Preestrid ja klounid

"Toorid tapavad." Valitsuse vastane meeleavaldaja Londonis. Foto: Scanpix

Poliitilise korrektsuse tõeline „preesterkond“ soovib viia oma agenda üha suuremasse täiuslikkusse, pannes kõnelemise ja mõtlemise nii kitsa purde peale kõndima kui võimalik. Aga siingi on omad piirid ja klounide menukus poliitelus on selle kõnekas tunnistaja, kirjutab Helsingi Ülikooli emeriitprofessor ja kirjanik Timo Vihavainen.

Väljaande „Der Spiegel“ kolumnist kirjutab sellisest omapärasest ilmingust, et nüüd on poliitikas igal pool pinnale ujunud koomikud. Sellesse seltskonda lülitab kirjutaja loomulikult Itaalia Beppe Grillo (satiirik, blogija, poliitik, „Viie tähe liikumise“ asutaja) ja Ukraina Volodõmõr Zelenski (satiirik, president), neile lisaks ka Donald Trumpi, Boris Johnsoni, Silvio Berlusconi ja ka selliseid kodumaised suurusi kui Jan Böhmermann (tuntud oma Türgi-vastase kriitikaga, kelle pärast Angela Merkel on pidanud vabandama) ja Peer Steinbrück (sotsiaaldemokraat, liidukantsleri kandidaat aastal 2013). Neile lisaks tulevad esile sellised nimed nagu Andrea Nahles (sotsiaaldemokraatide juht 2018–2019) ja Annegret Kramp-Karrenbauer (Kristlik-Demokraatide Liidu esimees, praegune kaitseminister) Kaks viimast pole küll päris ehtsad koomikud, aga mõlemad lasid karnevali ajal suust välja poliitiliselt ebakorrektse nalja.

See huumorile täiesti võõras poliitkorrektsus ongi kirjutaja meelest kõige tolatsemise taust ja põhjus. Tema meelest võib tõmmata paralleele vana õuenarri institutsiooniga. Kui omal ajal oli normaalsetele inimestele igasugune kriitikategemine keelatud, siis õuenarridest sai pingeid välja laskev ventiil, kellele lubatud see, mis teistele keelatud. Õuenarrid ei saanud aga kunagi võimule. Kui ehk siis nalja pärast näiteks valekuningapäeval. Nüüd on teisiti.

Klounide poolt hääletaja esitab samas ka võimalikult suure protesti, arvab kirjutaja. Omal moel ütleb ta, et kloungi teeb paremat poliitikat kui tänapäevased otsustajad. Teisalt võib küsimus olla alistumises. Nali on kirjutaja arvates pelgalt kriitika, ega sisalda midagi konstruktiivset. Igal juhul ollakse nüüd poliitikast võõrandunud.

Poliitilistes ringkondades räägitakse viisil, millel puudub kokkupuude reaalsusega. Miks ei räägita tõde, vaid püsitakse imelike rituaalide juures? Seda peakski küsima. Võti kogu selle temaatika juurde pääsemiseks on just „teadvustava“ ühiskonna kangekaelne innukus sundida iga üksikut inimest mudelisse, kus tegelikkus on väänatud selliseks, milline see „teadvust“ arendava grupeeringu arvates olema peaks.

Julgen öelda, et tegelikult on meil tegemist uuelaadse totalitarismiga, kus „pasatormide“ oht hoiab üleval enesetsensuuri. Kekkoneni ajal oli õhkkond Soomes võrreldes praegusega hoopis teine. See oli tegelikult üsna vaba ja vaid elukutselised pugejad muutsid oma käitumist vastavalt vajadusele. Samas ajakirjanikud jälgisid toonagi poliitikute tegevust ja ründasid kohe, kui selleks võimalus tekkis.

Nüüd on ostrakismos (rahvahääletus antiikses Ateenas, mille alusel võis linna eksistentsile ohtliku kodaniku kümneks aastaks linnast välja saata) oma loomult totaalsem. Valesti rääkijad antakse kohe üles ja pagendatakse kõikvõimalikest ühendustest. Niinimetatud pasatormiilming on pime ja vastutustundetu ning selle üleskeerutajad ei hakka kunagi oma tegude eest vastutama. Või on ehk keegi unustanud nn kvaliteetmeedia rolli mõnede poliitikute demoniseerimisel isegi ühe vale sõna alusel?

Nähtus on tõepoolest rahvusvaheline, et mitte öelda ülemaailmne. Annegret Kramp-Karrenbauer tegi vea, kui ühel karnevalil transsooliste teemalise nalja tegi. Ta sai peagi näha, et oli puutunud „pühadusse.“ Tema naljas nähakse tõendit sellest, et ta kavatseb hüljata Merkeli liberaalse liini. Eks peab siinkohas ütlema, et naljategu ei osutunudki teeks edule ja Kramp-Karrenbauer on nüüd poliitilisest tipust üsna kaugel, kui mõõta edukust potentsiaaliga jõuda liidukantsleri toolile.

Poliitilise korrektsuse tõeline „preesterkond“ soovib viia oma agenda üha suuremasse täiuslikkusse, pannes nii kõnelemise kui ka mõtlemise nii kitsa purde peale kõndima kui võimalik. Aga siingi on omad piirid ja klounide menukus poliitelus on selle kõnekas kinnitus.

Ameerika kirjanik Sarah Pines on öelnud, et radikaalne poliitkorrektsus nõuab väärtuste- ja hinnangutevabu sõnu ja kujundeid, millest jäävad välja sellised kategooriad nagu rass, seksuaalsus ja religioon. See ei salli mingit kaheti mõistetavust, ambivalentsi ega huumorit või iroonilisi mõttevälgatusi.

Ise ma küll väidaksin, et see vaimuhaigus ei ole jäänud pidama väärtushinnangutest vaba keelekasutuse juurde. Küsimus on hoopis uue väärtussüsteemi loomises, milles rass, seksuaalsus ja religioon saavad täiesti uue värvingu. Vanu arusaamu ja normaalsuse käsitust üritatakse sihikindlalt demoniseerida ja kujutada seda halvas valguses, samal ajal tõsteks uueks normiks uut, väärastunud utoopiat.

Selle mõistmine ei nõua erilisi oskusi ega konspiratsiooniteooriaid. Kui keegi jaksab lugeda niinimetatud „kvaliteetmeediat“, saab asi peagi selgeks.

Kirjutaja Dirk Kurbjuweiti meelest koosneb tänapäeva poliitika meie aja preesterkonna ja klounide vastandumisest. Traditsioonilised poliitikud on nende vahel. See, kes ei usu äärmustesse, võiks kirjutaja sõnul tuua mängu traditsioonilise kesktee lisaks klounide kergemeelsusele ja „preesterkonna“ sensitiivsusele. Õrn kergemeelsus võiks tulla kasuks ka keskteel käijatele, arvab ta.

Korralikul kolumnistil õnnestub leidlikul moel kirjutada nii, et ei ärrita neid, kellelt võiks saada ohtliku vastulööki. Ent kas see uus vihameelsus huumori vastu on tõesti vaid õrnahingelisus või midagi hoopis halvemat?

Ma ise näen selles märki totalitaarsest mõtlemisest. Juba vanataat Freud mõistis, et nali on alateadvusele puhkehetkeks. Kui huumor keelatakse, siis on see rünnak inimese loomuliku olemuse vastu.

Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas ei saavutanud võitlus huumori vastu kunagi edu. See ei lähe läbi ka läänes.

Autori blogikirjutise tõlkis Roland Tõnisson.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!