Ajal, mil meie elu on üle politiseeritud ja –ideologiseeritud, ei ole kerge jääda kindlaks oma põhiseaduslikele kodanikuõigustele, sest seda kvalifitseeritakse egoistilikuks mässumeelsuseks.
Meil ei ole koroonakriis, meil on usalduse kriis, meil on kultuurikriis, meil on loodud sõjaolukord, ja oma rahvas, omad seaduskuulekad kodanikud on surutud teisejärgulisteks paariateks, eluheidikuteks, vaenulikuks elemendiks, keda tuleb tõrjuda ja tsenseerida ja vahest koguni vangi panna, kirjutab Malle Pärn.
Iga valitseja ideaalalam on vastuvaidlematu käsutäitja, kes ei mõtle oma peaga ega eraldu ühtsest massist.
Kui inimene seisab oma tõekspidamise eest, võib tema maine saatus olla tervisele kahjulik ja elule ohtlik, kuid igal juhul saadavad teda usk, lootus ja armastus.
Inimeste üksteisele vastandamine ja omavahel tülliajamine on tänapäeval lausa süsteemne, justkui oleks selle taga tõesti mingi saatanlik vandenõu.
Järjekordne demokraatia triumf on läbi saanud.
Poolakad oma sise- ja välispoliitikas isemõtlejad ja iseotsustajad.
Tundub, et LGBT kogukond elab omas maailmamudelis, arvestades ainult oma isiklike soovide ja ihadega, neile ei lähe korda, mida mõtlevad ja tunnevad teised inimesed.
Moslemite integratsioonist Euroopas saame rääkida vaid ühel juhul – nende integreerumisest juba kohapeal elavate kaasmaalaste kogukonda.
Tõejärgses maailmas ei ole võimalik kedagi enam pimesi usaldada, ei üksikuid inimesi ega institutsioone, isegi siis, kui need kunagi loodi selleks, et ausaid inimesi sulide ja kurjategijate eest kaitsta, leiab Malle Pärn.
