Riigikogus võeti vastu avaldus, millega taunitakse 1934. aasta riigipööret ning sellele järgnenud sündmusi, mille tagajärjel vaigistati demokraatlikult valitud parlament, keelustati erakondade tegevus, allutati ajakirjandus tsensuurile ning kehtestati autoritaarkord.
Riigikogu mõistis avalduses hukka Konstantin Pätsi, August Rei ja Johan Laidoneri tegevuse Eesti põhiseadusliku korra ja demokraatia allasurumisel ning toonitab põhiseaduse preambuli sõnadele viidates vajadusele hoida ära sarnaste sündmuste ja kordumine Eestis.
Vastuvõetud avalduses mõistetakse hukka 1934. aasta riigipöörde ja sellele järgnenud autoritaarkorra, sealhulgas riigikogu töö tõkestamise ning peaministri riigivanema ülesannetes ja tema kaasosaliste põhiseadusvastase tegevuse demokraatia allasurumisel.
„Praeguses geopoliitilises olukorras, kus nii regionaalne kui ka globaalne ebakindlus on Eesti seisukohast üha kasvanud, on Riigikogu avaldus kaalukas viis meenutada ajaloo õppetunde, samuti toonitada rahvusliku üksmeele olulisust," märkisid esitajad.
Avalduse esitasid 29 riigikogu liiget. Avalduse teksti ja saatekirja autorid olid ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge, kirjanik Andres Aule ja erukolonelleitnant ja riigikogu liige Leo Kunnas. Avalduse vastuvõtmise poolt hääletas 28 ja selle vastu oli üheksa riigikogu liiget.
EKRE-st hääletas avalduse poolt Arvo Aller, ülejäänud fraktsiooni liikmed jätsid hääletamata.
Avaldust pooldasid ka Anti Allas, Vadim Belobrovtsev, Lea Danilson-Järg, Ants Frosch, Kalle Grünthal, Anti Haugas, Jaanus Karilaid, Meelis Kiili, Anastassia Kovalenko–Kõlvart, Leo Kunnas, Lauri Laats, Alar Laneman, Irja Lutsar, Mart Maastik, Andres Metsoja, Tõnis Mölder, Henn Põlluaas, Juku-Kalle Raid, Valdo Randpere, Helir-Valdor Seeder, Priit Sibul, Kalev Stoicescu, Peeter Tali, Tarmo Tamm, Kristo Enn Vaga, Jaak Valge ja Varro Vooglaid.
Vastu olid Annely Akkermann, Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Kross, Eero Merilind, Marek Reinaas, Timo Suslov, Kadri Tali, Toomas Uibo ja Mart Võrklaev.
Ülejäänud saadikud jätsid hääletamata, neist viis puudus hääletuselt.
Avalduse vastu hääletanud ja sõna võtnud Eerik-Niiles Kross toonitas, et riigipööre oli seaduslik, kuna 1936. aastal leidis riigikohus, et kaitseseisukord oli välja kuulutatud seaduses ette nähtud korras ja riigikogu poolt kinnitatud: "19. märtsi dekreeti, millega lükati edasi riigivanema ja riigikogu valimised, hindas riigikohus sõnadega „seaduslik ja kooskõlas põhiseaduse" vastavate sätetega."
"1934. aastal aastal sai Eesti demokraatia kahjustada. 1940. aastal hävitas võõrvõim Eesti riikluse. Esimene ei ole teise põhjus. Ja eriti praegu peaksime olema sõgedad kui seda seost kinnitame. Venemaa ajalookäsitluse üks püsivaid võtteid on seletada väikeste naaberriikide iseseisvuse kaotamist nende endi sisemiste vigadega ning muuta agressor justkui ajaloo kõrvaltegelaseks. Ma ei kutsu üles erakondade tegevuse peatamise, ajakirjanduse tsenseerimise ega riigikogu vaikivasse olekusse jätmise õigustamist. Aga riigikogu ei peaks 92 aastat hiljem võtma ühte ajaloolist interpretatsiooni, lööma sellele peale riikliku pitsati ja mõnulema oma vagaduses," võttis Kross oma sõnavõtu kokku.
