Nädalakommentaar: liberaalse meelsusmeedia kannatused

Postimehe toimetuse tõmblusi pealt vaadates tuleb omanik Margus Linnamäele soovida raudset närvi. See liberaalne sipelgapesa, mille ta endale on hankinud, meenutab üha vähem sõltumatut ja faktipõhist ajakirjandust ja iga päevaga üha enam vandenõusid levitavat meelsusväljaannet, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Postimehega on juhtunud midagi kummalist. Tundub, nagu jookseks hiljuti oma peatoimetajast Lauri Hussarist suhteliselt häbiväärsel viisil lahti saanud liberaalne toimetus amokki, üritades end väidetavalt konservatiivse omaniku Margus Linnamäe ja Eesti avalikkuse ees tõestada kramplikult progressiivse väljaandena.

Postimehe arvamustoimetuse uus juhataja Peeter Helme näib aga soovivat kõigest väest tõestada, et tema perekonnanimeks pole “Helme”. Ja isegi kui on, pole tegu millegi muuga kui välise foneetilise sarnasusega, flatus focisega, ilma ühegi olulise kvalitatiivse kokkulangevuseta, millega nime “Helme” Eesti poliitikas viimastel aegadel seostatakse.

Vilja Kiisleri parimas Mart Kadastiku vaimus etteasted Postimehe telestuudios peaksid aga ühes Jaak Kalju 80-ndate šedöövritega kuuluma eestikeelse propaganda kullavaramusse.

Ent siin on veel üks lisaaspekt. Kiisleri innukus näidata, nagu trügiksid EKRE näol valitsusse kurjad natsionalistid, kui mitte fašistid isiklikult, ning koomilised õpetussõnad ühele rahvusvahelise õiguse parimale Eesti spetsialistile René Värkile, et ÜRO rändeleppe õiguslikuks sisuks on üksnes väide, et “migrant on inimene”, pole enam lihtsalt propaganda.

See on rumal, küündimatu ja nüristav propaganda, mis on viidud läbi tõsiusliku komsomoli innukusega.

Ühesõnaga, hoolimata sellest, et Mart Kadastik müüs neli aastat tagasi oma osaluse Margus Linnamäele, hõljub Postimehe koridorides edasi müütiline Kadastiku vaim, või peaks ütlema Jaak Kalju kummitus, kes kirjutas 1984. aastal “Edasis” Aleksandr Solženitsõni kohta järgmist:

”Apoliitiline silmakirjatseja, kes ei usu demokraatiasse, vaid on autoritarismi (eeskätt fašismi) ägeda pooldajana kohutanud isegi oma seniseid soosijaid Läänes.”

Kõlab tuttavalt? Minule küll. Selliseid lõike lugedes tundub, nagu kõneleks EKRE peale kärkiva Vilja Kiisleri verbaalselt andekam vend.

Miks on sellisest vaimust siiani nakatunud Postimehe toimetus ja miks ei ole Margus Linnamäel õnnestunud teostada oma koridorides eksortsismi, et kurjad vaimud majast välja ajada, jääb puudulike andmete tõttu esialgu vastuseta.

Igal juhul, käesoleva nädala alguses ilmunud kramplikult liberaalse ja samal ajal pretsedenditult totra juhtkirjaga määratles Postimehe praegune toimetus end ise selgelt revolutsioonilise pärandi kandjaks.

Postimehe juhtkirja leitmotiiviks on revolutsiooniline tõdemus, et “[…] läänemaailma areng sai minevikus võimalikuks vaid tänu […] sallimatu, religioosse totalitarismi paine alt vabanemisele.” Kui siia lisada veendumus, et laste üsasisene tapmine on pseudoteema, millega pole mõistlikul ja parketikõlbulikul kodanikul mõtet end vaevata, saame tulemuseks  déjà-vu mitte ainult mõnest natsionaalsotsialistlikust eugeenikaväljaandest, vaid omal perverssel viisil ka Kadastiku 80-ndate paskvillidest.

Oleme selle juhtkirja erinevaid aspekte analüüsinud nii Objektiivi juhtkirjas, “Fookuses” saates kui ka käesoleva nädala raadiosaates, seega ei hakka ma neid aspekte siin kommentaaris üle kordama.

Võin vaid kinnitada, et kui keegi kirjutaks Objektiivi võrreldava intellektuaalse peetusega juhtkirja, siis saaks ta päevapealt kinga.

Postimehe tõmblusi pealt vaadates jääb üle omanik Linnamäele soovida raudset närvi, sest see liberaalne sipelgapesa, mille ta endale on hankinud, meenutab üha vähem sõltumatut ja faktipõhist ajakirjandust ja iga päevaga üha enam vandenõusid levitavat meelsusväljaannet, mis kõigele lisaks ei hiilga just oma intellektuaalse kvaliteediga, rääkimata konservatiivsusest, milliseks ekslikult on Postimeest peetud.

Lõpetuseks võib vähemalt siiralt soovida ja loota, et Eesti meediamaastikule võiks sugeneda ajapikku ka üks reaalselt konservatiivne peavoolu väljaanne, kus isegi arvamustoimetuse juhataja Peeter Helme saaks ilma ideoloogilise lisakoormata harjutada mõistlikku konservatiivsust, keele selgust ja eelkõige üllatuslikku teravust, mis tema lugemise ja kuulamise üldjuhul nauditavaks teeb.

Juhtkiri: Postimehe déjà-vu

Fookuses: sündimata inimese tapmine pole mitte kunagi pseudoteema

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!