George Soros kõnet pidamas. Foto: Wikimedia Commons

George Sorose nime mainimine on heas seltskonnas faux pas. Tema organisatsioonilt raha võtmine ja mehe algatuste reklaamimine meedias on samas tavapärane ja igati soositud. Sorose puhul on tegu aga vaid ühe prominentse näitega sellest, kuidas Lääs “tagurlikes riikides” lõputult demokraatiat propageerib ja autoritaarsuse vastu võitleb, nagu oleks kohalike puhul tegu alaealistega, kes ise enda eest seista ei suuda, kirjutab Jaanus Vogelberg.

Viisakas seltskonnas kutsub Sorose nimi esile spetsiifilise reaktsioonide kaskaadi. Selleks pole tarvis vestluspartnerit toanurka suruda ja asuda vahutama sellest, kui jubeda inimesega tegu on. Nime tarvitseb vaid möödaminnes, jutu sees mokaotsast mainida, kasvõi stiilis: “Jube ikka, mida see Orban Sorose vastu korraldab…”

Sõltumata sellest, kas vestlus toimub suitsunurgas, kohviautomaadi juures või õllelauas, on vestluspartneri puhul esmalt märgata teatud kangestumist. Järgmiseks kerkivad vaevumärgatavalt kulmud ja pilk näitab õrnu klaasistumise märke. “Ettevaatust, hull!” on mõte, mis jookseb seni heatujulise ja lõdvestunud inimese peast läbi.

On väga tõenäoline, et lähema kolmekümne sekundi jooksul tuleb välja, et tegelikult oli vaja veel üks kiireloomuline tööasi ära lõpetada, või sisenes just ruumi inimene, kellele on tingimata tarvis tere öelda. Vestluskaaslane lahkub, olles kergelt ärritunud – tore vestlus oli, aga mis häda pärast oli vaja hakata mingit Sorost sisse tooma? Sarnase efekti võib saavutada, kui sõna “Soros” asemel öelda “CIA”, “UFO” või “lumeinimene”.

Kõiki nelja sõna seob üks asi – need justkui viitaks millelegi, mida teatud mõttes pole olemas. Viimase kahe puhul on see muidugi ka suhteliselt tõenäoline. CIA ja Soros aga kahtlemata eksisteerivad ja on lisaks sellele ka küllalt aktiivsed – CIA pigem varjatult, aga Soros täiesti avalikult ja aktiivselt. Ta annab intervjuusid ja kirjutab arvamusartikleid, kus esineb varjamatult jõuliste sõnumitega – näiteks on Soros viimasel ajal leidnud, et Facebooki juht Mark Zuckerberg tuleks ametist kõrvaldada (veebruaris) ja Euroopa Liit peaks võtma triljoni euro väärtuses laenu, mida ei tule kunagi tagasi maksta (mais).

Ometi käivitab Sorose nime kuulmine hästikasvatatud inimese peas programmi “vandenõuteooria”. Vandenõuteooriad viitavad teadupärast asjadele, mida pole tegelikult olemas ning mida usuvad ainult hullud.

Pole olemas, aga teeb ainult head

Sellist veidrat olukorda aitab ühest aspektist mõista väljend “motte and bailey” ehk eesti keeles “torn ja torniõu”. Torniõu on suhteliselt ohtlik territoorium, kus on hea olla siis, kui keegi sind otseselt ei ründa. Torn on ohutu positsioon, kuhu rünnaku korral taanduda.

Torniõuel viisakas inimene – nagu eelpool kirjeldatud – lihtsalt lahkub või küsib äärmisel juhul pead vangutades: “Sorosest rääkimine on ikka segane vandenõuteooria, kas sa päriselt usud, et ta on mingi suur niiditõmbaja?”

Kui viisakat inimest mööda õue taga ajada ja rääkida, et Soros on omaenda veebilehekülje kohaselt andnud Avatud Ühiskonna Fondidele kokku 32 miljardit dollarit, mis on Eesti riigieelarvet ületav summa, ning tuua veel lugematuid näiteid sellest, kuivõrd mõjuka inimesega on tegu, taandub ta selg ees torni.

