KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: kameeleon Euroopa maskotina
Paljutki on meie ajas sassis ja kaotanud oma algse mõtte ja sisu.
Paljutki on meie ajas sassis ja kaotanud oma algse mõtte ja sisu.
Muu siin enam ei aita kui elav eeskuju kunagistest aegadest, kus selline linnaametnik nagu timukas distsiplineeris omaaegseid linnaametnikke ainuüksi oma kohaleilmumisega paremini kui kõik epistlid ja manitsused, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Meid ei juhi enam mõtlevad inimesed, vaid ahnusest hulluks läinud rumalad ja isekad põhikooli kolmemehed, kes lähtuvad neisse sisestatud Brüsseli koerakiibist, mis neile igal hetkel ütleb, mida teha ja mida rääkida, kirjutab Malle Pärn.
Praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas".
Jüri Arrak ütles kord huvitava tõe, millele sellegi loo autor alla kirjutab: „Varemalt elas Kunst ülalinnas ja palagan agulite tagahoovides.
Kas tõesti püherdab eesti rahva „vaimueliit" rõvetsedes ja roppusi röökides ajaloo näitelavalt pimedusse ja unustusse või oleme rahvana suutelised selja sirgu ajama ja destruktiivsed jälkused endi keskelt kõrvaldama, küsib kolumnist Veiko Vihuri, kommenteerides skandaalset etteastet eestlaste ühes rahvuspühamus – Eesti Rahva Muuseumis.
Ei tohi valida punaseid, kollaseid, pruune või lillasid, vaid tuleb valida neid kandidaate, kes on sini-must-valget värvi, kirjutab Jüri Kotšinev.
Peamine mida saab ette võtta, on boikoteerida e-hääletust. Meiega mängitakse ebaausalt. Ilma reegliteta. Valetades. E-häälte „kokku lugemisel" ei ole isegi taevas piiriks. See ei tohi olla aga põhjuseks loobuda nõudmast õiglust, kirjutab Roland Tõnisson.
Linnast ja riigist tuleb võimult tõrjuda oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega. Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eesti rahva vaimu on viimase paarikümne aasta jooksul üritatud katki murda igal valimisel, mil on kasutusel olnud e-„hääletus.“ Seda tehakse iga kord, kui avalikuse eest varjatult võetakse vastu eesti rahva säilimise seisukohast kahjulik otsus. Üks selgroog ei suuda kaua niimoodi vastu pidada. Seda teavad, muidugi, ka need, kes selliseid otsuseid vastu võtavad. Sellepärast nad seda teevadki, kirjutab Roland Tõnisson.