Avalduse algataja ja üks autoritest Jaak Valge meenutas, et 20. sajandi mõjukaimaid ajaloo mõtestajaid Edward Hallett Carr on öelnud, et ajalugu on lõputu dialoog oleviku ja mineviku vahel. "Selle avalduse mõte ongi selles dialoogis osaleda, et vaadata seda 1934. aasta riigipööret mitte kättemaksu, vaid enesetundmise vaimus, ja otsustada, millise järelduse peaks tegema meie Eesti demokraatlik parlament täna."
Valge jätkas ajaloolise ülevaatega:
Alates 1933. aasta oktoobrist oli meil võimul Konstantin Pätsi valitsus, kelle ülesandeks oli viia riik riigikogu ja riigivanema valimisteni 1934. aasta aprillis ja mais. Aga 12. märtsi keskpäeval võttis umbes 400 sõjaväelast kontrolli alla kesklinna, ristteedele pandi üles kuulipildujad ja ka Toompea võttis oma kontrolli alla. Samal ajal vahistasid poliitilise politsei ametnikud üle Eesti mitusada isikut, umbes 500 ringis.
Valitsuse koosolek algas alles kell veerand viis, kui need sündmused kõik olid toimunud. Sellest, mis toimus, arreteerimistest ja sõjaväelaste väljatoomisest oli informeeritud ainult osa valitsuse liikmeid. Pärast valitsuse läbirääkimisi – seal osales ka kindral Johan Laidoner – andis valitsuskabinet oma nõusoleku kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja Johan Laidoner määrati kaitsevägede ülemjuhatajaks.
See määramine oli põhiseadusevastane, kuna puudus põhiseaduses nõutud sõjaohu eeldus. Laidoner keelas koosolekud ja meeleavaldused nii kinnistes ruumides kui ka lageda taeva all, see tähendab, et keelas ka erakondade poliitilise tegevuse. 19. märtsil lükkas Konstantin Päts dekreediga kaitseseisukorra lõpuni edasi kavandatud riigivanema ja riigikogu valimised.
See dekreet oli põhiseadusvastane, sest põhiseadus keelas valimisseaduse muutmise dekreediga, selleks oli teine kord. Suve jooksul jäi erakondade avalik tegevus piiratuks ja 7. septembril pikendas Päts üleriigilist kaitseseisukorda veel terveks aastaks. Ka see Riigikogu kinnitamata kaitseseisukord oli sellest hetkest põhiseadusevastane.
22. septembril peatas Laidoner erakondade tegevuse. Enne oli poliitiline tegevus piiratud ja nüüd peatati täielikult. Jälle, see oli põhiseadusvastane.
Põhiseadus lubas ühinemisvabadust piirata, aga mitte seda sisuliselt kaotada.
Nüüd, 28. septembril 92 aastat tagasi tuli riigikogu erakorraliseks istungjärguks kokku. Suur osa saadikuid nõudis põhiseadusliku korra ja valimiste taastamist ning oli valmis valitsusele umbusaldust avaldama. Kuidas see umbusalduse avaldamine oleks lõppenud, seda me ei tea. Sellepärast, et 2. oktoobril 92 aastat tagasi, mil riigikogu arutelu jätkas, teatas valitsuse esindaja Karl Einbund, et saadikute meeleolu tõttu võtab ta täitmisele Pätsi otsuse erakorralise istungjärgu lõpetamise kohta.
Koosolek lõppes ja V riigikogu, see oli viimane enne okupatsiooni demokraatlikult valitud parlament, see V riigikogu enam kokku.
Valge rõhutas, et riigikogu avalduse eelnõuga ei kirjutaks ajalugu ümber, vaid selle läbi annaks parlament nendele sündmustele hinnangu:
Avaldusega nimetame toimunut riigipöördeks ja mõistame hukka sellele järgnenud autoritaarkorra, Riigikogu töö tõkestamise ja põhiseadusvastase tegevuse demokraatia allasurumisel.
Ja nüüd muidugi võib küsida, et milleks seda nüüd 92 aastat hiljem vaja on. On tõsi, et ajalugu me enam muuta ei saa ja 1934. aasta sündmused on ka ajaloolastele ammu teada. Riigikogu ja poliitikud ei peaks mingil moel ajaloo uurimisse ja ajaloo uurimise tulemusena tekkinud seisukohtadele neid mingil moel mõjutama.
