Pariisi Notre Dame’i katedraali saatus on olnud võrdkujuks Euroopa tsivilisatsiooni käekäigule ning küsimus katedraali taastamisest on märgilise tähendusega Euroopa tuleviku jaoks, kirjutab Oto Tuul.

800-aastase ajalooga Pariisi Notre Dame’i katedraal on palju enamat kui vaid ilus sakraalhoone. Sajandite jooskul on kadedraali saatus olnud paralleelne Euroopa kristliku tsivilisatsiooni käekäiguga. Ka tänased katedraali haaravad protsessid ilmestavad tabavalt tendentse Euroopas.

Tõus ja õitseng

Katedraali ehitamist alustati 1163. aastal, valmis see kaks sajandit hiljem 1300ndatel. Oma esimestel sajanditel tunnistas Notre Dame endas ja enda ümber kristliku kõrgkultuuri jõulist tõusu ja õitsengut. Pariis sai ümbruskonnas elavaks majandus- ja hariduskeskuseks, 12. ja 13. sajandil kogunesid Pariisi filosoofiat õppima tudengid üle kogu maa. Nii nagu tõusid katedraali löövid ja kaunistus sisu, tõusis Euroopa tsivilisatsioon majanduslikult ja kaunistus kultuuriliselt.

Valgustatud ülbus

18. sajandi keskel langes katedraal esimesena monarhistliku arrogantsuse ohvriks, kui kuningas Louis XIV ajal asendati kirikus valgustamiseks mitmed vitraažid tavalise klaasiga, kõrvaldati mitmed kujud ja eemaldati sammas peasissekäigu keskelt, et lihtsustada suurte protsessioonide liikumist. Samuti pidi ka Euroopa tsivilisatsioon taluma Valgustusajastu vaimustusest joobunud monarhide ajapikku kristlusest kaugenemist ja selle tagajärjena kasvanud edevust, võimuiha ja hooletut omavoli.

Revolutsioon ja rüüstamine

Revolutsioonilise vaimu esilekerkimine tõi kaasa rahvamasside pahameele, mis päädis 1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga, mille kestel pidi katedraal taluma enneolematut rüüstamist – purustati kujusid ja vitraaže, varastati ja lõhuti sisustust ning kõige tipuks pühendas Robespierre katedraali revolutsioonilise Ülima Olendi kultusele. Ka Euroopa tsivilisatsiooni hinnalisemad aarded, teiste hulgas Kiriku, monarhia ja perekonna institutsioonid, lõhuti revolutsiooni vaimus.

Tühi sentimentaalsus

1864. aastal lõpetati arhitekt Eugene Viollet-le-Duc’i juhtimisel katedraali taastamistööd. Sedapuhku küll pärandile truuks jäävas vormis, kuid mitte enam ajendatud kristlikust vaimustusest, armastusest Jumala ja Ilu vastu, vaid Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ menukusest sündinud romantilise sentimendi ajel. Samuti suhtub tänane Euroopa tsivilisatsioon oma kultuuripärandisse küll austusega ja hoolivalt, ehk ka teatud romantilise sentimentaalsusega, kuid distantsilt – keskaegne kristlik kultuur oma ilminguis väärib säilitamist, kuid see on möödanik. Me ei ole enam nemad, me elame uuel ajal.

Tuli ja märk

Katedraali põleng 2019. aastal oli saatuslik sümbol, võiks öelda jumalik märk, mis kirjeldas sümbolina tabavalt Euroopa tsivilisatsiooni seisundit. Seetõttu on seda ka juba korduvalt erinevate mõtlejate poolt selles kontekstis kasutatud. Notre Dame’i katedraali kui Euroopa võrdkuju sümbolit on kasutanud nii erinevad isikud kui lugupeetud konservatiivne kardinal Sarah ja Mart ning Martin Helme. Tõepoolest, kas saaks olla veel tabavamat kujundit Euroopale, mis on lahti öelnud kristlusest, tõstnud mässu oma juurte vastu ja maitseb nüüd selle vilju?

Mäss pärandi vastu

Kui mõelda veel president Macroni vihjatud „tänapäevasele arhitektuurilisele žestile“ ja kavanditele, mis seda kehastavad, täiustub sümbol veelgi. Et soovida ehitada varemetes katedraali otsa midagi nii absurdselt kohatut, on tarvis täielikku hooletust või koguni põlgust enda pärandi suhtes ja tahet ületada kõik normid, mis on kehtestatud seda pärandit kaitsma.

Nagu seda on ilmestanud sotsiaalkonstruktivismi ja selle ühe äärmusliku väljundi, trans- ja sooideoloogia, esiletõus Euroopas ja Ameerikas, on mõned inimesed valmis rüvetama enda pärandit ja koguni inimloomust ennast, et oma väärastunud ihadele rahuldust leida. Nii saab samm-sammult teoks saatanlik plaan juhatada sisse uus maailm, kus pole jäänud enam ühtegi takistust Minale ja tema ihadele.

On ainult Mina ja Mina on jumal

Kristlikust tsivilisatsioonist on saanud tema vastand, satanistlik tsivilisatsioon. See tähendab Euroopale oma pärandi täielikku hülgamist, millest enam taastuda pole võimalik. Pärast seda on võimalik ainult tsivilisatsiooni häving, vallutus teise elujõulise tsivilisatsiooni poolt või uue Euroopa tsivilisatsiooni sünd.

Kuna kõik need võimalused tähendavad hukkuva tsivilisatsiooni viimastele liikmetele tõsiseid kannatusi, jääb meil üle loota ainult, et Euroopas leitakse jõudu pöörata need protsessid vastupidiseks. Muu hulgas tähendab see Pariisi Notre Dame katedraali taastamist algsel kujul.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!