunistliku süsteemi, siis on seal internatsionaalsete suurpankade mõju tunduvalt nõrgem kui Läänes. Sest mitmete riikide valitsused on suutnud enam-vähem sirgeselgselt seista oma rahvuslike huvide eest. Nende hulka loeksingi nii Ungari kui Poola, kus suudeti sotsid, kui aktiivsemad marksistliku Maailma Uue Korra eest seisjad, opositsiooni saata. Selleks aga tuleb ka Eestis kõikide legaalsete vahenditega survestada soroste-rothschildide ees pugevate, juudaseekleid teenivate kodumaiste parteide kartelli. Kõigepealt aga peame muutuma väärikaiks, oma sünnimaad armastavateks kodanikeks – peame maa tõelisteks peremeesteks saama!

Loodetavasti suutsin ma selle ja eelnevate arvamuslugudega (vt siitsiit ja siit) portaali lugejail selgust saada, miks meid püütakse igasuguste inimloomuse vastaste perverssuste ja mutikulti “euroopalike väärtustega” harjutades end süüdi tundma panna, et meil on veel säilinud rahvustunne ja arusaam, mis meie ühiskonnas tegelikult toimub. Ega seega ei soovi ajupesijate kurvastuseks omaks võtta perversseid “läänelikke euroopalikke väärtuseid”, mida meie sünnimaal on hakatud president Kersti Kaljulaidi juhtimisel peale suruma. Et sellega lõhestada ning atomiseerida Eesti ühiskond, et me ei suudaks mingit vastupanu avaldada “uue maailmakorra” ülesehitajaile, kelle ustavaks käsilaseks on president muutunud.