Moslemite integratsioonist Euroopas saame rääkida vaid ühel juhul – nende integreerumisest juba kohapeal elavate kaasmaalaste kogukonda. Kõige halvem, mida saab teha Eesti Vabariik, on käsi laiutades pealt vaadata kommuunide tekkimist ja vabandada oma tegevusetust seaduste taha pugemisega, toonitab Roland Tõnisson Objektiivi kolumnis.
Viimaste aastakümnete jooksul on Lääne linnamaastikud paljugi muutunud. Islamikogukondade kohalolek on muutunud tugevaks ja märgatavaks ning nad avaldavad end ühel või teisel moel üha rohkem ja nõudlikumalt. Islamikogukond kasvab kiiresti ka Eestis.
Eks inimesed ole varemgi rännanud ja mõnda migratsioonivoogu on koguni „suureks rahvaste rändeks" nimetatud – siis kui V-IX sajandil jagasid nomaadid Rooma riigi lagunevat pärandit. Rooma riigi saatuse ja praegu Euroopas toimuva vahele võib kindlasti asetada võrdusmärgi. Migrandid pürgivad end elatama suure, rikka, ent haige läänenaabri varakambri arvelt, mängides tema naiivse haletsusega ja kasutades ära Lääne poliitikute äraostetavust ning saamahimu, mida migratsioonipoliitika jaoks avatud rahakott kenasti võimaldab.
Võime tõmmata paralleele Euroopa Liidu ja NSVL-i toimemehhanismide vahel – kui Nõukogude Liidus anti võim üle „vanaisalt vanaisale", siis Euroopa Liitugi juhivad (loe: viivad ellu määratud poliitikat) komissarid, keda ei ole valinud rahvas. Demokraatiast ei või me rääkidagi, kuigi meile jäetakse mulje, et rahvas on kõrgeima võimu kandja. Nomenklatuur, ehk kodanike parem ja puutumatu osa valitseb rahvarämpsu, kellele Prantsusmaa endine president, sotsialistist (ehk töörahva sõber ja kõigi rõhutute kaitsja) François Hollande, andis eliidi seisukohast vaadates iseloomuliku nime: „Hambutu matsikari."
Aga! Täna räägime rahvaste rändest meie ajastul, sest tegemist ei ole niivõrd päästeoperatsiooniga kui sõjalise operatsiooniga Euroopa ja tema põlisrahvaste vastu. Tegemist on suunatud protsessiga.
Eesmärgistatud ränne
Inimesed on alati rännanud, ent rändeprotsesse on erinevaid. Ameerikasse mindi Euroopast otsima maad, tasuvat tööd ja võimalust praktiseerida oma usulisi veendumisi – 19. ja 20. sajandi vahetusel teenis tehasetööline USA-s kaks korda rohkem kui tema kolleegid Euroopas.
On põgenetud sõja eest, nagu Eestist 1944. aastal. Kroonikakaadrid kinnitavad meile, et erinevalt praegusest lainest Aafrikast ja Aasiast olid Balti paadipõgenikud enamuses naised ja lapsed. Euroopasse saabujad tulevad nõudma, sest selleks on neil õigus – valeusulised peavad maksma moslemitele maksu ning Läänemaailma riikide sotsiaaltugesid nähakse kui ühte vormi mittemoslemitelt päritava maksu sissenõudmiseks.
Lääne-Euroopa on oma sallivuse demonstreerimisel väga agar ning on valmis igati järgi andma islamikogukondade kõikvõimalikele nõudmistele. Rahvad ja riigid, kes on andnud moslemitele kodu ja peavarju, tõmbavad nüüd oma avalik-õiguslikku ruumi üha enam koomale.
Ülikoolides on avatud islami õppetoole ning Saksamaa liidrid kinnitavad, et islam on alati kuulunud Saksamaa kultuuriruumi. Põlisasukailt nõutakse, et lasteaedadest kaoksid roosad notsulelud, koolitoidus ei tohi olla sealiha, moslemitel peab olema võimalik kasutada avalikke ujulaid teatud tundidel vaid iseenda tarbeks ning tööandja peab vajadusel arvestama moslemist töövõtjale oluliste usupühadega, kärpimata töölt eemal viibimise ajal tema palka. Ehk siis – lasime külalised tuppa sooja ja lõpuks kirjutasime nad oma elamispinnale sisse, võimaldades neile täieliku ülalpidamise. Ja saades vastu vaid kriitikat: toit ei maitse, voodi on kõva ja padi torgib ning kõige sellega solvab eurooplane prohvet Muhamedi ja tema järgijaid.