“Nojah, eks tal mingi mõju kindlasti on, aga pole mõtet mingeid hulle vandenõuteooriaid konstrueerida, et ta kõike kontrollib,” ütleb viisakas inimene nüüd. Kui mõju veelgi selgemalt esile tuua, võib järgmine taandumispositsioon olla: “Jah, ongi väga suur mõju, aga see ongi hea! Kas sa tahad siis, et autoritaarsus võidaks?”

Ei – keegi ei taha, et “autoritaarsus” võidaks. See on õlgmehike. Küll aga tahavad paljud, et mõjukatest rahastajatest ja nende huvidest ausalt räägitaks.

Abitud idaeurooplased?

EPLis ilmus äsja arvamuslugu “Vaba meedia Orbani-stiilis allutamine levib üle Euroopa”, autoriks keegi Harlan Mandel, Media Development Investment Fund’i ehk MDIFi (Meedia arengu investeerimisfondi) tegevjuht. Väga huvitav organisatsioon – pole kuulnudki sellisest. Ju ajab meediavabaduse asja.

Mandel maalib düstoopilise pildi Euroopa, eriti Ungari meedia olukorrast – ajakirjandusvabadust keeratakse kinni, oligarhid allutavad väljaandeid enda tahtele jne – milles võib muuseas mõningal määral tõtt olla. Soovitan arvamuslugu lugeda ja selle üle ise otsustada. Artikli lõpus pakub Mandel järgmise lahenduse:

“Meil tuleb üle Euroopa üles ehitada kvaliteetse sõltumatu ajakirjanduse bastionid, institutsioonid, mis toetavad kodanikuühiskonda ja demokraatlikku arutelu ning mis on üle nende rõhujate autoritaarsetest ambitsioonidest. See nõuab uut mõtteviisi Euroopa mõjukatelt filantroopidelt, investoritelt ja teistelt, kes hoolivad meie vabadustest.”

Mõjukad filantroobid, hmm…kellest võiks küll jutt käia? Minut googeldamist ja saame teada, et Mandel töötas aastatel 1996-1998 Sorose fondi peajuristi asetäitjana. Veel minut ja saame teada, et MDIFi rahastajate hulgas on praegugi Avatud Ühiskonna Fond.

Mitte ainult Soros

Kuigi Soros on säärastes rahastus- ja mõjuvõimuvõrgustikes tõenäoliselt kõige olulisem ja kaugelt kõige tuntum figuur, on nende taga veel terve plejaad välisriikide valitsusi, viimastega tihedalt seotud organisatsioone ning miljardäre. Eelpoolmainitud MDIFi rahastavad ka näiteks Ebay asutaja Pierre Omidyar (kelle toel tegutseb ka ajakirjandusväljaanne The Intercept) ja Rootsi valitsus.

Võtame veel ühe näite – hiljuti kajastas Objektiiv, kuidas Valgevenes tegutsevad USA valitsuse poolt toetatud väljaanne Belsat ning USA poolt rahastatud Raadio Vaba Euroopa/Vabaduse Raadio.

Belsat, mis oma kodulehel tituleerib end esimeseks sõltumatuks Valgevene telekanaliks, on toetatud rea välisriikide, seejuures peamiselt naaberriigi Poola poolt. Telekanal asutati 2007. aastal Valgevene ja Poola ajakirjanike poolt otseses koostöös Poola välisministeeriumi ja sealse kanali Telewizja Polskaga. Kanalit finantseerib endiselt peamiselt Poola riik. Kanalit toetavad veel Rootsi, Norra, Leedu, Kanada, Ühendkuningriik, USA, Euroopa Komisjon jne. 2012. aastal allkirjastas toonane USA president Barack Obama seaduse, mis muuhulgas nägi ette valgevenekeelse meedia, sealhulgas Belsati toetamise.

Kas ükskord aitab?