Küll aga on meil, riigikogul, võimalus anda hinnang nendele sündmustele. Miks seda peaks tegema? Vastus on selles, et demokraatia ja autoritaarsuse vastasseis ei kuulu ainult ajalukku. Tänase seisuga moodustavad autoritaarsed riigid suurema osa tänapäeva maailmast ja esitavad oma valitsemisviisi tihtipeale just demokraatliku valitsemisviisi alternatiivina. Meie jaoks on kõige lähem ja kõige drastilisem näide Venemaa. Seal on poliitiline võim koondatud, opositsioon maha surutud, ajakirjandus allutatud kontrollile ja parlament kaotanud demokraatlikule parlamendile omase sõltumatu rolli. Ja me näeme Ukrainas, milleks autoritaarne riik võib olla võimeline ka väljaspool tegutsedes.
Me kritiseerime seda kõike õigusega. Eesti kaitseb rahvusvaheliselt demokraatlikku riigikorda, õigusriiki ja rahvaste õigust ise oma tuleviku üle otsustada, aga just sellepärast peame suutma vaadata ka peeglisse.
Eneserefleksioon tähendab seda, et me kritiseerime ka oma ajaloolist tegevust. Sellega ei oleks me ka tegelikult Euroopas kuidagi erandlikud. Oma sellise autoritaarse mineviku, ehkki teises vormis, on hukka mõistnud Austria parlament, 2012. aastal Austria autoritaarkorra, mis seal oli samadel aastatel kui Eestis, vabandust, siiski Austrias oli ta 1934–1938, kuni ta okupeeriti Saksamaa poolt, Eestis 1934–1940. Ka Poola Seim mõistis ka, natukese teises vormis, oma autoritaarrežiimi hukka alles tänavu maikuus, 26. mail. Poolas valitses autoritaarrežiim aastatel 1926–1939. Tegelikult, kui meie seda avaldust kirjutasime, siis selle me kirjutasime valmis varem, kui me seda Poola parlamendi otsusest teada saime. Aga see tähendab, et head mõtted tulevad mitmes kohas korraga.
Igatahes, meie kriitika tänaste autoritaarsete riikide aadressil on kindlasti palju usutavam ja veenvam, kui me ei rakenda oma ajaloo suhtes teistsuguseid mõõdupuid. Me ei saa pidada poliitilise konkurentsi kõrvaldamist, parlamendi tasalülitamist ja ajakirjanduse allutamist ning võimu koondamist täitevvõimu kätte valeks ainult siis, kui teised seda teevad.
Veel on tekkinud küsimus Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kohta. Sel puhul tuleb eristada Eesti riigi õiguslikku järjepidevust ja selle riigivõimu põhiseaduslikku teostamist. 1934. aastal rikuti küll põhiseaduslikku korda ja katkestati põhiseaduslik demokraatlik areng, kuid Eesti Vabariik kui riik ei lakanud olemast. Riigi järjepidevus ei tähenda, et kõik selle riigi valitsejate otsused peaksid olema põhiseaduspärased. Pole nüüd kahtlust, et autoritaarkord õõnestas ühiskondlikku sidusust ja eneseusaldust ning vähendas poliitilise koostöö võimalusi ajal, mil Eesti vajas tegelikult seda kõige rohkem. Seda rõhutatakse ka avalduses seletuskirjas. ei tulnud.
Valge lõpetas tõdemusega, et avalduse autorid on seisukohal, et demokraatliku riigikorra säilimise korral poleks ükski vabalt valitud parlament ja selle eest vastutav valitsus, sõltumata sellest oma poliitilisest koosseisust, saanud 1939. ja 1940. aastal langetada otsuseid, mis võimaldasid Nõukogude Liidul Eesti okupeerida ilma relvastatud või poliitilise vastupanuta.
Valge toonitas, et kui me tahame Eesti hääle olevat demokraatia ja õigusriigi kaitsel usutava ja veeneva, peame olema valmis vaatama ka kriitiliselt omaenda minevikku.
Vastuvõetud avalduse täisteksti saab lugeda SIIN.