Eurooplased kontrollivad oma kõnet. Euroopa avalik-õiguslikest asutustest vallandatakse inimesi, kes on eksinud islamistide nõudmisel kehtestatud uute reeglite vastu. Islamofoobi silt on sama kole kui ketseri tuutumüts või juudi kollane märk. Tänapäeva Euroopas võib inimese elu igaveseks ära rikkuda ühe kallutatud kohtuotsusega. Kui aga kõne all süüdistused, mida on võimalik siduda islamo-, homo- või mõne muu foobiaga, võib kaasaegne eurooplane olla enam kui kindel, et tal saab olema äärmiselt keeruline ennast kaitsta.
„Rassist." Selle väljendi on pagulased kiiresti selgeks õppinud ja nad kasutavad seda igal võimalikul ja võimatul juhul. Selliselt kohtab islam praegu teda vastu võtvat kultuuri, ent on veel muid võimalusi, kuidas islam võiks ja peaks ennast ümbritseva maailmaga suhestama.
Islami arusaam rändest maailmas mahub ühe spetsiifilise mõiste alla. Autorid Sam Solomon ja Elias Al Maqdisi on sellest kirjutanud oma teoses "Meie aja Trooja hobune. Hidžra, islami rändedoktriin" ("Modern Day Trojan Horse: Al-Hijra, the Islamic Doctrine of Immigration, Accepting Freedom or Imposing Islam?"). Hidžra ongi siis mõiste eesmärgistatud rändele, mida on praktiseeritud juba alates islami tekkest 7. sajandi esimesel poolel. Põhineb see nii moslemite pühakirjal kui usulisel traditsioonil ning eesmärgiks on teiste kultuuride nn üleasustamine.
Endine šariaadiseaduse professor ning nüüdne kristlane Sam Solomon ja islamiekspert Elias Al Maqdisi väidavad, et hidžra aluseks on arusaam islamivälisest tsivilisatsioonist kui sõjamaailmast (Dar al-Harb – sõnasõnalt "sõja maja"). Hidžra on üks džihaadi ettevalmistamise võimalustest. Hidžrat ja džihaadi ei või nende arvates eraldi käsitleda ega vaadelda kui eraldiseisvaid nähtusi.
Invasiooni eri etapid
Solomoni ja Al Maqdisi arvates saab eristada hidžra eri etappe. Hidžra esimeseks faasiks on füüsilise kohaloleku kinnistamine. Sellega kaasneb nõue praktiseerida islamile omast palveelu. See toob endaga kaasa islamikoolide, raamatukogude, uurimiskeskuste ja muidugi mošeede olemasolu. Selles faasis näevad tsivilisatsioonid (antud juhul siis eurooplased, ameeriklased, austraallased, venemaalased) kõnealuses protsessis vaid majanduslikest põhjustest lähtuvat migratsiooni ning poliitilis-usulise tagakiusamise eest põgenevaid inimmasse.
Šariaadiseaduses on mõiste taqiya, mille järgi võib inimene oma tõelisi kavatsusi varjata, kui see on ellujäämiseks vajalik. Samuti võib inimene näiliselt ka islamist loobuda, et saavutada oma kogukonna juhtide poolt antud ülesannete täitmine. Kogu selle protsessi eesmärgiks on aga kõigi teiste tsivilisatsioonide allutamine ning üldine šariaadiseaduse kehtestamine.
Hidžra järgmiseks faasiks on umma ehk islami kogukonna tekkimine. Kui näiteks eurooplaste kogukondlikeks keskusteks on heal juhul rahvamajad või külakeskused, enamasti aga lõbustusasutused, siis ummade kogukondlikeks keskusteks on mošeed. Seega võime mõista, miks Lääne-Euroopas sageli puhkevatel rahutustel on kohalikel mošeedel nii oluline osa. Mošee ei ole pelgalt n-ö kultuskoht, vaid integreerimisasutus uute kolonistide jaoks. Loomulikult ei või me siin rääkida uustulnukate integreerimisest asukohamaa ühiskonda, vaid ummasse.