Võib muidugi öelda (taas torniõuelt), et säärane otsene väline sekkumine on vajalik vaid seni, kuni “autoritaarne režiim” on võimult – loomulikult rahva enda stiihilise tahte väljendusena – ausate ja avatud valimiste teel maha hääletatud.

Vaatame aga Avatud Eesti Fondi. See asutati 1990. aastal ja tegutseb reipalt siiani. Isegi kui lähtuda puhtalt vasaktiiva seisukohast, et seoses EKREga on viimasel ajal tekkinud mingit sorti autoritarismi oht, oli vahepeal pikalt võimul täiesti “valge” Reformierakond.

Kas Fond teatas, et selge – nüüd on olukord juba täitsa hea ja võib abirattad ära võtta – idaeurooplane saab ise juhtimisega hakkama? Loomulikult mitte. Kord käimalükatud bürokraatiamasin leiab alati põhjuseid, miks pärast mingi eesmärgi saavutamist on vaja tingimata hakata vallutama uusi mäetippe. Enam ei räägita vajadusest kaitsta sõltumatut meediat, vaid näiteks soovist, et “Eesti oleks paik, kus kõigil on võrdselt avarad võimalused olenemata sissetulekust, soost, rahvusest, rassist või seksuaalsest orientatsioonist.”

Tasub ka korrata Mandeli öeldut: “Meil tuleb üle Euroopa üles ehitada kvaliteetse sõltumatu ajakirjanduse bastionid, institutsioonid, mis toetavad kodanikuühiskonda ja demokraatlikku arutelu ning mis on üle nende rõhujate autoritaarsetest ambitsioonidest. See nõuab uut mõtteviisi Euroopa mõjukatelt filantroopidelt, investoritelt ja teistelt, kes hoolivad meie vabadustest.” Üles ehitada, pange tähele, justkui valitseks praegu selles vallas hetkel tühjus ja ümmargune null.

Nn kodanikuühiskonna bürokraatiad on moodsat akadeemilist terminit kasutades “intersektsionaalsed” – nad leiavad alati mingi eesmärgi, mis sobitub kenasti üldisemasse püüdlusesse muuta maailma paremaks. Nii tegelevad nad aga kõige tavalisema turusolkimisega. Kui “kodanikuühiskond” on juba rahastatud, suunatud ja mehitatud, on tavalistel kodanikel üsna raske sellele mängumaale siseneda. Ja kui mõni püüabki konkureerida, siis noh – need on äärmuslased, need pole päris kodanikuühiskond. Andke raha juurde, meil on vaja äärmuslastega võidelda!

Rääkides rahastusest – tunamullu olid majandusaasta aruande kohaselt Avatud Eesti Fondi peamised rahastajad OSF ehk Sorose fondi Euraasia programm, National Endowment for Democracy, mida rahastab USA valitsus, European Endowment for Democracy, mida rahastab Euroopa Liit, riigikantselei ja välisministeerium. Toetusi jagati laiali 620 000 euro eest. Fondi 2018-2020 põhisuunaks on sotsiaalse sidususe ja “elujõulise ja kestliku vabakonna arendamine”. Kestlikkust tuleb siin ilmselt mõista kui välismaise rahastuse pidevat jätkumist.

Samuti selgub aruandest, et mullu sõlmis fond lepingu Islandi, Liechtensteini ja Norra toetustest rahastatava Aktiivsete Kodanike Fondi (fonde on terve hulk ja neid ei tohi omavahel segamini ajada) töö korraldamiseks Eestis. Programmi kestvus on viis aastat ja kogumaht neli miljonit eurot. Eesmärk – toetada “vabaühendusi”, kes tegelevad näiteks sotsiaalse õigluse, sugudevahelise võrdsuse ja kliimamuutuste teemalise võitlusega.

Viimase kolme teema puhul ei ole lähiajal lõpliku võidu saabumist oodata – tegelikult mitte kunagi, sest alati saab ühiskond olla õiglasem ja võrdsem ning kliima lõpetab muutumise alles soojussurma saabudes. Jõudu tööle, kestlik vabakond!