Umma kindlustab oma kohaloleku ja tugevuse ka rahvuslike kaubandus- ja toitlustuskettide abil. Nii jõutakse järgmise etapini – umma hakkab nõudma endale eristaatust, sealhulgas õigust lahendada tüliküsimusi mitte asukohamaa seaduste, vaid šariaadiõiguse järgi. Sellised nõudmised on paljudes Euroopa suurlinnades – teiste seas Brüsselis – saanud sagedasteks nähtusteks.
Põlisasukad harjuvad järkjärgult moslemite kohalolekuga ning nõnda muutub ka nõudmiste esitamine üha loomulikumaks osaks eurooplaste elus. Esmalt esitatakse neid kui moslemite usuelu praktiseerimiseks vajalikke uuendusi või järeleandmisi, et kogukond ei tunneks end kõrvaletõrjutuna. Euroopasse ja muudele Lääne tsivilisatsiooni aladele saabuvaid uusasukaid julgustatakse siinsete rahvuskaaslaste poolt hankima asukohamaa kodakondsust ning nende poliitiline aktiivsus on enam kui soovitav.
Nii võimegi näiteks Brüsselis näha olukorda, kus suure osa Belgia pealinnast moodustavad juba linnaosad, kuhu selle riigi esindajatel asja ei ole. Ka kiirabi ning tuletõrje kohaolekut nähakse Dar al-Harbi invasioonina moslemite territooriumile ehk "rahumaale" (Dar al-Islam – sõnasõnalt "islami maja"; ka Dar as-Salam ehk "rahu maja"). Samasugust pilti näeme näiteks ka Inglismaal ja Rootsis, kus mitmes piirkonnas teevad kohalikud võimud koostööd šariaadikohtutega ning leitakse, et see on lihtsam kui separatistlike struktuuride likvideerimine.
Lääne ahelad
Moslemite nõudmistele vastu seismist klassifitseeritakse usulise diskrimineerimisena. Ameerika Ühendriikides ei räägita viimasel ajal enam islamiterrorismist ning sõnu džihaad ja islamifašism kohtab tänapäeval väga harva koos. Kiiresti kasvav islamikogukond Ühendriikides on leidnud legaalse tee oma oponentide ja vastuseisjate vaigistamiseks ning endist presidenti, demokraat Barack Hussein Obamat, võis pidada avalikult islamimeelseks ning kristlike kogukondadega opositsioonis olevaks kõrgeks riigiametnikuks, kes kasutas oma võimu vabariiklastele sümpatiseerivate "tagurlike" ja "vanamoeliste" kogukondade vaigistamiseks. Donald Trump pidi Valge Maja üle võtmisel laskma selle puhastada islamistlikust sümboolikast.
Sellise pildi annab meile teos "Modern Day Trojan Horse", milles hidžrat ehk ümberasumist nähakse kui eesmärgipärast poliitiliselt motiveeritud protsessi. Läänemaailma vabadused (vaba liikumine, sõna- ja usuvabadus) on selles olukorras muutunud või muudetud Lääne jaoks ahelateks, millega rahulolematus klassifitseeritakse lihtsalt rassismiks ja vihakõneks. Euroopa ellujäämise huvides tuleb aga rakendada piiranguid. Me ju näeme kui lihtsalt saadakse praeguse pandeemia tingimustes hakkama põlisrahvaste suukorvistamisega.
Kummalisel moel soosib Euroopa praegune poliitiline eliit ummade teket ja laienemist. Kas on siin tegemist naiivse lühinägelikkuse või kuritahtliku, plaanitud tegevusega, saame teada ilmselt siis, kui protsessid on muutunud pöördumatuks. Praegu on meil veel võimalus oma kogukonnad tuua välja demograafilisest, vaimsest ja vaimulikust kriisist. Lääne kogukonna tugevnemine on ainus adekvaatne võimalus säilitada oma elujõud.